Märtsis on tekitanud elevust 2024. aastal Tallinna strateegiakeskuse tellitud ning Turu-uuringute ASi läbi viidud liikuvust ja elukeskkonda puudutav Tallinna elanike uuring, millest tuli välja, et tallinlased on nüüd eluga vähem rahul.

Telefonitsi usutleti 1504 täiskasvanut, uuriti nii elanike hinnangut elukeskkonnale, avalikele teenustele, liikumisviisidele ja ühistranspordile. Võrdluseks kasutati aastate 2019–2023 andmeid.

Hoolimata mahukatest investeeringutest avalikku ruumi ning transpordivõrgu ümberkorraldustest on nende inimeste osakaal, kes on elukeskkonnaga väga rahul vähenenud: neid on 23 protsenti, 2023. a oli aga eriti rahulolevaid 37 protsenti. Üldiselt oli 2024. a rahulolevaid 87 protsenti, 2023 94 protsenti, aga 2017 ja 2019 näiteks suisa 95 protsenti. Siiski näib ülivõrdes hinnang keskkonna kohta naiivsevõitu, sest probleeme esineb ju alati.

Väga rahul Tallinna elukeskkonnaga on esmajoones lasnamäelased (28 protsenti) ja Pirita rahvas (27 protsenti), kõige vähem Kristiine elanikud (14 protsenti). Eestlased on muudest rahvustest harvem väga rahul (vastavalt 12 ja 34 protsenti), samuti on naised meestest enam rahul ning 65+ vanused on noorematest positiivsemalt meelestatud.

Oma linnaosa elukeskkonna olukorda hinnatakse kõige kõrgemalt Nõmmel (98 protsenti) ja Pirital (99 protsenti) ning madalaimalt Kesklinnas (rahul 83 protsenti) ja Haaberstis (84 protsenti). Viimases – vahest suurte lärmakate ehitustööde või aina kasvanud transiitliikluse müra tõttu? – on hinnang suurel määral langenud.

Väljakud, pargid ja müra

Linnaosade keskkonda ja linnaruumi uuriti valdkonniti. Suurt ei heidetud ette tänavavalgustusele, haljasalade ja parkide seisundile. Sageli on arvatud, et liiga palju on müra ja napib prügikaste. Linnaositi on ka erinevusi: kui Lasnamäe elanikud on keskmisest rahulolematumad elamute lähiümbruse heakorra ja elamute välisilmega, siis Põhja-Tallinnas õhu puhtusega. Tallinlased on rahul linnaväljakute olukorra (suisa 91 protsenti) ja rannaalaga (84 protsenti), linnaruumi puhtuse (87 protsenti) ja ühistranspordi seisukorraga (84 protsenti).

Vähe on rahulolevaid liikluskultuuri ning autode parkimise võimalustega kesk- ja vanalinnas. See autokeskne mõtteviis teeb nukraks. Miks peaks vanalinnas, mis on turismimagnet, üldse keegi autoga liikuma? Mõtlesin, et elukeskkonnast teistsuguse – turvalisema ja rõõmsama – ettekujutuse saaksime, kui kuulaksime lapsi ja noori, keda selleski uuringus ei oldud küsitletud. Pole mingit loogilist põhjust, miks peaks väikestel tänavatel ja hoovides täiskasvanute autoga liikumist ja parkimist eelistama laste pallimängule. Ja miks pole ometigi tehtud radade asemel ikka veel piisavalt tõelisi rattateid, et laps võiks ohutult tõuksiga kooli või lasteaeda sõita? Tänava­ruumi jaotust saab ju muuta! Tarbimis­ühiskonnale omaselt on tasuta võimalused avalikus ruumis piiratud. Näiteks ei taheta pakkuda enam tasuta uisujääd, aastaid pole noortele piisavalt juurde tulnud Põhjamaade moodi mängulisemat või ka niisama oleskeluks mõeldud linnadisaini. Toredal viisil kuulutas linn siiski 2025. aasta prioriteediks laste ja lastega perede huvid, mis võiksid võimalustelt võrdsemaks muuta ka ruumi.

Avalikest teenustest on viimase viie aasta võrdluses rahulolu kasvanud spordiväljakute ning tervise- ja liikumisradade seisukorraga, samuti avalike tualettruumide hulgaga. Siiski on enamik käimlate arvu ja olukorraga rahulolematud. Mehed on käimlate seisundiga enam rahul kui naised, mis polegi imekspandav, sest urineerimisel mehed reeglina ei istu.

2020. aastast on hakatud kiitma jalgratastele mõeldud teid ja hoiuvõimalusi. Langustrendis on aga rahulolu eri liiki teede talvise hooldusega, mille puhul võib oletada, et situatsioon pole mitte niivõrd halvenenud kuivõrd on kasvanud nõudlikkus – paksus lumes sumpamist või aiast kinni hoides kiilasjääl liikumist ei peeta enam vastuvõetavaks. Samal ajal tuleb tõdeda, et siin on mitu põhjust: ümbruse eest kannavad ühistud ja eramajade omanikud hoolt juhuslikult, sest majadel pole enam oma kojamehi ning ka ajalooline hea praktika kangi ja jäärauaga kohe jää ära lõhkuda on haruldane. Linnatänavate kõnniteede talvise hoolduse võttis pealinn ositi oma õlule alles tänavu talvel, mis võiks tähendada ohutumaid ja paremaid tingimusi.

Pealinlastest 78 protsenti peab Tallinna jalakäijasõbralikuks. Mõneti humoorikalt tegid seda eriti autoga liiklejad (85 protsenti), kõndija vaatenurk jäi tagaplaanile. Autosõitjad autot vähem kasutama enda sõnutsi ei kipu, isegi kui rajataks etemad kõnniteed, parkimise hind tõuseks või laps saaks ise kooli või trenni minna. Leitakse, et teist valikut kannustaks tegema kiirem ja sobivama liiniga ühistransport. Ühistranspordi suhtes on seisukohad seinast seina. Paremaks muutumist täheldas 25, halvenemist 13 protsenti ja suur osa arvas, et olukord on sama. Arvamuste paljususe taustal peegelduvad hädavajalikud, ent pikalt edasi lükatud tee-ehitus, bussi- ja trammiliinide ambitsioonikas ümberkorraldus, mille käigus Hobujaamast kui keskmest loobuti ning liine ühendati (nt Põhja-Tallinn–Lasnamäe), trollid asendati bussidega, trammiliin suunati läbi sadama. Mõneti ilmekalt olid keskmisest kriitilisemad toimetulekuraskustes inimesed (kellele ilmselt on buss jm ühissõidukid paratamatu valik) ja Pirita elanikud, kes on häälekalt teinud kriitikat Narva maantee asemel Reidi teele, s.t koolidest ja keskusest kaugemale veetud bussiliini pärast. Ilmselt mitte ainult staatuse, vaid suuresti ebamugavuse tõttu kasutavad Pirita elanikud busse linlastest kõige vähem.

Ise kogen, et peatustes on sageli puudu või uuendamata sõiduplaanid, ka pole alati märgitud peatuva bussi numbrit, mõned harjumuspärased liinid sõidavad küll kaugemale, ent käivad harvem või teevad suurema ringi, jäävad tihti ummikutesse ja hilinevad, ümberistumiste puhul on raske liine ühendada ning reis venib ajaliselt pikaks. Kurb on lugeda, kuidas ligi kolmandik peab ühistranspordi suurimateks probleemideks ebasobivate liinide võrgu kõrval ebameeldivaid kaassõitjaid.

Nõudlikkus ja ruumitarkus

Võib küsida, mis see siis õieti on, millega ollakse rahul: kas see on elukeskkond või avaldub ebamugavuses ka poliitiline meelsus? Provotseerivalt: kas tallinlane nõutab paremat elukeskkonda või Keskerakonda, mille menukus on taas mühinal kosunud? Praegune linnajuhtimise eripalgelisus võib ju näida heitlik võrreldes sisseharjunud stabiilse (või ehk siiski staatilise?) ühe partei linnajuhtimisega. Ja kuidas mõjutab linlaste keskkonnataju sõjaärevus, majanduslik ebakindlus, ilmajäetus?

Või avaldub pahameelena kohati hoopis nõudlikkus? Ehk lausa ruumitarkus? Sest võib ju kodanike kasvav aktiivsus kaasa tuua nii rahulolu kui rahulolematuse – tahetakse horisontaalsemat-demokraatlikumat vaimu, kõiges kaasa rääkida, sekkuda, sest ei arvata, et otsuseid tuleb teha vaid kusagil n-ö ülal.

Mulle näib, et abi võiks olla taktikatest, mida praegu katsetatakse linnas esiti veel tillukeses mahus. Üks huvitavamaid algatusi on „Softacademy“-nimeline projekt, kus koostöös David Simi – kelle raamat „Pehme linn“ on tõlgitud tänu Yoko Alenderile eesti keelde – bürooga juurutatakse mõnusa ja inimkeskse linna ideestikku Mustamäel Akadeemia teel. Selle käigus renoveeritakse kolm maja koos naabruskonnaga sedaviisi, et kohalikud saavad osaleda mõttetalgutel ja muudes tegemistes ning sellest kasvab välja lõplik kujundus.

Omalaadsed mekkimisülesanded on rahvale antud Nõmmel ja Lasnamäel, kus vastavalt Jaama tänavale ning Laagna tee äärde tehti ajutised disainilahendused, mis parendavad uute võimalustega avalikku ruumi ning millest võiks pärast katsetamist ja kriitika läbiarutamist edasi arendada midagi püsivamat. Selliste hüpikideede kõrval on uutesse planeeringutesse kohati sisse kirjutatud „Tallinn 2035“ arengustrateegiaski mainitud 15 minuti linna põhimõte. Siiski puudutab see rohkem valgekraede maailma, sest paljud lihttöölised pendeldavad linnakodu ning Tallinna piiri taga, üsna ebamugavates asupaikades paiknevate ladude ning tootmisettevõtete vahet ning Rae, Viimsi, Harku ja Saku valla jõukama elujärjega elanikud käivad Tallinnas tööl, koolis ja meelt lahutamas. Pealegi on noortele, aga ka näiteks mujalt siia tööle tulnutele ja põgenikele murekohaks kallis eluase, mistõttu pealinnas korteri üürimine ja ostmine on vaevarikas, sunnib elama kitsikuses või kolima näiteks Maardusse või Kehrasse.

Sellised uuringud võimaldavad saada parema ülevaate avaliku ruumi ja liikuvuse kohta. Neist selgub, et järjest enam saadakse aru, et linnas ei pea taluma müra, õhusaastet, ebamugavalt korraldatud ühistransporti. Siiski tasub otsuste tegemisel vaatepunkt rihtida praeguses analüüsis tagaplaanile jäetud kõndijate järgi, sest jalgsi kõnnib suurem hulk inimesi kas või veidikenegi ning selline on ühtlasi kõige loomulikum, aga ka tervislik ja säästev liikumisvorm. Üksiti sunnib jalutaja või ruttaja vaade märkama argist ruumi, mida ei väärista mitte parkimiskohad ja magistraalteede hooldus, vaid varblastega põõsastik, erk arhitektuur, värske mereõhk, kodu lähedusse jääv raamatukogu.