Tänapäeval on paljude näitustega see jama, et veel enne kui galeriisse jõuad, on see ühismeediast põgusalt juba tuttavaks saanud, nii et näib, nagu polekski enam vaja minna. Selline pinnapealne vaatlusviis on ilmselgelt eksitav, seda enam et Karl Joonas Alamaa näitus pakub kohapeal erilist peidetud narratiivi. Moekunsti taustaga kunstniku väljapanek on stiilne ja visuaalselt puhas, kujundlik ja mänguline, isegi kui selle pealkiri viitab lihtsusele.

Kohapeal tuli sügavama kihina nähtavale näituse tuum – seinale asetatud kümmekond teksti, mis kujutavad endast kunstniku 2023. aastal tehtud intervjuusid inimestega, kes on migreerunud Lääne-Euroopasse Ukrainast, Valgevenest, Palestiinast, Ghanast, Venezuelast ja mujalt. Kunstnik oli esitanud neile lihtsaid elulisi küsimusi nii mängu kui ka leiva kohta ning vastustes on talletatud üksikinimeste väikesed lood. Mäng ja leib on kaks lihtsat, ürgset ja arusaadavat kujundit. Nende kahe sümboli ümber on kunstnik ehitanud inimlikkust vaatleva mängulise maailma – see on arusaadav ja empaatilises seoses teiste inimestega ning jätab ühtlasi ruumi ka kujutlusele.

Mäng

EKA galerii välisuksel on palve sulgeda uks, et mitte tekitada tuuletõmbust: „näitus on õrn“. Kuid näitus pole niivõrd õrn, kuivõrd loodud on tundlik mänguruum: uskumatult pikad siidpaberist kardinad värelevad iga kiirema sammu peale, mistõttu peab astuma vaikselt ja nõtkelt. Näitusele sisenedes on vaatajal võimalus panna mööda metallrööpaid veerema puidust pall. Keset galerii saali on ka mängulaud, kus saab veeretada täringut ning soolatainast kujukestega nukuteatri või psühhodraamaga sarnanevate vahenditega mängida läbi võimestavaid elujuhtumeid. Ühtedelt riiulitelt võib ükshaaval lugemiseks võtta ümberasunute mälestusi nende kogetuga – hoolimata raskepärasusest on need siiski kergesti loetavad. Ülemise korruse teistelt riiulitelt saab võtta vaatamiseks kangale trükitud pehmeid pilte linnaruumi eksinud khaki-pokudest, keda kohtab karjakesi ka üle saali. Sellist ülimalt interaktiivset, läbikujundatud näituseruumi võiks võrrelda Ahhaa teaduskeskuse ekspositsiooniga, ainult et EKA galerii näitus on ilusam, emotsionaalselt nüansseeritum, kuna selle on kokku pannud kunstnikud-kuraatorid.

Mäng on selleks, et katsetada, harjutada ja proovida, kujutada ette olukordi, mis küll võivad, ent ei pruugi elus ette tulla. Mängu eristab tõsielust see, et üldjuhul on mängus panused väikesed ning keskkond on harjutamiseks soodne ja turvaline – täpselt nõnda siin ka on. Mäng eeldab ajalist ja vaimset ruumi, kus on lubatud kõigel juhtuda. Sellist ruumi on vähem kriisi- ja sõjaolukordades, kus panused on tõusnud ja vea puhul riskitakse tõelise ohuga. Ometi leitakse ka rasketel hetkedel mängudest lootust ja mitmed esitletud lood tõestavad seda.

Leib

Leib on levinud kujund representeerimaks ellujäämist, põhivajadusi, kindlustunnet. Leivakindlus on ka habras – seda meenutab meile galeriis hallitav ja kõdunev päts. Igasuguse mängu eelduseks on see, et vähemalt raasuke leiba on ikka olemas. Just leiva nimel julgetakse mängida kõige raskemaid mänge või astuda kõige raskemaid samme. Õigus mängule on vaid neil, kel on õigus leivale. Ja kellele siis seda leiba jagatakse?

Üks aspekt, mis näitusel silma jäi, on see, et väljapanekul ei olnud näha spetsiifiliste identiteetide representatsioone. Jah, leib on näiteks eesti või ka kristlikus kultuuris väga oluline sümbol, kuid on seda ka kõikides teistes kultuurides. Näituseks tehtud uuringu eesmärk oli talletada eri taustaga inimeste lugusid ja nende väikseid lootusi. Sellest uuringust ilmnenud paljusus ja erinevused on Alamaa koondanud ühtseks inimlikkuseks. Leib on kõigile arusaadav, siinkohal homogeniseeriva jõuga kujund. See on nagu totaalne ühendaja, mis sõelub kõikidest etnilistest, soolistest, vanuselistest, kultuurilistest erinevustest välja põhilise – inimese identiteedi. Seega on leib maailma suurim andestaja.

Mälu

Kui tihti üritatakse tõestada millegi väärtust selle erilisuse kaudu, siis see näitus teeb vastupidist. Näitusetekstis rõhutatakse igapäevaste lugude talletamist ning mängude ja väikeste tegude jõudu suurte rõhumissüsteemide murendamisel. Kunstniku loo vestmise impulss on pärit tema perekonnaloost – küüditatud tädi Leilist, kes puhta juhuse kaudu andis perele lootust ja usku. „Metsatöödele saadetud Leili otsustas kraapida kord oma nime ja perekonnaandmed kasetohu sisse. Juhuse tahtel jõudis aga see palk töökotta, kus töötas Leili isa, kes juhtus tohu sisse kraabitud sõnumit nägema. Pärast pikka lahusolekut ja teadmatust andis see sõnum isale lootust, et üks tema tütardest võib olla elus.“ See tekitas esialgu arvamuse, et hakatakse rõhku panema lugude ainulaadsusele. Ja kui aus olla, tekkis lausa hirm, et taas tuleb kaasa tunda mitmele vaesele vanatädile ja nende rasketele läbielamistele. Lõpuks läks nii, et näitusel esitletud lood olid olulised just seetõttu, et need on kõik äärmiselt sarnased ja nendega oli lihtne suhestuda, neis kõigis on arusaadavad märksõnad „mäng“ ja „leib“, mis ei sõltu ümbritsevast taustast. Tädidele oli lubatud küll kaasa tunda, aga see ei olnud raske ega väsitav, vaid midagi lihtsamat, mängulisemat.

Ma pole ammu käinud näitusel, kus kaitsevärvi, norgus kujud ning justkui katte all mälestuskivid ja monumendid ei mõju hirmutavalt ja kurvastavalt, vaid rahustavalt ja lootustandvalt. Algul juhuslikuna tunduvad poku-kujud saavad pärast hästi peidetud lugude uurimist teistsuguse tähenduse – see on turvaline ja hästi hoitud mälestuste mängumaa. Sellel mängumaal on antud küllaga ruumi kurbuse ja valu kogemisele ning seejuures on täpselt sama palju ruumi antud lootusele ja inimlikule õrnusele. Ning jäägu norgus peaga kurvastajad ja suured kõrgusesse sirutuvad kujud alati vaid anonüümseteks, pehmeteks ja turvalisteks mängukujudeks!

Maailm põles, inimene mängis

Lastele õpetatakse, et leivaga ei mängita. Ükski laps ei saa mängu ega leivata, aga kokku need justkui ei käi. Siin näitusel ometi käivad, ja tuleb välja, et meie igapäevaeluski on need samuti koos ja teisiti ei saagi. Juvenalise aforism leivast ja tsirkusest, millele viitab näituse pealkiri, on ajatu ning kehtib ka tänapäeval tänu sellele, et see on ikka veel adresseeritud eranditult kõigile. Kui on leiba, siis on ka mängu, ja kui on natukenegi ruumi mängule, on ka lootust paremale tulevikule. Maailm on alati hädadest leekides põlenud, praegu on meil lihtsalt rohkem võimalusi, mismoodi neid tulekahjusid pealt vaadata. Karl Joonas Alamaa on seejuures loonud keskkonna, mida tegelikkuses on raske teha – ruumi, kus saab koos mängida ja ühiselt leiba jagada.

„Igapäevane mäng ja leib“ on kutse mängule nendele, kelle elu on surmtõsine. Näitus on kerguse pühendus neile, kes kannavad raskust ja vajavad lootust. Siidpaberi ja khakivärvi pokude mängumaal ei ole kindlaid piire ega keerulisi ruume. Mängu ja leiva metsas on ootus ja kindlus: mäng ei saa kunagi läbi ja leiba jätkub ka.