Üheksakümnendate esimesel poolel arutleti graafilise disaini valdkonnas kõikvõimalike küsimuste üle, mis postmodernismi laineharjal olid üles kerkinud. Teemadering oli lai alates ilusa ja koleda, funktsionaalse ja ebafunktsionaalse ümbermõtestamisest uue aja kontekstis ning lõpetades teoreetiliste aruteludega feminismi, kväärteooria ja tehnokriitika üle. Mõned neist aruteludest olid väga reljeefsed, nagu näiteks debatt ilusa ja koleda teemal,¹ teised tohutult keerulised, näiteks Jacques Derrida ja teiste poststrukturalistide filosoofiliste mõtete tõlkimine graafilisse disaini.² Kõige selle käigus toimus ka graafilise disaini kui eriala (ning sellega kaasneva teoreetilise osa) kaardistamine ja leiutamine.

Kui vaadata kohaliku diskursust, siis võttis eriala leiutamine siin lausa äärmuslikke vorme. Tegeles ju enese leiutamisega kogu ühiskond, mitte ainult üks eriala. Martin Pedanik on siin musternäide: iseõppinud katsetaja, kes arendas välja isikupärase graafilise disaini keele. See keel ei ole nii paindlik ja nüansirohke kui mõned teised, ent Pedanik kompenseerib oma puudujääke põikpäisusega. Ta kordab ühte ja sama vormi, olgu selleks siis hüpnotiseerivate silmadega Kizoo, kes juba disaini­muuseumi esikus näitusekülastajaid vastu võtab, silmi virvendama ajavad mustrid või NO-teaterlik fotokesksus seni, kuni vaataja lõpuks ära harjub, ning mis siin salata, seda armsaks ja omaseks pidama hakkab.

Pedaniku teoste puhul tahaksingi tähelepanu pöörata kolmele omadusele, mis tema isikunäitust vaadates esile tulevad. Nendeks on autoripositsioon, kordusel põhinev mõtlemine ja steriilse puhtuse esteetika. Sellest lähtuvalt maalib näitus Pedaniku loomingust vastuolusid täis pildi, mis tema töödega kokku puutumise väga huvitavaks teeb.

Autoripositsioon

Kui korraks nende üheksakümnendatel toimunud disainidebattide juurde tagasi tulla, siis üks sealseid aruteluteemasid oli autoripositsiooni koht graafilises disainis. Kui varem peeti disainerit neutraalseks sõnumitoojaks, kellekski, kes justkui omadusteta inimesena jääb ise nähtamatuks, ent aitab kliendi sõnumit selgemalt edasi anda, siis nüüd järsku hakati mõistma, et ka disainer on inimene, kellel on omadused, väärtused, hoiakud ja eelistused, ning jõuti järeldusele, et täielik neutraalsus ongi võimatu. Kuigi autor-disainereid leidus ka varem, hakati just sel kümnendil rääkima disaineri mitmest rollist laiemalt, sh disainerist kui autorist.

Samal ajal anti sellele hoiakule ka vastulööke. Näiteks kirjutas kriitik ja disainer Michael Rock autoripositsioonist mõnevõrra kriitiliselt ning küsis muu hulgas, miks on tarvis ihaleda autorsust ajal, kui mujal kuulutatakse hoopiski autori surma.³ Sügavamalt nendesse debattidesse süüvimata saab siit ikkagi kätte sobiva raamistiku Pedaniku loomingu mõtestamiseks, sest tema puhul on selgelt tegu disaineriga, kes kõneleb auteur’i positsioonilt. Näitusesaalis, kus tööd omavahel riimuvad, saab see selgemast selgeks.

Korduse printsiip

Kuigi Pedanikul on selge autoripositsioon, on tema visuaalne mõtlemine väga disainikeskne, sest see põhineb korduse printsiibil. Kuigi selline eristus võib olla aegunud, tasub siiski märkida, et Pedanik ei tooda Walter Benjamini mõistes auraküllaseid üksikobjekte, vaid mehaaniliselt reprodutseeritavat graafilist keelt, mis suudab end eri kontekstides uuesti ja uuesti taastoota.⁴

Sellel korduse printsiibil on ka praktilised põhjused. Intervjuus näituse kuraatorile on Pedanik jutustanud lõbusa loo. Nimelt kujundas ta nullindate keskel NO99 ja põhuteatri materjale nii suures koguses, et disainiringkondades olevat arutlema hakatud, mitu agentuuri kogu seda materjali toodab.⁵ Kõige taga oli muidugi Pedanik üksinda. Suure töömahuga hakkama saamiseks kasutas ta disainielemente, mis olid lihtsad ja kergesti kohandatavad eri formaatidesse ja meediumitesse. Siin avaldub disaini n-ö identiteedikeskne mõtlemine, ehk siis arusaam mõne sündmuse või institutsiooni väljanägemisest kui keelest, millel on oma grammatika ja süntaks ning mis oskab publikuga soravalt kõneleda, säilitades sealjuures isikupära ja äratuntavuse.

See keele ja kohandumise printsiip on Pedaniku töödes alati äratuntav tuttavate visuaalsete elementide korduse kaudu. Ainus küsimus, mis korduse ja autoripositsiooni ristamisel tekkida ähvardab, on järgmine: kas publik tunneb ära sündmuse/institutsiooni või hoopiski autori? Samal ajal ei ole see küsimus Pedaniku puhul enamasti probleemiks, sest tema pikaajalised kujundused, nt NO99 või „Bashment“, muutusidki avalikkuse silmis sünonüümideks.

Steriilse puhtuse esteetika

Kui peatuda lähemalt Pedaniku käe­kirjal, mitte ainult selle taga oleval mõtle­misel, ei saa kuidagi mööda vaadata tema kujundikesksusest ja sellega kaasnevast vormipuhtusest. Selles on midagi plakati- ja reklaamikunstile omast, kuna eelistatakse sõnumi lausa kliinilist selgust.

Feministlik disainer ja kirjutaja Sheila Levrant de Bretteville on seda selgitanud äärmusliku sooviga sõnumit kontrollida, minimeerida mitmetähenduslikkus ja valesti mõistmise võimalikkus.⁶ De Bretteville nimetab sellist kujunduskeelt maskuliinseks ja domineerivaks. Ta vastandab seda feministlikule disainikeelele, mis on mitmetähenduslik ja vastuvõtlik publiku või tarbija tõlgendustele. Ta toob näiteks vaibakujunduse sellest ajast, kui naised kodus kudusid ja mida disainiajaloos polegi disainiks peetud. Huvitav oleks teada, mida ütleks de Bretteville Pedaniku tööde kohta.

Samal ajal võib eeldada, et see vormi­puhtus ei sünni Pedanikul sõnumi kontrollimise ihast. Kuigi ta kujunduskeel on liiklusmärgilikult selge, pole need tööd ühetähenduslikud. Vastupidi, need tekitavad veidrat ambivalentsi. Kes need tegelased on? Miks nad meile kogu aeg näkku jõllitavad? Mida nad meile öelda tahavad? Ka siin avaldub ajalooline taust. Reklaamikeelest, mida de Bretteville seitsmekümnendatel kritiseeris, sai postmodernismi tuules lihtsalt üks kujundusvõte, mida tänapäeval võib vabalt ka kultuurisündmuste graafikas ära kasutada.

Kuigi Martin Pedaniku tööd on tihti puhtad ja steriilsed, on näitus ise väga polüfooniline. Võrdlemisi väikeses ruumis on koos tohutult palju materjali, mis pea mõnusalt segi ajab. Kuigi olen välja pakkunud mõned juhised näitusel orienteerumiseks, leidub seal nii mõndagi üllatavat, mida soovitan ise avastama minna.

1 Vt Steven Heller, Cult of the Ugly, Eye nr 9, vol 3, 1993.

2 Siinkohal tasub tähelepanu pöörata ühele kohalikule kurioosumile, mida saab ETV arhiivist järele vaadata: Nüüdiskunst 38: DeStudio (1993). Selle saate graafika lainetav, kollaažilik ja katkestusel põhinev pildikeel, sekka poststrukturalistlike sloganite loopimine, on ajastutruu postmodernistlik dekonstrukivism. Graafika autor on Jaanus Nõgisto koostöös DeStudio ja ilmselt ka Tõnu Kaalepiga.

3 Michael Rock, The Designer as Author, Eye nr 20, vol 5, 1996

4 Walter Benjamin, Kunstiteos oma tehnilise reprodutseeritavuse ajastul. Valik esseid. Loomingu Raamatukogu, 2010.

5 Martin Pedanik, Mees lava taga. https://www.youtube.com/watch?v=zl6AYVYbZZE

6 Sheila Levrant de Bretteville, A Reexamination of Some Aspects of the Design Art from the Perspective of a Woman Designer, orig. 1972. Looking Closer 3: Classic Writings on Graphic Design, ed. Michael Bierut, New York, Allworth Press, 1999.