Mõeldes tagasi oma õpiajale 1980. aastate teises pooles toonases Tartu riiklikus ülikoolis bioloogia erialal, meenub pidev nälg teoreetiliste teadmiste järele. Ainsad teoreetilisemad õppeained olid darvinism ja ökoloogia. Ülejäänud erialaained oli ikka lootusetult asised. Nii olidki teoreetilise bioloogia kevadkoolid ja nende kirjalikud kogumikud esimeseks tõeliseks bioloogifilosoofia kooliks.
Teoreetilise bioloogia kevadkooli korraldab Eesti Looduseuurijate Seltsi teoreetilise bioloogia sektsioon 1975. aastast ja tegemist on pikaajalisima järjepidevalt toimuva teoreetilise bioloogia mõttekojaga kogu maailmas. 2024. aasta aprilli viimasel nädalal toimus juba 50. teoreetilise bioloogia kevadkool. Tavapäraste linnasaginast eemal asuvate kevadkoolipaikade asemel toimus seekord veidi pidulikum üritus ülikooli Oecologicumi õppehoones Toomel. Kevadkooli teemaks oli bioloogilise teoreetilise mõtte areng viimase 50 aasta jooksul alates eelmise sajandi 70ndatest ja vaade tulevikku. Nii nagu tavaks, ilmus ka seekord ettekannete kogumik, mis on tänuväärne lugemismaterjal mitte ainult bioloogidele, vaid märksa laiemale lugejate ringile.
Pilk teoreetilisele bioloogiale
Viiekümnendas teoreetilise bioloogia kevadkooli kogumikus leidub lugemist bioloogia väga erinevate külgede kohta. Artiklid on jaotatud viieks teemaks: üldbioloogia teooria, arenguteooria, bioloogilise korra teooria, elurikkuse teooria ja elurikkuse hoid. Raamatu alguses antakse ülevaade teoreetilise bioloogia kevadkoolidest ja lõpupeatükis suundumustest, sisaldades Louise Westlingi artiklit „Biosemiootika ja tõlkimine“ ning Kalevi Kulli vestlust teoreetilise bioloogia suurkuju Gerd Mülleriga.
Kogumiku artiklid võib koondada kolme gruppi – ülevaated mitmesugustest bioloogia ja bioloogiaga ühel või teisel moel seotud teemadest, bioloogia teooriat käsitlevad artiklid ja teoreetilist bioloogiat vaatlevad lood.
Ülevaateartiklite juures on kõige sobivam alustada teoreetilise bioloogia ajaloo käsitlustest. Teadusloolased Erki Tammiksaar ja Ken Kalling annavad kena pildi Eesti teoreetilise bioloogia ideeloolisest ja institutsionaalsest arengust. Nad tõdevad, et kuigi Eesti bioloogia ajalugu on rikas ja mitmekülgne, kujunes teoreetiline bioloogia eraldi erialana välja alles XX sajandi teisel poolel, kuigi eeldusi ja mõjutusi võib leida hoopis varasemast ajast. Kes ei teaks Karl Ernst von Baeri (1792–1876), kelle embrüoloogia ja füüsilise antropoloogia alased vaated olid tuttavad ka Charles Darwinile. Darwini evolutsiooniteooria tutvustamine eesti keeles algas juba XIX sajandi lõpus, kui ilmusid mitmed populaarsed kirjutised. Kindlasti vajavad lähemat uurimist sellised põnevad teemad nagu loodusteaduste ja, kitsamalt, darvinismi mõju rahvuslikule ärkamisele. Eesti vabariigi ajal jäi huvi bioloogia teoreetilisemate probleemide vastu tagasihoidlikuks, valdavalt keskenduti rakenduslikele uuringutele. 1940.–50. aastatel bioloogias valitsenud lõssenkism takistas otseselt teoreetilise bioloogia arengut, kuid 1960. aastatel hakkas olukord paranema. Tartu Riiklikus Ülikoolis ja Eesti Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudis hakati taas tegelema teoreetiliste küsimustega, eriti evolutsiooniteooria ja ökoloogia vallas.
1970. aastatel kujunes Tartu teoreetilise bioloogia keskuseks Karl Ernst von Baeri maja, kus hakati regulaarselt korraldama seminare ja kevadkooli. 1977. aastal asutati Looduseuurijate Seltsi juurde teoreetilise bioloogia sektsioon. Teoreetilise bioloogia edasine areng Eestis toimus suuresti tänu Kalevi Kulli eestvedamisele. Teoreetilise bioloogia kevadkoolide ajaloole ja tulevikule ongi pühendatud Kalevi Kulli ja Lauri Laanisto artikkel „Teaduse teeb teaduseks teooria: sada/2 teoreetilise bioloogia kevadkooli“.
Professor Kalevi Kulli artikkel „Teoreetiline bioloogia, eriti Waddingtoni konverentsidest saati“ keskendub teoreetilise bioloogia arusaamade arengule alates 1960. aastatest. Aastail 1966–1969 toimus inglise arengubioloogi Conrad Hal Waddingtoni (1905–1975) eestvedamisel neli sümpoosioni ühise nimetusega „Teoreetilise bioloogia poole“. Eesmärgiks seati kogu bioloogiat haarava teoreetilise raamistiku aluste loomine. Waddingtoni sümpoosionidel oli mitmeti kaalu: need aitasid kaasa teoreetilise bioloogia arengule, tõid esile uusi mõtteid ja mudeleid ning mõjutasid järgnevaid teaduslikke suundi. Waddingtoni sümpoosionide materjalid anti trükis välja ja need olid eeskujuks Tartu bioloogidele teoreetilise bioloogia seminaride algatamisel. Waddingtoni tähtsuse rõhutamiseks on kogumikus Lauri Laanisto tõlkes tema essee „Teoreetilise bioloogia poole: epiloog“.
Järgmiste ülevaadete keskmes on bioloogia ja filosoofia seosed. Teadusfilosoof Edit Talpsepa artiklis bioloogiafilosoofia arengust on tähelepanu koondatud essentsialismile, evolutsiooniteooriale ja nende vastastikusele suhtele. Essentsialism on filosoofiline vaade, mille kohaselt igal liigil on oma olemuslikud tunnused, mis määravad selle liigi liikmed. See vaade on traditsiooniliselt olnud vastuolus evolutsiooniteooriaga, mis rõhutab organismide varieeruvust ja muutlikkust. Autor väidab, et essentsialismi ja evolutsiooniteooria vastuolu on lihtsustatud, kuna mitte kõik essentsialismi vormid ei ole evolutsiooniteooriaga vastuolus. Näiteks teleoloogiline essentsialism, mis keskendub organismide funktsioonidele ja eesmärgipärasusele, võib olla kooskõlas evolutsiooniteooriaga. Kui bioloogiafilosoofia tegeleb bioloogiliste mõistete, meetodite ja teooriate filosoofilise analüüsiga, siis Ott Puurmeistri artikkel „Gilles Deleuze ja Félix Guattari elamise kunstidest“ vaatleb filosoofilisi teemasid, lähtudes prantsuse filosoofide Deleuze’i ja Guattari ideedest. Nende kujundatud ontoloogia rõhutab pidevat muutumist, suhteid ja loominguprotsesse. Deleuze ja Guattari vaatavad maailma kui pidevat loomisprotsessi, kus kõik on saamises ja muutumises. Nende filosoofia põhineb transtsendentaalsel empirismil, mis eitab üldisi struktuure ja rõhutab konkreetseid dünaamilisi suhteid.
Nad väidavad, et iga olend on vastus mingile probleemile, mis tekib virtuaalsest potentsiaalsusest. See tähendab, et elu ise on pidev protsess, kus olendid aktualiseerivad end ja loovad oma maailma, iga olend on vastus virtuaalsele probleemile, mis jääb alati osaliselt lahendamata. Näiteks on silm organismi lahendus valguse probleemile, kuid valguse ja pindade suhete probleem jääb püsima, mis tähendab, et uued lahendused võivad alati tekkida. See näitab, et virtuaalsus säilitab alati potentsiaalsuse, mis võimaldab uute lahenduste tekkimist. Artiklis rõhutatakse ka keha mõistet, mida Deleuze ja Guattari käsitlevad kui dünaamilist suhete süsteemi. Keha ei ole lihtsalt funktsioonide kogum, vaid afektide kaudu toimiv suhete võrgustik. Afektide kaudu suudab keha teisi mõjutada ja olla ise mõjutatud. See tähendab, et keha on pidevas muutumises ja saamises ning seda ei saa taandada bioloogilistele funktsioonidele. Keha on kui suhete võrgustik, mis tekib vastastikmõjus teiste kehadega. On näha, et Deleuze’i ja Guattari filosoofia on seotud Jakob von Uexkülli teoreetilise bioloogia käsitlusega, mis rõhutab organismide ja nende keskkonna vastastikmõju. Sarnaselt Uexkülliga väidavad nad, et elu on nagu muusikaline protsess, kus toimub pidev improvisatsioon ja rütmide loomine. Refrään (korduv vormel või märk) on tähtis mõiste, mis seostub territooriumi loomise ja hoidmisega. Refräänid markeerivad territooriumi ja loovad erinevusi, mis võimaldavad elusolenditel luua oma aegruumi ja tegevusruumi. See tähendab, et territooriumi loomine on kunstipraktika, kus elusolendid loovad rütmide ja tegevuste kaudu oma maailma.
Sellised mõtted mõjuvad vaimu virgutavalt, isegi kui otseseid seoseid bioloogiateooriaga on siit raske leida. Deleuze’i ja Guattari mõtted pakuvad uue vaate elule kui pidevale loomisprotsessile, kus olendid aktualiseerivad end ja loovad oma maailma suhete ja afektide abil.
Bioloogia teooria ja teoreetiline bioloogia
Olen varem Kalevi Kulli artiklikogumikust kirjutades eristanud bioloogia teooriat ja teoreetilist bioloogiat.2 Bioloogilised teooriad keskenduvad konkreetsete bioloogiliste nähtuste uurimisele ja kirjeldamisele, pakkudes seletusi eripalgelistele elu ilmingutele. Need on omased kindlatele bioloogia valdkondadele ja neid on võimalik empiiriliselt kinnitada. Näiteks võib siinkohal tuua kindlasti kõige edukama ja tuntuma bioloogilise teooria, milleks on evolutsiooniteooria. Samasse ritta kuuluvad ka geeniteooria, mis seletab pärilikkust ja genoomi struktuuri, või siis rakuteooria, mille kohaselt kõik elusorganismid koosnevad rakkudest, elu põhiühikutest. Kõik rakud pärinevad eelnevalt olemasolevatest rakkudest. Selliseid teooriaid kasutatakse kindlate küsimuste ja nähtuste käsitlemiseks ning need tuginevad andmetele ja eksperimentidele.
Käesoleva kogumiku artiklitest võiks siia paigutada professor Toivo Maimetsa loo „Kasvajatest ja bioloogia meinstriimist“. Kasvajad ehk rahvakeeles vähk on olnud inimkonnale suur meditsiiniprobleem juba tuhandeid aastaid. Algselt seletati kasvajaid humoraalteooriaga, kuid XIX sajandil hakati neid seostama rakkude ja embrüoloogiaga. XX sajandil sai esialgu domineerivaks vähi viiruseline teooria, hiljem mutatsioonidel põhinev somaatiliste mutatsioonide teooria (SMT). SMT kohaselt tekivad kasvajad rakkude DNAs toimunud mutatsioonidest, mis aktiveerivad nn onkogeene (kasvajaid soodustavad geenid) või inaktiveerivad kasvajate supressorgeene (kasvajate teket piiravad geenid). Need mutatsioonid võivad olla põhjustatud näiteks kiirgusest, kemikaalidest või viirustest. SMT sai populaarseks 1980. aastatel, kui avastati esimesed onkogeenid ja nende roll rakkude kasvu reguleerimises. Kuigi SMT on andnud vähi kohta hulgaliselt teadmisi, on sellel ka omad piirangud. Näiteks ei seleta SMT, miks mõned kasvajad tekivad ilma mutatsioonideta või miks mõnikord kasvajad spontaanselt taanduvad. Lisaks on leitud, et sama tüüpi kasvajates võivad olla väga erinevad mutatsioonid. Samuti on selgunud, et paljud mutatsioonid, mida varem peeti kasvajate põhjustajaks, võivad olla kasvajatega kaasuvad nähtused, mitte nende põhjustajad. Viimastel aastatel on bioloogias toimunud epigeneetiline pööre, mis on uuesti toonud esiplaanile arengubioloogia ehk embrüoloogia, mille kohaselt võivad kasvajad tekkida rakkude diferentseerumise või rakkudevahelise kommunikatsiooni häiretest. Näiteks võivad kasvajarakkudel olla embrüonaalsete rakkude omadused, mis võimaldavad neil kiiresti paljuneda ja levida. See vaade toetab ideed, et vähk ei ole ainult geneetiline, vaid ka arengubioloogiline probleem. Uue arusaama kohaselt ei saa kasvajate tekkepõhjuseid seletada ainult DNA tasemel, vaid tegemist on rakkude ja kudede haigustega, kuna kõrgematel organisatsioonitasemetel ilmnevad nähtused, mida ei saa seletada ainuüksi madalamatel tasemetel toimuvaga. Tegemist on uue bioloogilise teooriaga, õigemini terve komplekti teooriatega, mida saab katseliselt kontrollida ja vähiravi areng võib sõltuda uutest meetoditest, mis võimaldavad uurida kudede ja rakkudevahelisi interaktsioone.
Teoreetiline bioloogia omakorda püüab bioloogilisi teooriaid integreerida ja luua filosoofilist ja metateoreetilist raamistikku, mille toel tuleks mõista elu kui tervikut. Selle eesmärk on vastata fundamentaalsetele küsimustele: mis on elu?, kuidas elusad süsteemid eristuvad elututest?, kuidas saab elu seaduspärasusi eri tasanditel (molekulid, rakud, organismid, ökosüsteemid) üldistada? Seega käsitleb teoreetiline bioloogia üldisemaid ja filosoofilisemaid probleeme ja selline ühtne teoreetiline raamistik toetaks bioloogia eri harude (molekulaarbioloogia, ökoloogia, evolutsiooniteooria jne) integreerimist. Tuleb tõdeda, et sellise kõikehõlmava teooria loomine on äärmiselt raske, sest bioloogilised nähtused on väga mitmekesised ja raskekoelised. Pealegi on bioloogias oma osa ajaloolistel ja kontekstipõhistel aspektidel. Eespool käsitletud Toivo Maimetsa artikli võib liigitada ka teoreetilist bioloogiat käsitlevaks, kuna selle kandavaks ideeks on kõiki eluprotsesse DNA-le taandava käsitluse ületamine. Lühidalt võtab nn uue teoreetilise bioloogia põhiseisukohad kokku Kalevi Kull oma artikli „Teoreetiline bioloogia, eriti Waddingtoni konverentsidest saati“ teises osas. Ta rõhutab bioloogiliste süsteemide keerukust ja nende mõistmiseks vajalike teoreetiliste meetodite vajalikkust, tuues eluprotsesside uurimisel esile autokatalüüsi, autopoeesi, relatsioonilise bioloogia ja semiootika.
Loodusest, seadustest ja loodusseadustest
Looduse komplekssus ja kummaline sobivus elu ning mõistuse tekkeks näivad viitavat sellele, et loodusseadused ongi vastavalt loodud. Pikka aega olid loodusuurijad ja filosoofid veendumusel, et looduse korrapärasus ja loodusseaduste olemasolu on tõendiks eesmärgist, mida loodus järgib.
Aristoteles (384–322 eKr ), üks ajaloo mõjukamaid filosoofe, pani tähele, et eluslooduses on väga paljud protsessid ja nähtused eesmärgipärased. Kui isegi mõistuseta elusolenditel on eesmärgid, siis peaks ju ka maailmal olema lõpp-põhjus ehk eesmärkpõhjus, mis juhib kogu kosmose liikumist mingi eesmärgi poole. Selline teleoloogiline argument kõlab vägagi veenva ja loogilisena ning nii püsiski see peaaegu kaks aastatuhandet. Alles koos alanud teadusliku revolutsiooniga toimus XVI sajandil suur muutus ja valitsevaks sai maailmapilt, mille kohaselt loodusseadused on objektiivsed ja neid avastatakse ratsionaalse uurimise teel. Vaatluste ja eksperimenteerimise teel saadakse uusi teadmisi, mis seotakse üldistesse teooriatesse või seadustesse. Võimaluse korral esitatakse need seadused matemaatiliste mudelitena.
Samal ajal tõi teaduslik revolutsioon kaasa uue mõistatuse: miks näivad füüsikaseadused olevat nii täpselt elu tekkeks sobivad? Modernne teaduslik lähenemine, mis tugineb matemaatilisele modelleerimisele ja eksperimentaalsetele tõestustele, asendas küll Aristotelese teleoloogilise maailmavaate, kuid jättis vastuseta küsimuse elu ja elutu maailma vahelisest seosest. Varem ei saanud selline küsimus kõne alla tulla, kuna kogu maailm oli juhitud ühtse ja üldise eesmärgi poolt. Maailm oli kujundatud kosmilise plaani järgi, millele vastavalt toimusid ka kõik protsessid.
Idee, et on olemas mingisugused loodust juhtivad seadused, pärineb teadaolevalt kreeka filosoofilt Anaximandroselt (u 610 – u 546 eKr). Anaximandrose kirjutistest on säilinud vaid fragmendid, tema väiteid võib leida näiteks Kiliikia Simpliciuse (u 490–560) kommentaaridest Aristotelese teosele „Füüsikast“: „Anaximandros [—] ütleb, et see ei ole ei vesi ega midagi muud sellist, mida nimetatakse elementideks, vaid mingi teine, lõpmatu loomus, millest saavad alguse kõik taevad ja nende sees olevad maailmad. Ja sellest lähtuvalt toimub olemasolevate asjade sünd ja sellesse tagasi toimub nende hävimine, vastavalt vajadusele; sest asjad mõistavad üksteisele õiglust ja tasuvad üksteisele ülekohtu eest vastavalt aja korrale, rääkides sellest poeetilisemate sõnadega. On selge, et nelja elemendi vastastikust teisenemist jälgides ei pidanud ta mitte ühtki neist aluseks olevaks substantsiks, vaid midagi muud peale nende. Tema ei seleta loomist elemendi muutumise kaudu, vaid vastandite eraldumisega igavese liikumise kaudu.“3
Sellest lõigust on näha, et Anaximandrose arvates järgib loodus kindlaid seadusi. Tegemist on kogu teaduse aluseks oleva ideega, mille kohaselt looduslikud nähtused põhinevad mingil abstraktsel ja koherentsel süsteemil. Kui loodus toimiks täiesti juhuslikult ja suvaliselt, ei oleks mingisugune teadus üldse võimalikki. Anaximandros ei täpsusta, millised võiksid need loodusseadused olla, tõmbab vaid paralleele nende ja inimühiskonnas kehtivate seaduste vahel. Tema ehk kõige tuntum õpilane Pythagoras (580–500 eKr) pakkus välja idee, et maailmakorra aluseks on matemaatika. Pütagoorlased tuletasid kogu kosmose ehituse arvudest. Selle idee võttis üle Platon, kes väitis, et maailma aluseks on ideaalsed matemaatilised struktuurid, mida inimene küll ei suuda otseselt tajuda, küll aga võib neist toetudes loogikale ja mõistusele aru saada.
Isaac Newton, kes oli ennekõike alkeemik, teoloog ja müstik, aga ka üks geniaalsemaid matemaatikuid, ühendas loodusfilosoofia matemaatikaga oma teoses „Loodusteaduse matemaatilised printsiibid“ (1687). Newton tõestas, et ühesugused matemaatilised printsiibid toimivad nii täiuslikus taevas kui ka ebatäiuslikus sublunaarses sfääris. Kui vanade kreeklaste füüsika oli kvalitatiivne ja sarnanes enam luulega ning sealt kandusid edasi üldisemad ideed, siis Newton lõi aluse kogu järgnevale füüsikale. Tõsi küll, tema arvates peegeldasid loodust juhtivad seadused Jumala mõistust.
Füüsika teooriate kasulikkus ja ennustusvõime tuleneb sellest, et nad kirjeldavad tegelikku maailma abstraktsete matemaatiliste võrrandite abil. Seega saab arvutamise teel ennustada, mis on võimalik tulemus ilma otsest vaatlust või katset korraldamata. Sel teel ongi avastatud varem tundmatuid looduslikke objekte ja nähtusi. Üks tuntumaid näiteid on muidugi planeedi Neptuun avastamine 1846. aastal. Astronoomid olid juba varem jälginud Uraani kõrvalekaldumist Newtoni seaduste järgi arvutatud orbiidist. Prantslane Urbain Le Verrier pakkus välja, et selle põhjuseks on kaugemal asuv planeet, mille gravitatsioonijõud mõjutab Uraani orbiiti. Ta arvutas välja ka selle hüpoteetilise planeedi võimaliku orbiidi ja peagi leiti uus planeet üles. Nobeli auhinna laureaat füüsik Paul Dirac (1902–1984) on ilmekalt kirjutanud matemaatika tähtsusest füüsikas: „Kui oled vastuvõtlik ja alandlik, juhib matemaatika sind käest kinni hoides. Ikka ja jälle, kui ma olen olnud teadmatuses, kuidas edasi toimida, olen lihtsalt pidanud ootama, kuni olen tundnud, kuidas matemaatika mind käest kinni edasi viib. See on mind viinud mööda ootamatut rada, mööda teed, kust avanevad uued vaated; teele, mis viib uuele territooriumile, kuhu saab rajada baasi ning kust saab ümbrust jälgida ja edasist tegevust kavandada.“4
Matemaatika tähtsus uute füüsikateooriate loomisel on järjest kasvanud ja tänapäeva teoreetilise füüsika kõige silmapaistvamate teooriate, näiteks stringiteooria puhul, ongi juba tegemist puhta matemaatikaga. Ometigi peitub matemaatika hämmastavas tõhususes üks probleem, nimelt ei ole teada, miks jälgib loodus matemaatilisi struktuure.5 Miks on looduseadused matemaatilised ja mida see tähendab? Nendele küsimustele vastuste leidmiseks pöördutakse sageli tagasi Platoni vaadete juurde, mille kohaselt füüsikaseadusi käsitletakse igaveste matemaatiliste tõdedena, mis asuvad abstraktses reaalsuses. Samas ei ole selge, kuidas täpselt need abstraktses maailmas asuvad objektid mõjutavad meile tavapärast füüsikalist reaalsust ja isegi kui leitaks kõiksuse teooria, ei vasta see ikkagi küsimusele, miks on universum nii sobiv elu ja mõistuse jaoks. Tasapisi on jällegi füüsikasse hiilimas Aristotelese lõpp-põhjus, mille kohaselt ongi maailm just selline, et siia tekiks elu ja mõistus või peenemalt väljendudes vaatleja.
Bioloogias, vähemalt alates Darwinist, käsitletakse loodusseadusi aga hoopis teisel viisil. Eesmärgipärasus tundub olevat elusas maailmas üldlevinud. Vähemalt esmapilgul näib see nii. Sai ju Aristoteleski inspiratsiooni oma teleoloogilisele maailmapildi loomiseks peamiselt elusloodusest. Tõepoolest, elusorganismid on hämmastavalt keeruka ehitusega. Igas sekundis toimub rakus umbes miljard keemilist reaktsiooni, rakke on inimkehas aga umbes 37,2 triljonit. Seega võib väga ligikaudselt öelda, et igas sekundis toimub inimkehas 3721 keemilist reaktsiooni. Kõige keerukamaks objektiks kogu teadolevas universumis aga on inimese aju. Kuidas sai selline keerukus kujuneda ilma jumaliku vahelesegamiseta, ei suudetud enne Darwinit seletada. Tema loodud teooria näitab aga, et bioloogiline evolutsioon on looduslik protsess, mille käigus juhuslik varieerumine ja looduslik valik loovadki kogu mitmekesisuse ja keerukuse, mida me eluslooduses näeme. Darvinismi keskne idee seisneb selles, et loodus ei ennusta ette, milliseid muutusi võiks ellujäämiseks ja paljunemiseks tulevikus vaja minna.
Bioloogias kehtivaid seadusi loetakse siiski sageli märksa vähem fundamentaalseks, võrreldes näiteks füüsikaga. Neid ei käsitleta abstraktsete ajast ja ruumist sõltumatute ajatute tõdedena. Samuti ei ole bioloogias determinism ja ennustatavus sellise tähtsusega nagu füüsikas. Newtoni seadused on deterministlikud, mis tähendab seda, et need võimaldavad füüsikutel ennustada, kus objektid igal hetkel minevikus või tulevikus asuvad, lähtudes nende asukohast ja kiirusest praegusel hetkel. Evolutsiooniteoorias esinev elusorganismide juhuslik varieeruvus tähendab aga seda, et peaaegu mitte midagi ei saa ette kindlaks määrata, isegi mitte seadusi, mis ühel päeval võivad kujuneda. Determinismi puudumine tähendab, et bioloogia on suuresti retrospektiivne teadus. Bioloogilist evolutsiooni saab mõista ainult siis, kui vaadata seda ajas tagasiulatuvalt.
Darwini teooria ei kirjelda detailselt, kuidas täpselt toimus evolutsioon esimestest elusolenditest praeguse mitmekesise ja keerukate seostega biosfäärini. Evolutsiooniteooria määratleb arengu üldised organisatsioonilised printsiibid, konkreetne elusolendite põlvnemine tuleb aga välja selgitada oma olemuselt ajalooliste meetoditega, nagu paleontoloogia ja fülogeneetika. Seega kujuneb elu üheaegselt seaduste (seaduste sarnaste regulaarsuste) ja konkreetse ajaloo tulemusena. Darwini evolutsiooniteooria võimaldab olemasolevatele elusolenditele ja ühise eellase hüpoteesile toetudes konstrueerida retrospektiivselt kogu elu arengulugu.
Kõige selle peale mõeldes tekib arvamus, et teoreetilise bioloogia lootus leida mingit kõiki elunähtusi hõlmavat bioloogiateooriat on ehk üle pingutatud. Kui tõmmata paralleel füüsikaga, siis sarnaneks see kõiksuse teooriaga, aga isegi füüsikud ei ole üksmeelel, kas selline teooria on üldse võimalik ja mida see suudaks seletada. Nagu näha, on see kogumik tõepoolest pannud mõtted liikuma.
1 2024 – Schola Biotheoretica L. Bioloogilise mõtte areng. Elektrooniline raamat on kättesaadav siit: https://kevadkool.elus.ee/schola-biotheoretica/2024/
2 Kurmo Konsa, Otsides maailma mõtet bioloogiast ja bioloogia kõrvalt. – Sirp 9. VIII 2019.
3 Anaximander, Philosophy Texts. https://sites.google.com/view/philosophy-texts/antiquity/anaximander
4 Graham Farmelo, The Strangest Man: The Hidden Life of Paul Dirac, Mystic of the Atom. Faber and Faber 2009, lk 435.
5 Vt nt: Eugene P. Wigner, Matemaatika mõistetamatust tõhususest loodusteadustes. – Akadeemia 2007, 7, 2007, lk 1508–1525.
