Tartu ülikooli raamatukogu traditsioonilisele mäluasutuste talveseminarile olid osalema oodatud raamatukogude, muuseumide ja arhiivide esindajad – kõik, kes me hoiame minevikumälu, töötame oleviku inforuumis ja valmistume tulevikuinfo talletamiseks.

Seminarile esinejate valimine ei olnud lihtne ülesanne. Miks? Kuna mäluasutused on nii rahvusraamatukogu, teadusraamatukogud, rahvaraamatukogud, arhiivid, eri tüüpi ja suurusega muuseumid, kel on oma ülesannetest ja positsioonist tulenevalt ka eri vajadused ja huvid. Samuti on eelteadmised tehisaru rakendamisest vägagi erisugused – ühed on tehisaru kasutajad juba mõnda aega ja katsetavad üha uusi turule tulnud võimalusi, teised on proovinud, kuid pole veel võtnud oma töövahendite hulka ja kolmandad on küll tehisarust teadlikud, aga ei ole veel kasutajatega liitunud. Üks esinejatest, Ragnar Siil, tõi tabava võrdluse linnades ühiskasutuses olevate elektritõukeratastega, mis mõne aasta eest tasapisi linnapilti ilmusid ja nüüd on kõik nende rohkusega harjunud. Ometi leidub veel neidki, kes ei ole tõukerattasõitu proovinud. Nii on ka tehisaruga.

Seminari esimene teemaplokk andis aimu akadeemilises valdkonnas tehtavast ja perspektiividest. Avaesinejana astus üles ettekandega „Kas tehisintellekt „mäletab“ kõike, oskab kõike, aitab kõiki?“ akadeemik ja Tartu ülikooli bioinformaatika professor Jaak Vilo, kes vaatas ajas tagasi interneti arengule Eestis. Doktor Google ei ole meid alati aidanud ja nii mõnigi saalisviibija on noorem kui Google. Vilo puudutas oma ettekandes masinõpet, keelemudelite loomist ning tehisaru hingeelu ja võimalusi, aga ka seda, milleks tehisaru ei treenita.

Tartu ülikooli keeletehnoloogia kaasprofessor ja tehisintellekti tippkeskuse rühmajuht Kairit Sirts rääkis teemal „Keeletehnoloogia areng ja eestikeelne tehisintellekt: kust tuleme ja kuhu liigume?“. Keeletehnoloogia areng on andnud uue mõtte paljude mäluasutuste digiteerimisprojektidele, kuna suuri keelemudeleid treenitakse väga erinevatest allikatest koosnevate andmekogude, nt raamatute, teadusartiklite, veebilehtede jm põhjal.* Mäluasutustes säilitatav materjal võib ja saab olla sisendiks mudelite treenimisel ja kasutamisel.

Just selle kohta tõi suurepärase kasutusnäite eesti keele instituudi nooremteadur-leksikograaf Madis Jürviste oma ettekandes „Lumi sadas torta maha: suured keelemudelid ajaloolise leksikograafia maastikul“. Ta tutvustas põnevat eesti raamatu aasta projekti, mille tulemuseks on Lummaja, mis kasutab vanade eesti sõnastike materjali ja annab võimaluse tutvust teha vanema eesti keelega.

Kultuurivaldkonna strateeg ja nõustaja Ragnar Siil tuli seminarile ettekandega „Tarkade lahenduste ajastu: tehisaru mäluasutuste teenistuses“, mis tugineb strateegilisel mõttepaberil, mille koostamist on alustatud juba mõne aja eest. Ta keskendus kolmele kitsaskohale seoses tehisaru kasutuselevõtuga Eesti mäluasutustes. Esimene neist on seotud vähese teadlikkuse ja hirmuga. Uuringud näitavad, et muuseumid peavad uusi tehnoloogiaid tähtsaks, kuid peamiseks tehnoloogiate rakendamise põhjuseks on soov suurendada külastajate arvu ja vähemal määral soovitakse tehnoloogiat rakendada ressursside paremaks ärakasutamiseks. Enamasti peetakse uute tehnoloogiate kasutamisel silmas audiovisuaalset sisu, puutetundlikke ekraane ja projektsioone. Väga vähe kasutatakse muuseumides uusi tehnoloogiaid ligipääsu, külastajateekonna ja külastajate halduse valdkonnas.

Siil tõi välja, et strateegiline vaade on puudulik nii mäluasutustes kui kogu riigis. Muuseumides ja raamatukogudes ei ole korralikke digistrateegiaid. Kui ongi, siis keskendutakse riistvarale, arvutikasutuskohtadele, küberturbele, infosüsteemidele. Uusi tehnoloogiaid ja uusi ärimudeleid, mida võiks rakendada, ei ole mainitud. Pole realistlik, et mäluasutused ise teeksid pika arenguhüppe, et olla teistele eeskujuks, sest ellujäämisrežiimil töötades on neil arenguks vähe väljavaateid.

Siil soovitas suuremas ringis ja tervikuna läbi mõelda tehnoloogia kasutamisoskuste põhjaliku arendamise võimalused. Kogu sektoris tuleb lühikese ajaga viia oskuste ja teadmiste tase sellisele tasandile, et mäluasutused saaksid neile pandud ootused teostada. Näiteks raamatukogudelt oodatakse uues digitaalses infokeskkonnas inimestele teejuhiks olemist. Kes aitab raamatukogudel ja muuseumidel ajaga kaasas käia? Siili küsimusele vastust ei järgnenud. Peale ressursipuuduse kummitab raamatukogusid ka järjest tõsisem järelkasvu nappus – kõrgharidusega kultuuritöötaja riiklikust miinimumpalgast sageli kaugele maha jääv raamatukoguhoidja palk ei tõmba noort infospetsialisti raamatukogutööle.

Teise plokki olid kaasatud mäluasutuste praktikud, kes on oma töös kasutanud tehisaru või otsivad viise, kuidas seda teha. Digipädevuse raamatukoguhoidja ja Leideni ülikooli õppejõud Peter Verhaar ning Tartu ülikooli raamatukogu teenindusosakonna juhataja Olga Einasto andsid ülevaate, millised on tehisaru rakendamise võimalused raamatukogutöös. Näiteks saab universaalseid tehisarule toetuvaid süsteeme rakendada infootsinguks, päringutele vastamiseks ja kommunikatsiooniks lugejatega. Spetsiifilised tehisarul põhinevaid süsteemid lihtsustavad mitmesuguseid töölõike nagu kataloogimine, liigitamine, töö tekstiga jms. Tehisaru saab kasutada ka n-ö mitteraamatukogunduslikus töös nagu turundus, juhtimine, planeerimine ja keskkonna kujundamine.

Arhiivide tööd tehisaruga hoiavad tagasi delikaatsed isikuandmed. Et tehisaru arendada ja rakendada, on vaja rohkem ressursse – nii raha, aega kui inimesi. Praegust aega kasutataksegi rahvusarhiivis eeltööks, luues kvaliteetseid andmeid ja digikogusid, mida edaspidi tehisarule ette anda. Rahvusarhiivi arhiivipedagoogid Edith Eskor ja Liisi Pabstel tutvustasid, millised on arhiivis kasutatavad tehisaru tööriistad. Tekstituvastusplatvormiga Transkribus on hulk käsikirjaliste tekstide sisu tuvastatud ja tekst on nüüd otsitav. See lihtsustab märkimisväärselt uurija tööd käsikirjadega. Loodud on rakendus Ilme, mis tuvastab fotode võrdlemise kaudu nägusid ja otsib sarnaseid fotosid rahvusarhiivi fotode andmebaasist.

Tallinna keskraamatukogu noorte­töö peaspetsialist Hanna Laanes oli kokku pannud põneva ettekande teemal „AI nähtamatu hind: keskkonnamõjud“, kus ta oli selleks kasutanud raamatukogutööks vajalikke infootsinguoskusi. Ta kummutas kujutluse, et kasutame tehisaru tasuta ja see töötab justkui ilma midagi tarbimata. Tehisaru loomine, treenimine ja rakendamine on vägagi ressursimahukas. Peale maavarade, nagu ränidioksiid, raud, alumiinium, vask, plii, tsink, tsink, nikkel, tina, seleen, mangaan, arseen ja kaadmium, kasutatakse suurel hulgal elektrit, seadmete jahutamiseks on vaja vett, tekib suurel hulgal elektroonikajäätmeid ja digiprügi.

Teise päeva töötoas uuriti Marju Sokmani juhendamisel mitmesuguseid tööriistu, katsetati seadistusi ja prooviti viipamist.

Tagasisidest võib lugeda, et nii mõnigi soovib, et järgmise aasta talveseminaril võiks tehisaru teemaga jätkata. Arusaadav, kuna see valdkond kasvab ülimalt kiiresti ja selleks et arengul mitte järel lohiseda, vajame üksteise tuge. Piiratud ressurssidega mäluasutustes tuleb üksteist toetada ja julgustada.

* Susanna Oja, Eleri Aedmaa, Tiiu Kivistik. Mis on suured keelemudelid? Eesti Keele Instituut. https://teatmik.eki.ee/teatmik/mis-on-suured-keelemudelid/