Saabunud kevad tuletab üha valjemalt meelde, et elame paljuliigilises koosluses. Rõõmustame lindude territooriumi- ja armuhüüu ning tolmeldamist ootavate õite üle. Teiste liikide suhtlus mõjub meile kevade märgina, näidates, kuidas emotsionaalselt sõltume neist. Seosed meie mitteinimestest naabritega võimaldavad tajuda keskkonda tähendusrikkamalt, olles ebakindlas maailmas üks elurõõmu ja inspiratsiooni allikaid.
On teada, et kontakt loodusega soosib keskkonnahoidlikku käitumist1 ning võõrandumine ja vähene side teiste liikidega on keskkonnakriisiga kaasnev ja seda süvendav probleem. Loovust ergutav looduskogemus võimaldab eri tajude kaudu tähelepanu pöörata looduses toimivatele suhetele ja omaenda põimitusele nendega. Kunstniku, õpetaja, loovuurijana katsetan, kuidas sidet kaasolenditega tugevdada.
Aegamööda arenev lootus
Mõtestades kunstniku ja disaineri panust kriisidega kohanemisse andsin hiljuti koos Marta Konovaloviga välja loovuurimuslikud meetodikaardid „Aednike dialoog“2. Kaarte tutvustades jäi (meile esmalt ootamatult) kõlama, et kaasamõtlejad väärtustasid nende juures esmajärgus „aktiivset positiivsust“ ja „naiivset optimismi“. Positiivsust ja lootust vajame üha enam, et teistmoodi – eri viisidel – tegutsedes, teisi perspektiive nähes ja mis-oleks-kui mõeldes suurte ja võimukate kõrval hakkama saada.
Tehnoloogiaprofessor Steven J. Jackson on sedastanud, et lootus ei ole teoreetiline, vaid seisneb praktilistes tegudes3. Sarnaselt väärtustab „aeglast lootust“ ajaloolane Christof Mauch, resoneerides Rob Nixoni „aeglase vägivallaga“4, mis kaasneb keskkonna hävitamisega. Mauch kirjutab, et mingil juhul ei tohi alahinnata ökoloogilist kriisi ega olla põhjendamatult optimistlik, kuid selleks et pessimistlikud uudised meid ei halvaks, vajame lootust pakkuvaid lugusid, mis innustaksid mõtlema alternatiivsetele tulevikuvõimalustele. Vajame ökoloogilist ja sotsiaalset aeglustumist, sealjuures ei pea heituma, kui muutused avalduvad pikaldaselt ja tagasilöökidega5. Kuigi aeglus võib kiirustavas keskkonnas frustreerida, see ka inspireerib. Näiteks on üha enam kuulda, et kunstiväljal tegutsejad on asendanud lendamise aeglasemate, aga tunnetuslikumate reisimisviisidega. Lootusrikkaid narratiive loovad ja rakendavad ka paranduskeldrid ja kohvikud, talgute, permakultuuri, kaasavate kunstipraktika viljelejad, üldisemalt aga bioregionalism, vabatahtlik lihtsus ning kasvujärgsuse poole liikumine.
Sel puhul on keskmes kohalikkus – paigapõhiste võrgustike tugevdamine, kaduma läinud teadmiste taasavastamine ja uute omandamine, kohaliku koosluse väärtustamine. Kohalikkus on inimülene, hõlmates nii inimsuhteid ja -kultuuri, suhteid maa ja kaasolenditega kui ka teiste liikide võrgustike hoidmist ja vajaduse korral taastamist.
Ökoloogilise eetika juured peavad olema konkreetsetes paikades, tõdeb Patrick Curry, kirjutades, et ökoloogilist eetikat, mis väärtustab nii mitteinimlikku kui ka inimloomust, ei saa peale suruda ega „luua“, küll aga saab toetada ökoloogilist ja eetilist, mida inimesed paikkondlikult teavad, väärtustavad ja elus juurutavad. Traditsiooniline ökoloogiline teadmine kasvab välja kontaktist loodusega, nii tulebki kaitsta ja ergutada seda seal, kus teadmine on säilinud, ning kus ei ole, tuleks see taasavastada6. Igas paigas on erinevad tingimused ja kultuur. Kohalike probleemide lahendamise potentsiaal peab peituma sealsamas, mitte saabuma üleilmse tarbimiskultuuri kaudu, kirjeldab bioregionalismi eestkõneleja Daniel Wahl, rõhutades, et kohalikku lahendust ei pea eskaleerima7. Igas paigas on selle koha looduslikust eripärast tulenevad lahendused. Näiteks mere ääres tasub peenraid väetada adruga (ikka mõistlikus koguses) ja lambakarjamaade lähedal villajääkidega. Kultuuriline mitmekesisus kattub sageli bioloogilise mitmekesisusega8, ja kultuurilised eripärad, nt erisugused tööviisid, võiksid suuta seda hoida. Kohalikkus ei pea tähendama kapseldumist ja enda paremaks pidamist, vaid vastupidi, kohaliku looduse, elanikkonna ja (maastiku)pärimuse tundmine loob seose teiste paikkondadega ning arusaama, et maailmas on palju erilaadseid vaatepunkte, millega dialoogis olla.
Põimitus praktilise ja rituaalse töö kaudu
Sidet kaasolendite, elus- ja eluta loodusega saab tugevdada nii töö kui ka kunstiga. Maa ja paigaga ühendatud tööd tehes tajutakse sidet. Inimeste, taimede ja loomade elud sõltuvad üksteisest. Et taimede vilju süüa, tuleb nende eest hoolitseda. Loomadega kooselamine aitab märgata nende vajadusi. Paljude tööde juures on ka rituaalne mõõde, mis avaldub nt talgutöös või korduvates töödes. Varem on töökorraldus olnud põimes, sidunud tööd kodu ja muu eluga, ent ka loodusega, sõltudes ilmast, kuust ja aastaajast. Aga põimitum ka iseeneses – mitut tööd tehti korraga, mitu põlvkonda koos, inimesed koos loomadega. Heiki Pärdi kirjutab, kuidas töö määras aja, ent praegu määrab aeg töö9. Sellist põimitust leidub ka tänapäeval nt maatöödes, kuid ka majapidamis- ja hooletöös. Need on tööd, mis ei saa kunagi otsa, poolelioleva tööga leppimine on samm põimitud mõtteviisi poole.
Põimitus loodusega kunsti kaudu
Kui füüsiline töö pakub praktilist põimitust, siis kunsti poeetiline ja rituaalne tasand võimaldab argist näha teisest perspektiivist ja avastada ootamatumaid seoseid. Kunstil on ühiskonnas mitu ülesannet. Kasvujärgsuse poole arenedes võiks praegusest enam väärtustada kunsti rituaalsust ja kaasamisvõimet, võimalust kunsti kaudu maailma kogeda ja mõtestada. Kaasaegne kunst alates sotsiaalselt tundlikust kunstist ökoaktsionismini on protsessipõhine ja koostöine. Kui lisandub hariduslik mõõde, julgustatakse igaüht kunsti tegema. Eelmainitud loovuurimuslikke meetodikaarte tehes leidsime, et kunsti ja disaini vahenditega saab siduda paiga, inimesed ja looduse ning otsida tähendusrikkust vähemast. Side loodusega tugevneb, kui inimene kaasatakse sellega suhestuvasse loomeprotsessi.
Olen oma kunstipraktikas ja koos gruppidega kasutanud aistiliseks joonistamiseks eri võtteid. Joonistamine kui looduse tajumise vahend sobib neilegi, kel on kunstiga kokkupuudet vähe, sest rõhk ei ole kujutamisoskusel, joonistamine on tegevuslik vahend põimituse tajumiseks. See aitab teravdada tajusid, märgata kohalikku inimülest kogukonda ja enda seost sellega ning eri meelte ja keha kaudu loodust avastada.
Esimene samm aistilises joonistamises on koosluse tähelepanelik jälgimine. Pikemalt vaadeldes võib ette kujutada, kuidas tunnetavad seda paika teised organismid. Muidugi on meie tajud erinevad, eriti mitteloomsete organismidega võrreldes, ning meie ettekujutuski inimlik, kuid taimede, loomade, seente, samblike tähelepanelikum jälgimine ning püüd muid perspektiive leida viib inimkesksest vaatenurgast kaugemale. Tähelepanelikult vaadeldes, pliiats käes, teravnevad ka muud meeled – kuulen tihaste hüüdu, tunnen sääsehammustust või külmast kangeid sõrmi. Rõhku tasub pöörata suhetele, nii teiste liikide vahelistele kui ka enda suhetele nendega. Näiteks ebaküdooniat tolmeldavaid kimalasi joonistades tundsin end nende usinuse kõrval loodrina.
Gruppidega harjutades olen kulgemise kureerinud nii, et igaüks saaks uusi tundmusi siduda varasema kogemusega. Osalejad on kirjeldanud, kuidas joonistamine on andnud vahetu suhte keskkonnaga ning õpetanud märkama esmapilgul nähtamatut. Kuigi natuurist joonistamine ei ole midagi uut, on see praktiline, ligipääsetav ja loominguline looduskogemus, mis viib kohaliku koosluse tähenduskihtide märkamiseni ja neist hoolimiseni.
1 Caroline M. L. Mackay, Michael T. Schmitt, Do People Who Feel Connected to Nature Do More to Protect It? A Meta-Analysis”, Journal of Environmental Psychology, Volume 65, October 2019, 101323. Elsevier, 2019. https://doi.org/https://doi.org/10.1016/j.jenvp.2019.101323
2 Jane Remm, Marta Konovalov, Aednike dialoog. Eesti Kunstiakadeemia, 2024. https://www.artun.ee/et/aednike-dialoog/. Projekti rahastas Kultuuriministeerium kultuuri- ja loomevaldkondade loovuurimuse meetmest.
3 Airika Harrik, Tehnoloogiaprofessor: katkises maailmas tuleb elada lootusrikkalt. ERR Novaator 05.11.2024. https://novaator.err.ee/1609512544/tehnoloogiaprofessor-katkises-maailmas-tuleb-elada-lootusrikkalt
4 Rob Nixon, Slow Violence and the Environmentalism of the Poor. Harvard University Press, 2011.
5 Christof Mauch, Slow hope. Rethinking Ecologies of Crisis and Fear. Transformations in Environment and Society nr 1, 2019.
6 Patrick Curry, Ecological Ethics. An Introduction. Polity Press, 2016.
7 Daniel Christian Wahl, Bioregional Futures: Reconnecting to Place for Planetary Health. The Great Simplification, nr 139, September 2024, https://www.thegreatsimplification.com/episode/139-daniel-christian-wahl?rq=daniel%20wahl
8 UNESCO-SCBD 2014. Linking biological and cultural diversity. https://www.cbd.int/lbcd/ (vaadatud 11.03.2025)
9 Heiki Pärdi, Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma. Tänapäev, 2017.
