Üks märkimisväärsemaid ilminguid Donald Trumpi teisel ametiajal on kiirus, millega suur osa USA tehnoloogiasektori liidreid on tõtanud kuningale truudust vanduma. Paljude ülikoolide, traditsioonilise ajakirjanduse jms institutsioonide kintsukaapimise juures võib kahtlustada „ennetavat kuuletumist“ – on ju Trump lubanud viktororbánlikult talle vastumeelsed asutused hävitada. Tehnoloogiahiidudega on aga lugu teine. Nemad pöördusid Trumpi suunas juba valimiskampaania ajal. Maailma rikkaim mees, Tesla, SpaceX ja Twitteri omanik Elon Musk toetas Trumpi tagasivalimist otse (ligi 300 miljoni dollariga) ja kaude (pani Twitteri paremäärmuslikke tegelasi võimendama). Los Angeles Timesi ja Washington Posti tehnomiljardäridest omanikud tsenseerisid enne valimisi lehetoimetusi, keelates neil anda presidendikandidaatidele tavapäraseid hinnanguid.
Meeleolumuutuse tehnohiidude hulgas on ilmselt kõige täpsemalt kokku võtnud riskikapitalist Marc Andreessen, kes nendib ühes intervjuus, et demokraadid rikkusid vaikimisi kehtivat valitsuse ja suurettevõtjate „diili“: „Diil seisnes selles, et mõni minusugune võis asutada ettevõtte, leiutada uue tehnoloogia, antud juhul esimese veebibrauseri .. ja oma karjääri lõpul on tal hunnik raha, mille ta annetab heategevuseks, mis peseb ta pattudest puhtaks .. ja see on see kaar – kõik leiavad, et see on hea ja imeline.“ Asi oli selles, et pärast 2020. aastat hakati tehnomogulitesse suhtuma nagu tavalistesse inimestesse: USA valitsus hakkas jõulisemalt tegelema monopoliseerumise, algoritmiliste otsuste kallutatuse, intellektuaalse omandi hõivamise jms küsimustega. Lühidalt, tehnohiide koheldi nagu normaalseid ettevõtjaid, kes tegutsevad ühiskonnas ja peavad sellega ka mõistlikult arvestama. Nähtavasti oli see Andreesseni karikasse viimane piisk, nii et too toetas valimistel nimelt Trumpi kampaaniat.
Ebalev või suisa vaenulik suhtumine liberaaldemokraatiasse on Silicon Valleys aina levinum nähtus. Andreessen ise kirjutas juba aastal 2023 „tehno-optimismi manifesti“, kus ülistab kontrollimatult kiirenevat „tehnokapitali masinavärki“, tehisaru ja energiakasutuse piiramatut laiendamist ning loetleb progressi vaenlastena igasuguseid mõistlikkusele ja arutelule kutsujaid, sealhulgas riskihaldust, tehnoloogiaeetikat ja sotsiaalset vastutust. Selle manifesti poliitilise värvingu kohta annab aimdust see, et seal on otse näha Itaalia futuristi ja hilisema fašisti Filippo Tomaso Marinetti, eugeenikust demokraatiavastase aktseleratsionisti Nick Landi ja Nietzsche läbi seedimata mõjusid. Ka näiteks OpenAI juht Sam Altman on rääkinud, et tehisaru areng võib nõuda „muutusi ühiskondlikus lepingus“, justkui see oleks lihtsalt otsus, mille tema võib ainuisikuliselt vastu võtta.
Nii mõeldakse tehnoparunite peavoolus. Kui uurida, millised autorid on näiteks Paypali asutaja Peter Thieli laual, siis neid on krüptofašistidest täisfašistideni. Siin on peamiseks mõjutajaks blogija Curtis Yarvin, tuntud ka kui Mencius Moldbug, kelle ideaalseks ühiskonnakorralduseks on riik kui korporatsioon, mida juhivad totaalse võimuga CEOd ja kus „mitteproduktiivsed inimesed“ pannakse eluks ajaks üksikkongis virtuaalreaalsusesse, kuna see olevat „genotsiidi humaanne alternatiiv“.
Sellised on ideed, mis on tiirelnud kümmekond aastat USA tehnoloogiasektori peavoolu mõtteilmas. Jaanuarist on need Valgele Majale sammukese lähemal. Mitte ainult metafoorselt: Curtis Yarvinist on kiitval toonil rääkinud ka USA asepresident J. D. Vance. Tsiteerides Eesti ühismeediaklassikuid: mõtlemapanev.
