Raamatuaastal räägitakse enamasti paberraamatust – sellest „õigest“, mida saab käes hoida või nuusutada ja mis jääb kaotajaks võitluses noorte tähelepanu eest. Raamatu olemus on tema vormist – paberist – justkui lahutamatu. Siiski ei ole see tegelikult nii – „Gilgameš“ pandi kirja savitahvlitele, uus testament papüürusrullidele ja Põhjala saagad pargitud vasikanahkadele. Ning tänapäeval sünnib lõviosa raamatutest hoopis digitaalselt. Raamatupoes müüdav paberraamat on digitaalse vormi teisendus ning raamat ise eksisteerib juba ilma selletagi. Et järjepanu digiteeritakse ka vanemaid, füüsilisel kujul sündinud raamatuid, on raamatuaastal põhjust rääkida ka digitaalsetest raamatutest.

Teksti üleminek uuele kandjale on alati kaasa toonud muutusi teabe kättesaadavuses ja selle korrastamise viisides, kuid digitaalsel raamatul on kõigi varasemate vormidega võrreldes mitu eriomadust. Eelkõige on digitaalne raamat kadudeta ja pea silmapilkselt paljundatav, masinloetav ning dünaamiliselt otsitav ja sorteeritav.

Neist omadustest lähtuvalt võib eristada vähemalt kolme erinevat digiraamatute kasutusviisi. Esimene neist on kvalitatiivne. See sarnaneb paberraamatu lugemisega – lugeja süveneb ühte teksti korraga ning tavaliselt omaette. Digiraamatuid saab osta, laenata, varastada ja (digitaalsele) raamaturiiulile paigutada, on võimalik isegi märkmeid teha. Vaja on vaid spetsiaalset seadet ehk arvutit, telefoni, e-lugerit vms. Samas on digitaalne lugemiskogemus füüsilisega võrreldes üsnagi anonüümne. Hoolimata „puutetundlikkusest“ ei ole digitaalne raamat puudutusele üldsegi tundlik. Tal puudub lõhn, tema lehed ei kortsu kunagi ja temas ei talletu eelmiste lugejate kogemus. Digitaalne raamat on avades alati uus.

Digiraamatute kasutamise teine viis on kvantitatiivne ja selles tuleb mängu digitaalse teksti masinloetavus, avades tee nn kauglugemisele. Arvutusliku tekstianalüüsi abil on võimalik vaadelda suurt arvu raamatuid korraga ning tuvastada neist mustreid, mis lähedalt vaadates võivad jääda märkamatuks, näiteks uurida soorollide nihkumist kirjanduses või modelleerida aeglasi arenguid romaani kui žanri ülesehituses. Kuigi peamiselt kuulub kvantitatiivne lähenemisviis teaduse valda, võib siia hulka arvata ka tavalise tekstiotsingu, mida masinloetav raamat võimaldab.

Kvalitatiivse ja kvantitatiivse mõõtme kõrvale on aga hiljaaegu tekkinud veel üks kasutusviis, milleks on digiraamatute tööstuslik tarbimine. Seoses suurtel keelemudelitel põhineva tehisintellekti tõusuga on kõik digitaalsed tekstid, sealhulgas raamatud, saanud uue otstarbe – neist on saanud tooraine, mida hiigelalgoritmid oma toiduks vajavad. Erinevalt kahest esimesest kasutusviisist ei ole digiraamatute tööstuslikul käitlemisel kuigivõrd oluline, mis raamatute sees on. Tehisaru treenimiseks vajalikud andmekogused on lihtsalt nii meeletud, et kaubaks läheb enam-vähem kõik, millele on võimalik näpud taha saada. Olgu öeldud, et keelemudeleid treenitakse peamiselt küll veebitekstidel, kuid just raamatud moodustavad tänu oma terviklikkusele ja toimetatud loomule andmete väärtuslikuma kihi – eriti väikekeeltes, kus vähese mahu tõttu tuleb massi asemel loota kvaliteedile.

Eestikeelsest raamatust on seega oma 500. aastapäeva paiku ootamatult saanud strateegilise väärtusega tooraine. Hüüdlause „Andmed on meie nafta“, millega ametnikud juba aastaid Eesti digiriiki reklaamivad, on järsku osutunud palju otsesemaks ja süngemaks metafooriks kui esialgu silmas peeti. Rääkida raamatutest samas kategoorias põlevkivi või tselluloosiga on kahtlemata eemaletõukav – eriti igaühe jaoks, kes lugeda armastab –, aga siiski õigustatud. Vaimuvara puhul on samuti tegu pikaaegselt ladestunud hajusate protsesside tulemustega, mille üksikosad ei oma tööstusliku lähenemise jaoks väärtust. Nii nagu kaevanduses ei tunta huvi kivistunud trilobiidi eluloo vastu ja harvester ei loe puu aastaringe, rebitakse ka raamat lahti teda ümbritsevast kultuurilisest tähendusväljast: „Hõbevalge“ on toor­ainena enam-vähem samal pulgal nõukogudeaegse maaviljeluse käsiraamatuga.

See raamatute uus funktsioon ei pruugi meile meeldida, aga on paratamatult saanud reaalsuseks. Paralleel maavaradega aitab paremini aru saada, kuidas digitaalsete raamatutega muutunud oludes toimida. Kui oleme avastanud uue maavara, peame õppima seda tundma, kasutama ja kohapeal väärindama. Alustada tuleks maavara kaardistamisega. Digitaalsete raamatute hulgas on nii e-raamatud, trükifailid kui ka mitmesuguse kvaliteediga digiteeritud paberraamatud. Lisaks on need killustunud asutuste, keskkondade ja andmestandardite vahel. Vaid andmekogude põhjalik võrdlus lubaks tuvastada valdkondlikud, ajalised ja muud sorti lüngad praegu digitaalselt kättesaadavate raamatute massis.

Seejärel tuleks saadud teadmiste põhjal üle vaadata digiteerimispoliitika. Seni on digiteerimise keskne põhimõte olnud säilitamine. See tähendab, et esmajärjekorras on skanneri alla saadetud vanad ja haruldased raamatud ning seejärel kõrgema kultuurilise väärtusega teosed. Nüüd on aeg mõelda säilitamisest kaugemale. Sellel, kuidas tööstuslik kasutusviis raamatute väärtust tasandab, on nimelt ka hea külg – n-ö väheväärtuslik kirjandus, mida vaevalt keegi enam loeb, võib leida uue elu treeningandmetena. Digiteerimispoliitika põhieesmärk peaks niisiis edaspidi olema, et digitaalse vaimuvara ressurss kasvaks kiiresti, oleks mitmekesine ja hooldatud.

Viimaks tuleb selgeks rääkida see, kes ja millistel tingimustel võib seda ressurssi kasutada. Põhiseaduse järgi on Eesti loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Niisamuti tuleb mõelda ka digitaalsest vaimuvarast. Üks võimalus on lasta oma rahvuslikku rikkust kasutada teistel, näiteks tehisaru arendavatel Ameerika suurkorporatsioonidel, kuid siis peame olema veendunud, et sellest saadud väärtus meie õuele ka tagasi tuleb. Teine võimalus on ressurssi ise väärindada, mis vajab küll suuri investeeringuid, aga loob ka eeldused kontrolli ja teadmiste jäämiseks meie endi kätte. Kasutada tuleb uut rahvuslikku rikkust aga igal juhul, sest eesti raamatut lugenud tehisaru on vajalik nii majanduse arenguks kui ka meie keele ja kultuuri kestmiseks.