Carolina Pihelgas, Lõikejoon. Toimetanud Triinu Tamm. Aastakäigu kujundanud Maris Kaskmann. Loomingu Raamatukogu 2024, nr 1-2. 96 lk. Piret Jaaks, Põdravalgus. Toimetanud Tiina Randus. Kujundanud Britt Urbla Keller. Fraas, 2024. 192 lk. Mudlum, Roosihullu päevaraamat. Toimetanud Liisi Rünkla. Illustreerinud Mudlum, kujundanud Allan Appelberg. Strata, 2024. 240 lk.

„Kui inimesed su südamele valu teinud [ja nende karedus sind] põgenema ajanud, siis mine viska ennast loomuse hõlma, [peida tasa] kohiseva metsa varju alla, [siis saab su kibe valu vaigistatud, leiad haavadele pehmet salvi] ja lootus .. saab su vaimule jälle naeratama hakkama.“¹ Nii mõeldes jõudis ligi pooleteise sajandi eest isakoju tröösti otsima Liina, Lilli Suburgi 1877. aastal ilmunud esikteose minategelane.

Linnast maale

Ka kolmes mulluses proosateoses saabub linnast maale naine, kel miski hingel. Piret Jaaksi jutustuses „Põdravalgus“ (PV) üritavad lapse surma ja suhte lagunemisega toime tulla Külmasuu tallu kolinud Anna ja Askur. Anna sulandub aegamisi külaellu, meest kisub metsa ja linna. Carolina Pihelga romaanis „Lõike­joon“ (LJ) saabub Kagu-Eestisse Tsõriksoo tallu äsja vägivaldse suhte lõpetanud Liine. See on viimane suvi, enne kui polügoon maalapi neelab. Mudlum jutustab „Roosihullu päevaraamatus“ (RP) aastast Muhul Muda põlistalus, kus tallinlannast autor tegeleb peamiselt roosiaia rajamisega. Miski uuristab temagi südant. Kõigi kolme teose lõpus on jutustaja märksa lootusrikkam kui algul. Vahest ongi lõpud need õiged algused.

Kõik lood on siiski erinevad. Jaaks on vaheldumisi dramaatiline ja diskreetne, peibutades lugejat aina uute saladuste ja mõistatustega. Pihelga õrnad ja karged laused mõjuvad leevendusena pingeile, mida ei teadnud endal olevatki. Mudlumi jutt on mahlakas nagu elu ise, ühtaegu mõru ja muhe ning oi kui vaimukas. Eriline nauding on aga Mudlumi ja Pihelga visandatud loodus: kõigi meeltega tajutav ja pisikesi imesid otsata täis. Ühe hooga loetuna koonduvad kolm isesugust häält ootamatuks harmooniaks.

Suburgil oleks siin üksjagu äratundmist. Ometi erinevad moodsad kangelannad tema mõisavalitseja tütrest Liinast. Nemad ei ole maal sündinud ega otsi salvi metsamühast. Need linnanaised ihkavad maatööd.

Sedasi sarnanevad nad pigem linnast Kõrbojale perenaiseks tulnud Annaga², kes polnud seal sündinud ega üles kasvanud, või „Tõe ja õiguse“ lõpus Vargamäel tööd murdva Indrekuga. Erinevalt Annast Indrekut ei kutsutud, isegi ei oodatud mitte. Teda juhtis üsna samasugune sisesund nagu kolme tänapäeva naistki. Juba pentaloogia neljandas osas otsustas abielukriisis mees „loobuda kõigest ja .. taganeda võitlusväljalt, tunnustades end niiöelda lööduks“³ ning suundus Tallinnast Vargamäele pakku (vrd „Minu elu on .. kasutu, jätsin selle maha“, LJ lk 7). Pärale jõuab Indrek alles viiendas osas, nüüd juba iseendale määratud „sunnitööle“ naise ja vahest ka ema surma eest. Tekst laseb aimata, et see otsus on enesetapu alternatiiv.

Niisiis vastandati eesti kirjanduses linna maaga juba siis, kui linnaeestlase sünnikodu oli enamasti veel põldude vahel. Aga isegi kui maaelu kujutati linlase hingepalsamina, oli kahe keskkonna tähendusväljade piir üpris hägune. Võtame näiteks Alma Ostra „Aino“⁴. Selle nimitegelane tuiskab südamevalus „suurest, tolmusest“ Peterburist kodukülla, kus tunneb end taas lapsena, suhtleb loodusega ja teeb talutoimetusi. Metropoli naasnud neiu aga vägistatakse ning järgneb enesetapp. Vägistajaga – võrumaalasest tudengiga – oli Aino tutvunud aga just kodus käies.

Kolmes värskes raamatus on maa sümboolne kaugus linnast mõõtmatult suurem. Meie kolmele daamile – kes teenivad muide kõik leiba kirjatööga – on maaelu midagi muud kui eelmainitud romaanikangelastele. Neid seovad sellega ennekõike mustvalged fotod, lapsepõlvesuved ja teadjamate jutud. Viimasest õigest talunaisest oma suguvõsas eraldab neid mitu põlve.

See distants peegeldab praegust aega. Suurt osa meist ei eralda taluargipäevast ju mitte enam paar(kümmend) aastat, vaid terved põlvkonnad. Niisugune katkestus süvendab mõttelist lõhet linna ja maa vahel, hoolimata sellest, et tunnetame end olevat maale lähemal kui ehk mõni urbaniseerunum rahvas.

Suurem distants annab vastandusele rohkem väge. Ja vägi on määrav, kui näha maad ravimina. Vana talu mõjub linnainimese pelgupaigana veenvamalt, kui maa on linnast kaugemal. Ka julgen arvata, et kaugenemise üks tagajärgi on aina eksotiseerivam pilk iseoma maale: tänapäeva linnainimene on varmas nägema maaelus müstikat ja imesid, sest too keskkond jääb tema ratsionaalse argikogemuse tsoonist välja.

Kõik kolm talu on asunikule erilised – neilegi, kel pole siin juuri. Liine ja Anna tunnevad end kohe koduselt (LJ lk 7, PV lk 42). Liine on kindel, et peab olema just seal (LJ lk 20); Tsõriksoo pole lihtsalt mingi koht, vaid sel on „oma vägi“ (LJ lk 77). Anna meelest tõi elu ta siia „eestluse juurte ligidale imet ootama“ (PV lk 72). Ja ehk polegi lõpuks vahepealsel sajandil tähtsust. Kõik nad on kohapeal just nüüd, sest teisiti nad ei saa. Justkui Kõrboja Anna, kui ohkas: „Mis siin Kõrbojal on, mine võta kinni, aga ta tõmbab, ta seob, tahes või tahtmata seob.“⁵

Seelik ja püksid korraga seljas, labidas peos

Et linna- ja maainimesed on peaaegu eri liigist, saab selgeks kõigis kolmes raamatus. Kuigi kõik peategelased omandavad ajapikku n-ö põliselanike jooni, tajuvad nad pidevalt, et pole päris kohalikud. Seda pingsamalt otsivad nad oma ajutise kodu ja selle minevikuga füüsilist ning vaimset sidet. Soov kuuluda ja identiteet on tähtsad.

Võimas sild, mida kolm naist ajaloo ja maaga ehitavad, on üksiti sild iseenese olemusega. Nad otsivad, kombivad endas taluperenaist. Talu mõjub isegi naine olemise metafoorina. Liine tunneb peamiselt naiste peetud Tsõriksool „naiste väge“ (LJ lk 77), Annal on hingesugulus tsaariaegse eelkäijaga, kel justkui polnudki inimkaasat. Kõik kolm mõtisklevad ses paigas varem rühmanud naiste ja oma esiemade elu üle. Naisliin on esiplaanil, mehed taanduvad statistideks. Talu on naise, mitte mehe vald. Liine endisele elukaaslasele oli maaelu vastumeelt (LJ lk 9) ja Askurgi ei taha aias koduneda, vaid kipub jahile, maa mõjub talle metsistavalt (PV lk 34). Kui Mudlum meestest mõtleb, siis nii: „Kui ma oleks loodusemees, .. siis ma ei peaks üldse mingit aeda. Ma vaataksin metsalilli, kuulaksin metsalinde ja sööksin metsamarju. .. õige oleks, kui [tema] aed oleks mets“ (RP lk 59).

Nagu Kõrboja Anna hakkas korraga peremeheks ja perenaiseks, asuvad Liine ja Mudlumgi kohe (vabandust!) mehemoodi tööle. Liine kaevab pärast kohalejõudmist kõigepealt tund aega maad „täiesti suvalises kohas õue peal“, sest see on „põline mõtete peletamise meetod“ (LJ lk 7). Tõeline kaevamisekspert on aga Mudlum: „Võib-olla mulle lihtsalt meeldib auke kaevata, võib-olla ma peaksin töötama aiapostide paigaldajana või millegi taolisena .. ?“ (RP lk 120). Labidas haaratakse kätte ka „Põdravalguses“.

Indrek ja Katku Villu otsisid maa seest hingeõnnistust, süvendades kraave ja võideldes kividega. Mõte, et maapinna all on midagi peidus, kõlab nüüdki korduvalt: „Maha matmine, nii prügi, tähenduste kui ka tunnete, on olnud .. eestlaste ammune ellujäämistaktika“ (PV lk 71); „Matta ikka parem. [See on] iidne prügist lahtisaamise viis. .. Taluõuede pind peidab .. põlvkondade prügilademeid“ (RP lk 166). Mullatöö mõjub seetõttu ka möödanikku või (kollektiivsesse) teadvustamatusse kaevumise või elu olemusse tungimise metafoorina. (Vrd: Mudlum kogub antiikroose, Anna kohtub psüühe süvakihtides „veretu põdraga“ jne.)

Sügavamaid kihistusi pööratakse pinnale ka keeles. Linnud laulavad „öö-pikk, öö-pikk“ ja „sitsikleit-sitsikleit“ (PV lk 140) ning inimestel on endisaegsed viisid suul: „Meil aiaäärne tänavas“ (PV), „Õrn ööbik“ (RP). Kui Tsõriksoole satub onu Raivo Tallinnast, siis lülitub ta kohalikule pruugile: „.. ei tiia, mis need liitlasväed teevad, kas neil kah pandass jaanituli pistü“ (LJ lk 47). Anna mälus kõlab vanaema murdemaiguline kõne: ahjukardulad, keke, küük, „Südä oo sul aige sies“ (PV lk 137). Askur heidab Annale ette arhaismide kasutamist ning vanu väljendeid pikib oma lopsakasse teksti Mudlumgi, nt „rohin .. viimsepäeva laubani“ (RP lk 123).

Looduse igavene, imeline ringkäik

Lopsakusest rääkides: kõigi naiste kirg on aed. Võimalik, et kolme raamatu peale kokku kirjeldatakse ära terve Eesti talufloora. Anna mõtiskleb vana taimeraamatut ja eelkäija istutatud peenraid uurides, kas „nende aias saab olema piisavalt lilli .., mis võtaksid südamelt raskuse ja külvaksid kõikide möödujate meeled üle tänu ja kutsetega“ (PV lk 15, 82). Liine jälgib, kuidas „taimed kasvavad, punguvad, ajavad selja sirgu, õitsevad“, ja mõistatab, millised tärkavatest taimedest on tema külvatud (LJ lk 28). Rõõm iseenese rajatud peenrast ja tundest, et talle meeldib taimede eest hoolitseda, „neid vaadata, nendega rääkida, rohida, õhtuti kasta“, mõjub tervendavalt: „Kui ma oskan armastada neid pisikesi taimi, .. oskan armastada ka kõike muud“ (LJ lk 58). Mudlumi suhe aiaga on tragikoomiliselt keerukas: „Aiandus ei ole mingi süütu harrastus. .. Hakkavad siginema igasugu aiariistad“ (RP lk 34); „Aed on lõks. Ta sunnib sind ennast orjama“ (lk 109), ent tedagi ei rõõmusta miski rohkem kui esimene õis (lk 105).

Kõigis aedades on aukohal põlised õunapuud. Tsõriksool on need kahjurite tõttu viljatud, kuid Liine loodab, et hakkavad veel kandma. Külmasuul varastab õunu põder ja siis murrab puud torm. Mudal on aga õunauputus. Nagu õiedki, tähistavad õunapuud ja nende kuusarnased viljad elujõudu ja looduse ringkäiku, loodusseadustes peituvat lootust. Olen tähele pannud, et vanadest õunapuudest on saanud üldse sage kujund psüühilisest taastumisest rääkivates eesti tekstides⁶. Nad kasvavad justkui ise sõnapinnasest välja ja ilmuvad mõtete varjulisest aianurgast, nende juured oleksid nagu meiegi omad eesti keeles endas.

Elu kolmes talus allub looduse rütmile. Liine teab, et Tsõriksool pole võimul tema, vaid maa („ta valitseb mind, veab kuskile kaasa“ LJ lk 57), ning tema lahkumise korral võtab maa talu üle (lk 95). „Põdravalguses“ meenutab külavanem, et maal kehtivad loodusseadused, mida eitada ei tohi; loodus osutab vea ja ravib selle ise (PV lk 68). „Kõik sureb. .. Kõik kordub ja muutub“ (PV lk 143). Seesugust igavikulist rütmi tajub ka Mudlum, mõeldes „suur[ele] ja tundmatu[le jõule], kes maailma lõi ja jättis meile siia killukese paradiisi, mida me jõudumööda ühest otsast harime ja teisest otsast tuksi keerame“ (RP lk 38).

Turvalisel kordusel tuginev kulg paistabki olevat see, mida maale otsima tuldi. Anna ja Askuri kolimine pidi olema kõike praavitav restart: „„Maahommiku“ [saates] tundusid kõik inimesed nii eluterved … polnud töö kõrvalt aega õieti muuks kui söömiseks ja magamiseks, [elu maal tähendas] kella viiest tõusmist, et lasta lambad karjamaale, anda lehmale või hobusele sööta, visata kanadele teri ette“ (PV lk 52). Ees pidi ootama „loomulik igapäevane talus toimetamine, .. mida olid teinud siin naised sajandeid enne teda“ (lk 52-53). Mudlumi sõnul ongi maal hea lihtne, sest ei pea üldse mõtlema (RP lk 48) ja nii on kastmine näiteks zen, sest siis teevad „käed ja jalad .. oma asja, aga pea mõtleb, mida ise tahab“ (lk 78). Liinegi elu juhib looduse rütm ja ta tunneb, et siinne maa paneb teda „tegutsema, liikuma, hoolitsema, laseb .. nutta, roomata, higistada, hingata“ (LJ lk 29).

Taluaeg keerleb looduse taktikepi ja esiemade kalendri järgi ümber „kahe teljepunkti – talvise ja suvise pööripäeva“ (RP lk 89). Peetakse jaani- (RP, LJ) ja hingedepäeva (PV). Traditsiooniline elustiil soosib üldse rituaale. Mudlumi igahommikused aiaringid ja Liine hetked aurava tassiga mõjuvad liturgiliselt. Igas loos on koht surnuaial ja sealsetel riitustel. Liine andub romaani lõpul Aafrika rütmidele ja tantsib loodusega sulandudes joruba jumalanna tantsu (LJ lk 89), „Põdravalguses“ saavad tähenduse Lääne-Siberi rituaalid jne. Anna üritab viimaks ise loitse luua (PV lk 174) ning põuaga on valmis vihma loitsima ja vihmaaltarile ohverdama isegi Muda perenaine (RP lk 30-31, 66).

Kevade saabub sala, uus mina ühes temaga

Ja ongi see kõik kokku üks suur rituaal, mille abil üritavad end uude eluetappi siirdada kolm haavatud inimest, kes olid kaotanud hetkeks ehk eluisugi (LJ lk 8 ja 53, PV lk 142, RP lk 220). Siirde­riituse põhjalikumaks antropoloogiliseks käsitluseks pole siinkohal siiski ruumi.⁷ Igatahes meenutab naiste spartalik eneseotsing vanas talus paljuski siirde- ehk üleminekuriituse osaliste amorfset olekut, enne kui nad saavad rituaali käigus uue vormi. Nagu Pihelgas kirjutab, on nad „kahe maailma vahel“, kuulumata „ei siia ega sinna, ei ööle ega päevale, unenäole ega tegelikkusele, maale ega linnale, mullale ega taevale“, kõõludes „lõikejoonel, mis eraldab eelmist elu ja toda, mis tuleb“ (LJ lk 96).

Kõik kolm naist kogevad justkui sümboolset surma (tardumist, kahanemist, vakatust) ning (t)ärkavad seejärel uude ellu. Nad on tulnud nukkuma juba olemuslikult liminaalsesse keskkonda ehk lävealale (lõikejoonele) – Eestimaa serva („ilmaveerele“, PV). Talu ja aed on küll reaalsed, aga vähemalt sama palju ka peategelaste psüühiliste protsesside toimumise paik – hingeruum. Seepärast ongi ehk Liinel nii hõlpus viimaks talust selle füüsilisel kujul loobuda: „Minu mälestustes jääb see koht alles just sellisena nagu täna hommikul – tervikliku ja rahulikuna, häirimatu saja-aastasena“ (LJ lk 96). Ja ka Muda perenaine, kes rajab oma roosiaeda lausa obsessiivselt, tahab lõpuks panna oma aia „õhku rippuma, kujutlusse“, tõdedes, et on „seljanahaga ju kogu aeg teadnud, et roosindus on ogarus“ (RP lk 227-228). Psüühiliste protsesside ülekandmine reaalsesse maailma (nn projitseerimine) on veel ilmsem „Põdravalguse“ nägemuslikes maastikes ja kohtumistes.

Vanad talud viivad uusasukad füüsiliselt ja vaimselt mingisse muistsesse aegruumi – eestlase tinglikku igavikku. Aja mõiste hägustub (PV lk 34, RP lk 121). „Põdravalguses“ markeerib aja kadumist ka külakaupluse Aeg mahapõlemine. Liine tajub olemist „väljaspool aega“ („Olen praegu ilma tulevikuta. Midagi on lõppenud, aga uus elu ei ole veel alanud“) vabastavana (LJ lk 22). Muu maailma saab mõelda peaaegu olematuks. Vaid inim­vägivald tuikab valusalt sisse, olgu selleks siis Ukraina sõda (LJ, RP), hommikune automaaditärin ja kraavides roomavad rohelistes riietes poisid (LJ) või Askuri kihk looduskaitsealal loomi tappa. Aga sedagi võib võtta siseheitluse metafoorina („sõda on mu enda sees“, LJ lk 59).

Liine ja Anna on tulnud muutuma ja muutuvadki. Transformatsiooni kujundikeel viitab looduse eluringile. Veel haavatav Liine tahab peituda lehtede vahele, tõmmata need enda ümber nagu lehetäi mustsõstrapõõsas ja ehitada uut kesta (LJ lk 63). Talu paneb temas „midagi idanema“ (lk 81). Anna algus on sellega sarnane: „Igal õhtul keeras ta end .. niisketesse linadesse nagu tõuk mulda ja soovis [vajuda] maakoore alla, kus elavad vaid silmitud loomad ja kehatud varjud“ (PV lk 3-4). Siin enese vangis (lk 164) tajub ta seesmist muutumist ja tervendavat jõudu („miski tärkas tardunud mullast tema sees“, PV lk 147-148). Mõlemad jõuavad viimaks uue ja lootusrikka enesetunnetuseni, kusjuures murdepunktiks on oma tunnetega – eriti vihaga – silmitsi seismine.

„Roosihullu päevaraamat“ ei reeda, miks valis autor „selle paigalenaelutatud elu“ (RP lk 50). Siiski mõtleb ka tema viimaks elumuutmisest ja inimelu kataklüsmidest, „pöördepunktidest, kus vanamoodi ei saa ja uutmoodi ei oska“ (RP lk 217), kahtlustades alateadvust oma nurjaläinud elu saladuse lahtimuukimises (RP lk 207). Raamatu finaalis, kevadpühal, ülendab tedagi looduse ülestõusmise kogemus: „Kevade on sala tulnud, tulnud täitsa salaja! Kes oleks võinud seda ülepea arvata, et talv saab otsa, et surmavald ära võidetakse ..! Kuidas saab kevadine ilu inimest nii sügavalt puudutada, et annab talle kogu elamise mõtte tagasi?“ (RP lk 232).

Meie aja muinaslood

Kolm naist läksid maale, et luua uut õitsvat elu. Ühel või teisel moel see neil ka õnnestub ning, nagu märgib Mudlum: „Lilli endid kahtluse alla seada pole võimalik“ (RP lk 38). Need on meie aja muinaslood, mida tuleb tõsiselt võtta – nagu muinasjutte ikka.

Tammsaare andis Indreku aastale isatalus müütilise mõõtme: justkui muinaskangelane tuli too saama uut jõudu kokkupuutest emakese maaga; oli kui osake inimsoost, kes pöördub ikka ja jälle väsinult maa juurde tagasi ja „algab sealt uuesti ühes oma jumalatega“.⁸ Ka kolme naise lood paigutuvad lausa kosmogoonilisse narratiivi, mis kõneleb (sümboolsele) surmale järgnevast uuestisünnist ja taasloomisest. Nende lugude väärtust ei kahanda sarnane muster. Vastupidi: see näitab, et kirjeldatav kogemus on ühtaegu arhetüüpne ja aktuaalne. Sedasi on neil raamatutel lisaks kirjanduslikule ka terapeutiline väärtus. Need annavad aimu, kuidas pääseda uppumast pimedusse, vaid käia seal ära ja tulla tagasi kohanemisvõimelisemana. Varjuline ja vaikne tsoon võib osutuda õigel hetkel suureks õnnistuseks. Vahest sellele viitab Mudlum, kui ütleb: „[Raamatutes], kus alati paistab päike, .. lähevad inimesed peast segi .. Inimene ei jaksa olla kogu aeg valguse käes, ta kaotab olemise orientiiri.“ (RP lk 57, vt ka lk 44-45).

Orientiir aga – kui uskuda meie kolme jutustajat – suunab juurte juurde. Mullas. Ajaloos.

[Siinkohal sulgeb autor arvutikaane, tõmbab säärsaapad jalga ja siirdub aeda.]