Kõigepealt üllatab „Päikese kodaniku“ maht, film on kaks korda pikem kui tavaline dokk, kusjuures näeme ainult poolt Tarmo Urbi elu, üksnes tema tegemisi kodumaal. Huvitav, kas teine pool, elu Ameerikamaal, tuleb tegemisele-näitamisele tulevikus?
„Päikese kodanikus“ on kasutatud lausa uskumatuid allikaid, näiteks KGB toimikud, KGB-lasi endid pole just kaamera-mikrofoni ette saadud, ent sõna võtab militsionäär Tõnu Eistre, kes aastakümneid tagasi koostas KGB tellimusel Urbi süüdistuskokkuvõtte ajal, kui asjaosaline veetis Männikul kinnipidamiskohas terve kuu koos narkomaanide, alkohoolikute ja pättidega. KGBst on palju juttu ning ühel puhul koguni heast küljest. Ka prokurör Heino Tõnismägi ütleb, et survestas teda takka. Respekt filmi autorile selle suure ja tulemusliku töö pärast!
Kindlasti on „Päikese kodaniku“ mahtu paisutanud seegi, et siin kuuleb katkendeid viieteistkümnest vendade Urbide laulust. See on Tarmo Urbi portreteerimisel kohustuslik, kuna lauljaks olemine on kindlasti Tarmo identiteedi suurem osa. Laulude loomisel on Urb kasutanud motiive Johnny B. Isotamme, Artur Alliksaare, Jaan Krossi ja Sven Grünbergi teostest, samuti eesti rahvaviise. Igati väärt seltskond, eks ole?
Laulud koos ennast kitarril saatva lauljaga loovad vaatajatele juuresolekuefekti, mille saavutamine määrab alati doki populaarsuse ja kvaliteedi. Riho Västrik on viinud meid Urbile kaunis lähedale. Minu jaoks on küll Urbi isegi mehistele tekstidele loodud laulud pisut liiga lüürilised ja tundeküllased, kuidagi veidi suhkurdatud (kui ehk kuulsaim, „Ivani palve“, välja arvata), aga ma tean, et enamikule publikust pakuvad need kõrvarõõmu.
Urbi kui inimese loomuse uurimisel on kasutatud dokile tavapäraseid viise, nimelt tsitaate dokumentidest ning usutlusi, antud juhul on küsimused välja lõigatud ning vastused võtavad mõnikord monoloogi mõõdu. Tsitaate kirjalikest allikaist loevad eesti keeles Priit Kuusk ja Helen Västrik, vene keeles Natalja Larin ja Aleksandr Zukerman ning itaalia keeles Vittoria Ecclesia.
Väga palju lahkab ennast Tarmo ise, parajal määral teeb seda ka tema noorem vend Toomas, kes aga näeb – vabandust! – ekraanil vanem välja. Tarmo on oma elujõus 70aastaselt üpris nooruslik, mis nagu veenaks vaatajat tema kõigutamatu eneseusu õigsuses. Tarmo süüvib minevikku ning neid jutte illustreerib dokinduses harva esinev võte – animatsioon. KGB-lased ja piirivalvurid, keda ju esinema ei saa ning kellest Tarmo parajasti räägib, on antud joonisfilmilahendusena. See on tervitatav viis, kuna ei hakatagi midagi lavastama ja teesklema, vaid näidatakse otse ja varjamatult animeerimise teel, et tegemist pole ehtsate dokikaadritega. Kahjuks on need lõigud aga puhtesteetiliselt küsitavalt välja kukkunud, ka animažanr vajab meisterlikku kunstnikukätt.
Igas Tarmo žestis, miimikas ja lausekatkendiski, ka enesekiituses, avaldub tema portree. Doki autorid on selle ära tabanud ning ilmekalt ekraanile toonud. Västrik on võtnud neutraalse vaatlejapositsiooni, pole püüdnud oma portreteeritavat teha positiivsemaks ja kangelaslikumaks, kuna ülekohtu käes kannataja muutub vaatajale niikuinii sümpaatseks. Tarmo olemuse negatiivse külje avab publitsist Eduard Tinn, kes ütleb, et Tarmo võis inimestele väga ülbelt öelda, eriti korravalvureile, ning koguda endale nõnda vaenlasi. Tinn räägib filmis palju, ehk vaid Tarmost ja Toomasest vähem, Tinnist on Tarmol palju abi lahendamaks tülisid KGB ja miilitsatega. Tinn organiseeris ka kirja saatmise riigijuhile Mihhail Gorbatšovile, sisuks kaebus, et ENSVs kiusatakse taga üht bardi. Bardid aga olid tollal Nõukogude Liidus just põranda alt välja lastud ning moes, nimetame näiteks Vladimir Võssotskit, Bulat Okudžavat, Vladimir Kimi jt. Otsustavaks said isiklikud suhted ning Tinni väitel õnnestus tal tänu oma Moskva-sidemetele teha nii, et kiri jõudis vaid üks aste Gorbatšovist madalamale. Ja tulemus – Tarmo lastakse lahti hullarist ning võetakse tööle filharmooniasse, järgneb seni ametlike muusikaasutuste hüljatud vendade Urbide kontsert Estonia kontserdisaalis. Ent Tarmo vaenlased ei rahunenud, KGB kiusas teda edasi. Üks ohvitseridest, just see, kes olevat tegelnud pikki aastaid Tarmo isikuga ning kellele selle käigus olevat Tarmo laulud hinge läinud, hoiatas Tarmot, et varsti tuleb viimane arest. Mine tea, ehk vastab tõele? Igal juhul annab see uue motiivi põgenemiseks. Edasi jõuavad vennad Urbid kontserte andma isegi Soome, kust koos põgenetakse Rootsi.
Hüval meelel avab Tarmo oma Alfonsi-natuuri, sellest räägivad ka toonased neiud (nüüd muidugi eakad naised), juba nende ekraanile saamine on tunnustust väärt. Tarmo kiidab ennast, kuulutab, et naised toetavad kangelasi, väidab, et tema tutvuskonnas oli palju nn punabosside tütreid, kelle isad hakkasid elumehe teele raskusi veeretama. Üks asjaosaline, kes neiupõlves Tarmo keldriateljeed nägi, imestas, kuidas võib inimene elada ilma asjadeta. Aga just seda nõudis Tarmo individuaalideoloogia.
Nõukogude võim isoleeris Tarmo ühiskonnast. Kord pandi ta spetsiaalselt olümpiaregatiks loodud salajasse kinnipidamiskohta välismaalaste silma alt ära, kord vanglasse, siis psühhoneuroloogiahaiglasse. Sealne arstkond ei allunud KGB nõudele panna diagnoos, mis võimaldanuks teha Urbi puhul karme otsuseid, kusjuures nõudmisest ei räägi Tarmo, vaid arstid ise. See on jällegi filmile suur pluss, tõstab usaldusväärsust. Psühhiaatritelt saab Tarmo diagnoosi, et ta on süüdimatu, ent mitte agressiivne, ning nii võib teda ravida ENSV Ülemkohtu (!) otsuse järgi ambulatoorselt. Seega pääseb Urb kriminaalkaristusest, jääb ise Tallinnas elades oma Tartu-ema hoole alla (ka ema jutustab oma poegadest) ning käib ravil. Nõukogude süsteemis oli see pehme väljapääs, kuna võimu jaoks oli ta ilma töö ja elukohata parasiit, muidusööja, kellesugused pandi siis vangi. Eriti Juri Andropovi ajal hakati seesugused inimesi kiusama.
Kinni pannakse Tarmo ka katse eest ületada Karjalas NSV Liidu riigipiir ja põgeneda vabadusse. Just Karjala vanglas sündis „Ivani palve“, see anti Tarmole otsekui õhust. Ka Karjala-juhtumeid esitatakse Tarmoga tegelnud võimurite täpsete perekonnanimedega, Tarmo Urbiga tegelevad major Arhipov ja KGB-lane Morozov. Karjala-perioodi käsitlemisel kuuleme ühtelugu Petrozavodsk ja Petrozavodsk, ometi on Karjala pealinnal ka soome-, karjala- ja eestikeelne nimi Petroskoi.
Üks võte toimub praegu varemetes Patareis. Selgineb ka Urbi muidu ähmane jumalakontseptsioon. Kui kaasvang tuleb norima, et mis kasu on sul mediteerimisest, kui jumal vanglast välja ei aita, seletab Tarmo, et tema jumal annab norijale tolle lolluse andeks, ent teravust jumala vastu mitte. Vanglas lubatakse Tarmol päevikut pidada, tema palvel keeratakse vaikseks vene muusikat räusanud valjuhääldi. Vanglas on päikest näha vaid katuseakna kaudu üle lendavate kajakate sulgedel. Hea detail! Ja selliseid on kenakesti. Vanglaelu meenutab kongikaaslane Garri Ingel (kõnekas, lausa belletristlik perekonnanimi vangile, loodame, et dokumentaalne), kelle leidmine on jällegi pluss filmile.
Tarmo tõdeb, et just vanglas tegi ta läbi erilise vaimse arengu. Ka mungad peituvad kongi, et pühenduda kõrgemale väele. Tarmo jutus on üldse kuhjaga esoteerikat, ühtelugu mainib ta vaimsust ja energiat, mis asjaosaliste väiteil ei ole sõnul seletatav ja mida saab ainult tunnetada.
Filmis ei anta millegipärast teada, missugune on Tarmo haridus, teada saame ainult lasteaias käimisest, üles on leitud isegi lasteaiakaaslane Raudsepp, kellelt kuuleme, milline Tarmo oli kolme-nelja aastaselt. Autori selline põhjalikkus köidab.
Muusikaõpinguistki ei ole märki. Kas ta on tõesti iseõppija? Seda suurem austus tema ande ees.
Tarmo Urbi ainulaadne elu pole loomingu objektiks esimest korda, tema ainetel on soomlane Harri Sirola kirjutanud romaani „Kaks linna“*, mille on eesti keelde tõlkinud Silja Ild. Siin on juttu elust nõukaajal Viru hotelli ümbruses, äritsemisest ja keelatud kontaktidest välismaalastega, samuti Tarmo seiklejaloomusest. Filmis meenutab kõike seda Soome ühiskonnategelane Teppo Turki, kes pakkus Sirolale idee Tarmost romaan kirjutada. Nõnda saame nii mõndagi teada niisugusest subkultuurist nagu ärikad Nõukogude ajal, äritsemine oli toona põlatud ja keelatud tegevus.
„Päikese kodanikus“ meenutab Tarmo, kuidas Sirola talle järjekordse vanglakaristuse ajal trellitatud akende vahelt fotoaparaadi andis. Tarmo klõpsutas pilte, andis aparaadi tagasi. Need pildid filmis kinnitavad Tarmo juttu.
„Päikese kodanik“ on kahtlemata ennekõike portreefilm, ent Tarmo isiksusse puurides ja teda endast rääkima pannes uurib film ka Nõukogude ühiskonda, eriti selle repressiivmeetodeid. Nii on filmil ka hariduslik-valgustuslik eesmärk, stalinistlikest küüditamisest meil ju teatakse, kuid Nõukogude võimu hilisema perioodi riugastest ei olda kuigi palju informeeritud. Autor on aus, aga kas liialdusi leidub näiteks Tarmo tekstis, see kahtlus jääb õhku. Adekvaatsust annavad rohkelt tsiteeritavad dokumendid, toimikud ja jälitusraportid.
„Päikese kodanik“ on hea näide paraaditsemata ja üles puhumata dokist, mis laseb portreteeritaval ennast ise iseloomustada, ent jätab kriitilisele meelele ka võimaluse olla skeptiline.
* Harri Sirola, Kaks linna. Pilgrim, 2016.
