Dramaturgi amet on paljudele kauge ja võõras, ometi on enamik selle töö tulemustega kokku puutunud. Olgu seda otseselt teatri või paralleelalade, näiteks televisiooni, filminduse, kirjanduse või arvutimängude kaudu. Valdkonna ajalugu algab XVIII sajandist, mil Hamburgi Rahvusteatris alustas tööd filosoof ja kirjanik Gotthold Ephraim Lessing, kelle peamine roll oli kirjutada kriitikat ja analüüsida lavastusi. Just Lessingu kirjutistest läks dramaturgia mõiste käibele ja seda vaatamata asjaolule, et tema teatrikarjäär jäi arvustuste terava tooni tõttu üürikeseks. Nii hakatigi teatrite juurde tööle võtma dramaturge, kelle ülesanne oli kirjutada, analüüsida ja tõlkida näidendeid või seada lavale sobivaks klassikalisi teoseid.

Tänapäeval on selle töö eesmärk jäänud üldjoontes samaks, aga spetsiifika (nt autoriõigused) on edasi arenenud. 2025. aastal möödub Eestis 20 aastat dramaturgia alase kõrgharidusõppe algusest, mistõttu korraldas muusika- ja teatriakadeemia lavakunsti osakond 7. ja 8. märtsil Tallinnas rahvusvahelise konverentsi „Dramaturgia – maastike kaardistamine“. Nende kahe päeva ettekannetel ja aruteludel minu mõttearendus põhinebki. Ma mitte ainult ei pea ikka ja jälle seletama, mida ma teatris dramaturgina teen, vaid vihjamisi ka vastama, miks on üldse dramaturge vaja.

Mõistmaks dramaturgia vajadust on kõigepealt tarvis mõista selle tähendust. Teatriteadlane Anneli Saro tõi oma ettekandes „Mida te mõtlete, kui ütlete dramaturgia?“ välja definitsiooni, et dramaturgia on kunstiteose või kultuurisündmuse alustekst, teose või sündmuse (sh selle osa) materjal ja ülesehitus. Sellel võib olla väga erisuguseid avaldumisvorme ja seda võib liigitada sõna, keha, tantsu, video, visuaalse, muusikalise, mängu jm dramaturgiaks. Aga lihtsustatult tähendab see, et dramaturg annab (lava)kunstilisele tegevusele sisu ja mõtte. Kui lavastaja keskendub sellele, kuidas luua elamust pakkuv lavastus, siis dramaturgi ülesanne on selgitada selle süsteemi sees, mis on loodava sõnum. See sõnum ei pea olema esitatud loona, see võib koosneda fragmentidest, sel ei pruugi olla kasutusel ühtegi sõna, vaid kogu tegevust võib kanda liikumine või visuaal, ent sel on alati mingi kindel eesmärk. Seda eesmärki aitabki dramaturg koostöös lavastajaga esile tuua.

Lavastaja Laura Jaanhold kirjeldas konverentsil, kuidas lavastamiseks sobiv materjal eeldab õige ajastuse ja teema kõrval ka täpset teksti. Dramaturgi töö ongi enamasti tekstikeskne, kuid selle avaldumisvorm on igas protsessis erisugune. Kui dramaturg Sven Karja andis ülevaate traditsioonilisemast käsitlusviisist ehk milliseid lavastusi on loodud eesti kirjanduse põhjal, siis etenduskunstnikud Sveta Grigorjeva ja Kerli Ever arutlesid dramaturgiast kui sõprusest. Selline loomeprotsess põhineb usaldusel, mitte ainuüksi lavastuse sisul. Järelikult ei ole tänapäeval üht reeglistikku loomaks head lavastust, vaid igaühel on oma kriteeriumid, mida pidada oluliseks. See suhtelisus ei tähenda, et kõik sobib, seega süveneb vajadus dramaturgide järele.

Kahe konverentsipäeva enim tähelepanu pälvinud probleemitõstatus tuli lavastaja Ivar Põllult, kes sedastas oma ettekandes, kuidas keegi ei jaksa enam näidendeid lugeda. See tuleneb asjaolust, et performatiivses teatris on senine draamavorm taandunud teisejärguliseks ja esmaseks on saanud idee. Seejuures tuleb täpsustada, et ainuüksi hea idee ei suuda lavastust lõpuni kanda ja publikut kõnetada. Igas lavastuses on vaja mingit arengut või kõnekaid kordusi, millegi allajoonimist või teadlikku hägustamist, mingit kulminatsiooni ja puänti või nende sihikindlat lõhkumist. Jah, kõike võib asendada lavastuslike vormivõtetega, kuid me ei saa üle ega ümber, et vaataja otsib nähtus mõtet, mis traditsiooniliselt põhineb näidendil ja mille eest vastutab dramaturg. Sest isegi kui näitekirjandust antakse praegu välja aina vähem ning kulka kirjanduse aastapreemiate jagamisel unustati näitekirjanduse auhindamine sel aastal sootuks ära¹, on vajadus lavalugude järele suur. Ja siinkohal ei mõtle ma ainuüksi 1,3 miljonit teatrikülastust aastas, vaid ka eesti filmi, mängude ja telesarjade populaarsust. Nagu näitab krimisarja „Von Fock“ (Eesti Telefilm 2025) ümber kostev nurin, ei piisa ainuüksi headest näitlejatest, suurepärastest ajastukostüümidest ja lummavatest võttepaikadest, ikka oodatakse, et sisu, s.t stsenaarium, kannaks.

Dramaturgi(a) peamise rolli võttis konverentsil väga hästi kokku tunnustatud Briti näitekirjanik ja teatritegija Tim Crouch. Ta rõhutas, et teatris on esmatähtis publik ja õige teatriime saavutamiseks on tarvis käivitada tõlgendusprotsess. Crouchi minimalistlik meetod annab vaatajale õnge, mitte kala. See tähendab, et dramaturgi baasülesanne on aktiveerida kujutlusvõime ja jõuda nähtuse olemuseni. Teatritegija ei tohi vaataja eest valikuid ära teha. Laval ei pea olema kaks näitlejat, vaid ühe võib asendada tooli või tulekustutiga. Õige aktiveerimisega on inimese aju võimeline kujutlema ükskõik millist objekti kellegi teisena. Minema kaasa võimatuga, manama silme ette uskumatut. Järelikult on Crouchi huviks välja selgitada, mida dramaturgia abil saab inimese peas korraldada – mis on see minimaalne, mida on tekstilt vaja, et saavutada publiku maksimaalne kaasamõtlemine. Kuid ka siin on oma piirangud. Millest Crouch ei rääkinud, on meie kujutlusvõime piirid. Juhul kui me ei ole teatud ilmingutega kokku puutunud, ei suuda me neid ka adekvaatselt ette kujutada. Asendada inimest tooliga on lihtne, sest mõlemad objektid on meile tuttavad. Ent mõeldes, kuidas keskaja kunstnikud joonistasid neljajalgseid hülgeid või loppis näoga metsikuid kaslasi, saame aru kujutlusvõime piiridest. Muidugi see võib, aga ei pruugi olla lavastuse hüvanguks.

Igasuguste kujutluspiltide loomist aitab avada Matthias Johann Eiseni jutt „Aastatuhandevahetus Tallinnas aastal 2000“². Seal kohtab minategelane aastast 1900 millenniumi Tallinnas võõrast, kes räägib talle kõikidest tuleviku imedest. See võõras ongi dramaturg, sest aitab ilmestada protsessi, kuidas tõlkida lavastaja ja trupi ideid publikule arusaadavasse vormi. Kuigi Eisen oskas juba 1903. aastal ette näha aastatuhande­vahetuse Tallinna vajadust puhtamate tänavate, kiiremate liikumisviiside ja küllusliku info järele, pidi ta kirjeldama seda tollasele tallinlasele tuttavlikus sõnastuses. Ta ei saanud rääkida veebi­portaalidest ja televisioonist, vaid ta kirjeldas, kuidas ajalehed ilmuvad mitu korda päevas ja teatrietendust saab vaadata teises linnas kaugelevaataja abil. See sarnaneb dramaturgi ülesandega avardada inimese kujutlusvõimet, kuid arvestada ka tema senist (elu)kogemust. Sellises vahepealsuses tekibki nähtustele laiem tähendus.

Tehnika areng pakub tänapäeval üha uusi viise, proovikive ja võimalusi, kuidas lugusid jutustada. Seejuures tuletab maailma hetkepoliitika pidevalt meelde, mis on praegu oluline ja kuidas peaks seda hoidma. Berliini kunstiülikooli professor ja dramaturg Sandra Noeth ütles, et dramaturgia treenib vastuvõttu, tähelepanelikkust ja avatust. Mina nimetaksin seda empaatia kasvatamiseks. Hea dramaturgia tegeleb otseselt ja kaudselt küsimusega, kuidas panna teist inimest tähele, olla aval ja tema suhtes vastuvõtlik. Üks viis selle harjutamiseks ongi näidendite lugemine ja teatris käimine. Kui Rootsi kirjanikult, produtsendilt ja Euroopa juhtiva teatriagentuuri Colombine direktorilt Hedda Krausz Sjögrenilt konverentsil küsiti, milliseid näidendeid nad oma portfooliosse valivad, siis vastas ta, et nad otsivad tekste, mida on võimalik kujutada laval rohkem kui korra. Seega ei ole ühest vastust, millist dramaturgiat on meile tarvis, kuid on arusaam, et see vajadus võiks realiseeruda paljususena. Hea dramaturgia – pole vahet, kas selle on teostanud ametinimetuse poolest dramaturg, stsenarist või narratiivi disainer –, ei luba meil inimesena üheülbastuda ega tölbistuda.

1 Dramaturgi rolli ja valdkonna hetkeseisu mõistmiseks tasub vaadata konverentsi ühe peakorraldaja, Hea Teatri Auhinna 2024 laureaadi, Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liidu juhataja Siret Campbelli intervjuud – Plekktrumm: 305. Vt https://arhiiv.err.ee/video/vaata/plekktrumm-siret-campbell

2 Matthias Johann Eisen, Wahepalukesed. J. Poompuu, Tallinn 1903, lk 195–207.