Kes sa selline oled? Sa oled teatrivaatleja. Mitte kriitik, arvustaja, hindaja. Oled sa ekspert? Ei teagi nüüd … Mõni pruugib seda sõna mürgiselt, mõni tõsimeeli, jäägu see sinnapaika. Igatahes annad sa ajalehetoimetajale lubaduse kirjutada uuest lavastusest, enne kui oled seda näinud. Praegusel juhul Tallinna Linnateatri lavastusest „Krum“. Sa küsid teatrist pääsme kahele etendusele, sest piinlik oleks kirjutada Sirbis ainsa vaatamise põhjal, seda enam et tegu on su kodulinna teatriga, kuigi teise teatrilinna sõita on väga tore, aga mõnikord ei jätku aega.

Sa vaatad 27. veebruari etenduse ära ja tunned, et teist korda enam ei tahakski näha. „Krumi“ vaheajal naerab su hea sõber, et laval käib üks Godot’ ootamine ja las nad siis ootavad. Pärast mõtled sealt edasi, et teine vaatus kiskus Becketti „Lõppmänguks“, ratastool ja puha.

Niisiis, pärast esimest vaatamist oled sa liimist lahti. Katsud kramplikult aru saada, miks selline lugu sellises vormis siin ja praegu, kas ja kuidas Hanoh Levini 1972. aasta näidend peaks praegu publikut kõnetama või koguni erutama. Mõtled nõutult, kas sina tunned nisukesi inimesi, kes ainult söövad ja s…eedivad. Võib-olla oled silmakirjalik, ei täi endale tunnistada, et oled ise samasugune? Aga ega pelgad mõttekonstruktsioonid ei vii kuhugi, kui lavastus ei ole sind puudutanud. Noh, jah, sa võtad end kokku, häälestud nii heasoovlikuks, nii lootusrikkaks, kui suudad, lähed ja vaatad 5. märtsil uuesti.

Järsku tuleb sulle meelde, et ükskord üks näitleja küsis, kuidas sa söandad vastukaja kirjutamist lubada, ei saa ju kunagi ette teada, kas lavastus sulle korda läheb. Ja sina seepeale kohmetusid ega osanud midagi mõistlikku vastata. Kui ammu see oli, oi-oi kui ammu! Seitse ja pool aastat tagasi, kui täpne olla. Aga justkui eelmises elus (mitte et praegu oleks „uus elu“). Sa oled viimased viis aastat elanud nagu pausirežiimil, pidevalt stopi peal. Ehkki hirmus palju on juhtunud, just nende viie aasta vältel.

Küsid endalt teatrisaalis korraks, üsna muuseas ja muigamisi, kas peaksid tundma süümepiinu, samastuma nimitegelase Krumiga, keda kirglikult ja põlglikult kehastab Kristo Viiding – eks ole sinagi juba aastakest viis-kuus ainult mõelnud raamatu(te) kirjutamisest … Õigustad end, et üheksa teatriraamatut on sul siiski kirjutanud. Ühmad endale lohutuseks Jüri Järveti Käbirlinski intonatsiooniga: „Nii et … midagi on ikka tehtud ka.“ Kuigivõrd ei lohuta.

Aga su egomõtted ju ei haaku päriselt „Krumiga“. Õigupoolest ei ole tegu samastumist eeldava, võimaldava lavastusega. Sulle isiklikult tundub küll, et vaataja ei ole neis mängureeglites kutsutud ja seatud tegelastega samastuma, isegi mitte tegelasi mõistma. Võõritus on liiga tugev. On ju? Või oled hoopis sina ise liiga vana? Õige adressaat on noorem? Neljas sein paar korda kõigub ja korraks lõhutakse lustakalt maha, kui saalis tehakse pulmapilti, mis äratab publikus rõõmsa elevuse. Kuigi teises vaatuses võtab võimust lõppmäng, tonaalsus teiseneb päris otsustavalt. „Krum“ kannab määratlust „näidend kahe pulma ja kahe matusega“. Eks ta ole. Esmavaatamisel pääses teine vaatus hingele ligemale, ju oli surm sulle sisimas äratuntavam kui väikekodanluse ebadiskreetne labasus. Teisel vaatamisel läks teisiti: teine vaatus oli läinud hoopis igavamaks, paatoslikuks, nii et oleksid tahtnud (kujundlikult!) ära minna koos Škitaga, kellel on laval öelda vaevu tosin repliiki, Margus Alveri tõlkes on tolle tüübi nimi Tummahammas – Jan Ehrenberg vaikib nii äraütlemata kõnekalt.

Pöördud mõttes tagasi näitleja 2017. aastal esitatud küsimuse juurde, et kuidas sa riskid kirjutada. Kõige täpsem vastus oleks, et sa usaldad. Ei, mitte iseennast, igatahes mitte esmajoones. Usaldad teatrit: lavastajat ja näitlejaid. Praegusel juhul Marta Aliide Jakovskit ja Tallinna Linnateatri truppi. Lavastus ongi otsast lõpuni piinliku täpsusega väljapeetud stiiliharjutus. Näitetrupp ongi talendikas, ei mingit kahtlust. Rolle sooritatakse etteantud stiilis professionaalselt, kohati lausa briljantselt, aga jälle hakkab kummitama üks neetud repliik: „Ma saan kõigest aru, aga ma ei tunne mitte midagi.“ Sulle ei meenu enam, kust tükist see pärit on. Arvasid, et Viivi Luige kuuldemängust „Koera sünnipäev“, aga kontrollid ja seal kordub ainult lause teine pool „midagi ei tunne“. No heakene küll, ilmselt sa ei saagi kõigest aru, ei tunne koodi. Ei ole näiteks näinud Luis Buñueli filmi „Vabaduse viirastus“ („Le fantôme de la liberté“, 1974), millele kavalehel viidatakse ja mida Laura Pählapuu lavakujunduses tsiteerib. Aga kui vaatad filmist katkendeid, hakkab tunduma, et äkki isegi oled näinud, lihtsalt ei mäleta. Julgustad end, et sa ju tunnetasid seost Buñueli filmide esteetikaga, iseenese tarkusest, enne kavalehe lugemist. Nii et täitsa totu sa siiski ei ole. Heh, hale nali.

Ekraan teatrilaval. Jälle. Tunned, kui väga see väsitab, kurnab, teeb totaalselt ükskõikseks. Mnjah, eks sa kübeke naudid ka mõnda kaadrit. Näiteks itaallase Bertoldo (Alo Kõrve) naistekütipilgu silmanurgast võrgutavat flirti. Lased end hüpnotiseerida (eba)haigusele pühenduva Tugati (Argo Aadli) silmade vagusast kurbusest. Või Krumi ema (Epp Eespäev) näost halastamatus ülisuures plaanis; Truuda (Sandra Uusberg) ja Dupa (Maiken Pius) vaates vilksatavast ahastusest. Huvitav on jälgida suurilmadaami Tsvitsi (Elisabet Reinsalu) hääle ja pilgu kontraste, hajevil hoolimatusest muretu osavõtlikkuseni. Niimoodi sa vaatled ja tunnustad ridamisi iga osalise laitmatut kaamerataju, imetled, kui täpselt nad vahendavad lavaekraanil jooksva mustvalge filmi armutu inetuse esteetikat. Tõnn Lamp ongi vist ainus, kes peaaegu et pääseb kaamera haardest: doktori, sanitari, juuksuri, hauakaevaja rollis.

Aga … viivuks tuleb õelutsev uitmõte, et kui lähed kinno, siis miskipärast ei karga kinolina ette teatrinäitlejad ega varja su eest ekraanil toimuvat. Aga kui lähed teatrisse, liigub sinu ja näitlejate vahel kaameraga operaator või kaks, oo jaa, nad teevad oma rasket ja täpset tööd vilumusega, nad väärivad süle ja seljaga kiitust, aga ometi … Muudkui kaamerad ja mikrofonid teatrilaval.

On see ilmtingimata tarvilik? Alatasa ainuvõimalik? On hetki, mil sa tõesti tahaksid anuda: oo, projektsionist, koli vahelduseks kuhugi mujale, lase teatrinäitlejal kordki veel elavplaanis tulla ja olla ja võimendamata häälega rääkida.

Sa ei raatsi jätta tunnustamata ka trupi liikuvust (koreograaf Tiina Mölder), hoolikalt lihvitud pooside võtmist ja hoidmist, lääbakil aelemist. Ja konkreetse lavailma eripärana tohutult väljendusrikkaid tagumikke. Aga veel kord: sa teadsid niigi, et Tallinna Linnateatri trupp kohaneb paindlikult iga mängulaadiga. Ja miskipärast sa ikka veel loodad, oh sa naiivne hing, et just selles teatris pöördumatult ei hüljata psühholoogilist rolliloomet.

Sa oled lootusetult ajast maha jäänud, kui igatsed XXI sajandil teatrit, kus ei võimutse etenduskunst, mida iganes see liitsõna ka ei tähendaks. Jah, sa tajud „Krumis“ Tšehhovi allusioone, teisel vaatamisel eriti selgesti, aga seejuures taipad, kuidas see pole see, pole see … Mis sa seletad, ise oled ligi pool sajandit Tšehhovi näidendite tõlgendusi vaadelnud ja ikka veel ei ole sul Tšehhovist kopp ees – mis sul viga on, raisk?! Kobi kolikambrisse ja unele seal üksipäini, heieta koos oma tolmunud pisuhännaga mälestusi ja mälestuste mälestusi, sa tagurlik idioot!

Niisiis, sina vaatled „Krumis“ abikaasade Felicia ja Dolce stseeni. Anne Reemanni groteskitaju on üha jultunult ja säravalt isikupärane, Rain Simmulile sobib kummastatus, tema pillab võõrituse sekka veidralt kaasatundva kõrvalpilgu. Vaatad seda tandemit pärani silmi ja mõtled, et tohoh, siia nad nüüd ongi maabunud, Katharina ja Petruchio kolmkümmend kaheksa aastat hiljem (William Shakespeare’i „Tõrksa taltsutus“, lavakunstikateedri XIII lennu diplomilavastus, lavastaja Elmo Nüganen, 1987). Ühtäkki sa ei teagi enam, kas nuuksatada või heldida, aga pole hullu, sest viivuks sa siiski tunned midagigi! Teisel korral sa märkad, mismoodi silmi kaabuserva alla peitev luusertehnik Tahtih ja Krum ehk Indrek Sammul ja Kristo Viiding eeslaval kõrvuti seisavad, ja sa võpatad, sest näed vaimusilmas hetke Uku Uusbergi Tšehhovi-lavastusest „Ivanov“ (Eesti Draamateater, 2017). Kohe sa sõitled ennast: see meenutus on absoluutselt kohatu, tule ruttu tagasi olevikku.

Doktor Šiboigeni (Tõnn Lamp) monoloogis kordub mantra „Lootke, et teie jaks raugeb“. Sa kuulad ega suuda mõista, kuidas selle kreedoga meie ajas suhestuda, toime tulla. Sa ju sugugi ei ihka, et jaks praegu raugeks. Sa loodad, sa palud, et ses hullunud maailmas antaks aastaid elada veel, elada rahus, elada sinnamaani, mil jaks raugeb loomulikul viisil.

Ja korraga sa taipad, et kõikvõimalikke kunstilisi mängureegleid võid teatrisse minnes oletada, võid ka petta saada. Aga seda sa alati ette ei aima, kas lavastus teeb su hingeliselt, psüühiliselt tervemaks või teeb katki. Kui aeg on stabiilne, võib teater sind lõhkuda, ülbelt provotseerida, sest oled ise seesmiselt tugevam, pead vastu, mängid vastu ja kaasa. Aga kui aeg on niisugune nagu praegu, äärmiselt habras, meeleheide ja lootusetus luurab igal sekundil ja iga nurga taga – siis ju loodad nii väga, et teater kaitseks vaimset tervist. Julgustaks hinge. Nagu näiteks surma teemale keskendatud lavastus „Lõpp“, autor ja dramaturg Piret Jaaks, lavastaja Marta Aliide Jakovski (Vanemuine, 2024). „Lõpp“ aitab elada, „Lõpu“ järelmõju on vastupidine „Krumi“ omaga. Taipad sedagi, kuis katkiminek on nii kohutavalt isiklik, et saad seda vaid tunnistada, kui söandad; aga on neid teravate servadega kilde üldse võimalik kirjeldada, seda valu, seda pettumust adekvaatselt selgitada kellelegi teisele, kes ei tunnegi ennast lõhutuna?

5. märtsil tuleb „Krumi“ vaheajal su juurde üks naine, kes ütleb: olen teile täiesti võõras, aga meil käib vaidlus, mu kaaslased on kõik lavastusest vaimustuses, mina ei ole … Ja sa vaatad talle silma ja vastad täiesti spontaanselt, et sina oled tema poolt. Sest teisiti sa vastata ei saa. Ja te naeratate teineteisele. Korraks hakkab su südamel kergem, sa ei ole üksi.

Ja siis lähed teatrist koju. On 5. märts 2025, Stalin suri täna seitsekümmend kaks aastat tagasi. Kuu on taevas banaani moodi, aga see on tõeline kuu ja tõeline taevas. Sa hingad sisse ja välja. Maailm on alles veel, sa oled pääsenud mustvalge teatrikinofilmi ahistavast lõksust. Sa ei vaja kurba muusikat, mille saatel nutta.

Ja sa lubad endale, et kolmandat korda enam „Krumi“ ei vaata. Aga nüüd sa vähemalt tead, kuidas oma lugu kirjutada. Tead sedagi, et minavormi sa kindlasti ei kasuta, sest ümberringi on mina-mina-minasid! niigi päratu hulk. Temavorm tundub kah kahtlane, justkui ütleks vastutusest lahti. Nii jääbki üle sinatamine. Miskipärast näib sulle, et nõnda on isiklikkus ja kõrvalpilk tasakaalus.

Niisiis, sina oled ikka veel teatrivaatleja. Ja just sel hetkel, koduteel ja kuupaistel, meenubki sulle, kuidas ükskord küsis sinult üks näitleja … Aga seda te juba teate.