Neljateistkümnendat korda korraldatud „Première“ on Sõltumatu Tantsu Lava lavastuste sari, mis pakub koreo­graafidele professionaalset platvormi oma esimese liikumisel põhineva lavastuse loomiseks. Sarjast on saanud hoo sisse koreograafid Karl Saks, Sveta Gri­gorjeva, Sigrid Savi jpt. Nagu ka eelmisel kahel aastal, valiti tänavu välja üks lavastus Eestis õppinud ning üks välismaal haritud koreograafidelt. Seekordses programmis jõudis tantsuväljale kaks debüütlavastust, Maria Solei Järveti „Strata“ ja Koosseisu „Kõrblik kuni“, ning neid sai kogeda vaid viiel õhtul.

Maria Solei Järveti „Strata“. Lava­kujundus on minimalistlik: hele tantsupõrand ning mõned ruumi raamistavad õhukesest kangast lendlevad riidepaanid. Esimese publikurea varvaste lähedal asetseb klaasist kuubik, milles hõljub defineerimatu ollus. Etendaja astub pingestatud olekus lavale, justkui oleks ta maasse juurdunud. Kui publik saabub saali, kostab kõlaritest inter­vjuude kaudu kogutud helimaterjali: erisugused hääled selgitavad suhet oma kehasse, kirjeldavad keha muutumise kogemust, räägivad menopausist, vigastustest, oma vajaduste märkamisest ning kehakuvandist – kõik see häälestab vaataja ootama kehapositiivset, keha­põhist ja sooja lavastust. Reaalsus on aga teistsugune. Lavastus on üles ehitatud keelelisele materjalile: metafooridele, mille kaudu on tavaks kirjeldada keha.

Puit. Esimest pilti võib kirjeldada võrdluse „puine nagu palk“ abil. Järvet istub ilmetult, keha mässitud vähesesse pleekinudrohelisse kangasse, juuksed nirisemas vedelikust, nagu ta oleks just uppuvalt laevalt kaldale uhutud. Ta jäsemed on liigestest murtud, jäigad, käed on rannetest väändunud – välja näeb justkui köndistunud – ning liikumine on väljatöötatult ühetaoline ja deformeerunud. Liikumine kasvab põrandalt püstisesse asendisse ja saali ühest äärest ruumi laiali, kuni päädib intensiivse keha väristamisega, mis vabastab selle puisest olekust.

Savi. Seejärel võib tabada end kangale kuvatud filmi vaatamas. Eten­daja on liikunud saali teisele küljele seina äärde, veab käele jooni, mis kajastuvad videos näidataval punktiiril. Kehakaadrid vahelduvad savist voolitud ähmaste figuuridega ja puidu hööveldamise kaadritega, tekitades paralleeli – või kui soovite, tähenduse ülekande – tantsija keha ja tööstuslike materjalide vahele. Enam ei ole tantsija keha tema enda oma, vaid kunstilise eesmärgi saavutamise vahend – objekt, mille üle on autoril täielik võim. Etendaja väänab oma keha seina najale toetuvas poolsillas, eemaldades pea ülejäänud kehast. Siis tempo muutub ja ta naaseb tavalises kehahoiakus lava keskele. Langetab ühe kanga. Pinev muusika lakkab ning saabub vaikus.

Tuli. Järvet hakkab vaikselt paigalt liikuma, justkui markeeriks enne paika pandud koreograafiat, teeks proovi. Sammude müdinast hakkavad eralduma käelöögid vastu reisi. Tempo kasvab jälle ja käteplagin intensiivistub, tantsija liigub põranda ja õhu vahet, pekstes reisi aina punasemaks. Õlad kolksuvad vastu maad, olukord hakkab muutuma häirivaks ja paneb toolil nihelema. Ent siis – jälle vaikus ja rahu, ainult hingavad kehad laetud ruumis.

Nahk. Ta liigub saali etteotsa, täitsa publiku ligi, ja pistab käed otse veega täidetud akvaariumi, mis oli jõudnud vahepeal täiesti ununeda. Kui Järvet käe välja võtab, lebab nende vahel üks klaasjalt helkiv roosakas-beež materjal. Ta asetab teeseene ehk kombucha kergendunult oma paremale õlavarrele. Järgmise katte­kile saab punane reis. Publikus istudes võib aimata, kuidas pehme niiskus jäsemete pealiskihtidesse tungib ja leevendust pakub. Etendaja on justkui samblik või svamm, mis hellust endasse haarab. Sõbralik teeseen katab teda nagu paks nahk, mis kaitseb väliste pilkude ja endale põhjustatud kannatuste eest. Kiht kihi haaval talletub kogetu ka kõigi publiku­liikmete kudedesse. Koos kasvatame endale paksu naha.

Koosseisu „Kõrblik kuni“. Nende debüüt­lavastus jäi meelde tugevalt ulmelise atmosfääriloome ja rikkaliku värvikoosluse poolest. Ka selles lavastuses on etendajad saalis enne publiku saabumist. Sel ajal, kui rahvas end L-kujuliselt lava äärde kahte külge jagab, kostab sinises uduga täidetud saalis tümpsuv techno-muusika ja tantsijad vuhisevad juba täisvõimsusel üle lava. Arabeskid, piruetid, sünkroonsus – tunnen, nagu oleksin tagasi lapsepõlves. Liikumine on ringjas nagu liivakeeris ja kergelt hirmutav nagu ootamatu tuuleiil, mis kevade alguses hõlmade vahelt põue tungib.

Siis langeb ruumile vaikuse loor, vasakul üleval süttib punaselt hõõguv päikesekera, maha langeb kollane valgus, millest joonistuvad välja lainjad tumedamad jooned. Kaks etendajat lebavad teineteise kaisus põrandal ja vingerdavad nagu ussid, teine paar veab teineteist kordamööda diagonaali peal aeglaselt edasi-tagasi, üksik etendaja lamab nurgas, keegi hakkab vilistama.

Tantsijate riietus on argine, justkui kiiksuga kontorirõivad, kus lips on otsustanud kaelast puusade ümber liikuda ning vesti alt on pagema läinud tüütu triiksärk. Ootamatu detailina jäävad silma kaks peakatet – vilditud müts ja pearätt. Liikumised, rütmid, pausid – kuni läidab uus valgus.

Sügavsinine öö laskub saalile, taas tärkav muusika on kriipiv ja kiirgav nagu helilaineid saatev radar, mis otsib puutepunkti sihtmärgiga. Etendajad kogunevad nurgeliste liigutustega valguskera alla ja hakkavad ühist rütmi otsima. Üksikud žestid omandavad seaduspära ja kasvavad sünkroonseks, sealt edasi kaanonisse – see mõjub justkui kesköine riitus. Neli etendajat läheneb ähvardavalt publikule, üks jääb kuu alla loitsu lugema. Nad hakkavad oma kõrvadest ja silmadest välja tõmbama kujuteldavaid niite või lõngu, muusika muutub aina pinevamaks ja pinevamaks.

Lavastus on täiesti kõlblik, kuni kõlavad sõnad „F-f-f-freestyler, rock the microphone / straight from the top of my dome“ ja kogu loodud atmosfäär kukub kokku. Viimases stseenis võtab üks etendaja tugeva juhtpositsiooni, näitab teistele suunda ja võtab publikuga kontakti. Neli noort hüppavad põrandal nagu konnad, kuni naaseb udu ja tagaseinale ilmub loojuva päikese sõõr. Üks tantsija astub teise seljale nagu hobuse selga ja liigub kujuteldava loojangu suunas. Kui eelnevat 20 minutit sai vaadata veel siira huvi ja süvenemisega, mõjub kõik räpiklassikale järgnev düstoopilise ulmefilmi paroodiana. Publiku liikmena kahtlustan, et mu üle tehakse nalja või siis, tagasihoidlikumalt väljendudes, ei saa ma kunstilisest taotlusest aru.

„Première’i“ kontseptsiooni on sisse kirjutatud, et kahte debüütlavastust hakatakse omavahel võrdlema ja kõrvutama ning küllap minu kirjeldusest tuli maitse-eelistus juba ka välja. Mis aga Koosseisu puhul veel märkimisväärne, on etendajate-autorite rohkus: kooslusse kuulub viis liiget, mis on tantsuväljal tavatult suur hulk. Loodan, et kõigil alustanud etendajail jagub jaksu ja vahendeid vähemalt sama pretensioonikalt edasi tegutseda.