Floridante on eriti viimase aja kontserdi­kavades võlunud väga sisukate süvitsi minevate ja selgelt läbivate teemadega. Näiteks oli Floridantel terviklik ja rariteete täis kava 2024. aasta Haapsalu vanamuusikafestivalil koostöös Maria Valdmaa ja Soome Barokkorkestri mängijatega, aga ka selle hooaja avakontserdil koostöös ansambliga Ars Antiqua Riga. Ansambli tuumikul Saale Fischeril ja Villu Vihermäel on nõtke barokkmuusika-tunnetus otsekui vereringes: retooriliselt kandvad motiivid, artikulatsioon ja harmooniline pingestatus on osavalt voolavasse muusikasse põimitud. Samal ajal tajun Floridante kontsertidel alati raamidest vaba värskust ja vägagi läbipaistvat tänapäevas kulgemise hoiakut.

Kui mõtlen üleüldiselt ajalooteadlikust esitusest, meenub mulle tihti An­thony Graftoni näide XIX sajandi oksjonil ehtsa antiikvaasina maha müüdud võltsingust, mille XIX sajandi tunnusjooned on praegu meie aja inimesele ilmselged. See näide ilmestab asjaolu, et enamik meie kaasaja tunnusjooni on meile endile nähtamatud. Isegi kui hindan väga detailset ajalooteadlikku interpretatsiooni süvenemist ja leian, et see on endiselt väga vajalik, on liigranged raamid vahel kammitsevad. Just seepärast näib väga värskendav ja vabastav barokkansambli Floridante aus suhe tänapäevaga.

29. märtsi kontserdil oli Floridante külaline viiulimängija Hans Christian Aavik, kes on varemgi selle ansambliga koostööd teinud ning kirge barokkmuusika vastu üles näidanud. Ambitsioonikas ja virtuoosne kava andis huvitava läbilõike XVIII sajandi algupoole keelpillimuusikast Itaalias, Prantsusmaal ja Austrias. Mõtlikuma igatsusliku avaruse tõid valdavalt särav-rõõmsasse kavva Elis Halliku värskelt valminud uudisteos „Altum“ ja Marin Marais’ õilis „Les voix humaines“ ehk „Inimhääled“.

Elis Hallik on mind oma helikeele loominguliste muutustega ennegi üllatanud, nii kõlapaleti kui ka stiilielementide poolest. Tema viimase aja teostele on iseloomulikud antiikkeelte mitmetähenduslikest sõnadest inspireeritud pealkirjad. Sealjuures võib ühe pealkirja mitmetähenduslikkus avada uksi õige mitmes eri suunas – nii ka uudisteoses „Altum“. Helilooja kirjeldab „Altum’it“ eeskätt kui olemise muutuvat seisundit, mis võib tähendada sügavust ja avarust, aga ka kõrgust ja palju muudki. Juba teose sissejuhatus või annotatsioon on justkui poeesia, mis avab enneolematu tunnetusruumi, kuhu kuulates siseneda: „See, mis on sügaval, ei ole alati allpool; see, mis on kõrgel, ei ole alati üleval.“

Elis Hallik on ka maininud, et see on tema kõige heakõlalisem teos. Kui tema viimaseid orkestriteoseid võib võrrelda suure maaliga, mille elemendid on samuti suured, siis „Altum“ on kammermuusikale omaselt filigraansem. Teose algul näis, justkui annaks Niguliste avar akustika interpretatsioonile isegi lisaväärtuse, kuid faktuuri tihenedes valgus osa materjali siiski ümarasse pikka reverbatsiooni. Kui selle kontserdi barokksonaatides tajusin akustika kuulaja ja ajastajana väga head koostööd, siis Halliku teose puhul oleks võinud selles kõlaruumis mõned mõtted lasta veel vabamalt lõpuni resoneerida. Ometi olid poogenpillide ühised raketina tõusvad kolmkõlakäigud väga kõnekad ning vahel andis klavessiin justkui uuteks algusteks impulsse. Samuti oli väga mõjus poogenpillide arpedžodega lõpudialoog. Esituses joonistus eredalt välja selle teose igatsuslik meeleolu ja avarustunne, mis on minu meelest Elis Halliku muusikas midagi uut, kuid eesti muusikale niivõrd ainuomane.

Kohe kontserdi algul oli tajutav ansambli ühine hingamine ja oskuslik akustikaga arvestamine, seda kohe esimesena kõlanud Corelli sonaadi D-duur op. 5 nr 1 grave avataktidest. Siinjuures täpsustan, et Hans Christian Aavik ei kasutanud barokkseadistusega pilli, millel on barokksõrmlaud, roop, soolkeeled ja barokkpoogen, vaid oli jäänud kindlaks modernse seadistusega imelise kõlaga Maggini viiulile, mis pärineb siiski just varabaroki ajast, 1610. aastast. Naljatamisi võiks ju isegi öelda, et Biberi „Sonata violino solo representativa“ loomise aegu oli see juba peaaegu 60aastane korralikult sisse mängitud vana pill.

Kui keegi mängib modernse seadistusega pilli ja poognaga barokkansambli koosseisus, võib see vahel tekitada interpretatsioonis teatud tämbrilise ja muidugi ka artikulatsioonilise dissonantsi. Ehkki olen alati olnud selle ajastu muusika puhul pigem barokkpoogna ja mähiseta soolkeelte pooldajate leeris, imetlesin siiski sel õhtul, kui hästi sulandus Hans Christian Aaviku mäng ansambli Floridante kõla- ja artikulatsioonimaailma. Võib-olla aitas kaasa ka see, et viiulimängija kergendas oma modernse poogna kaalu seda konnast pisut kõrgemalt hoides. Olulisim paistis siiski olevat ühtne muusikaline kujutlus: näiteks aeglasemate osade puhul ilus vibraato kui ornamendi väga täpne doseerimine, samuti harmoonilise pingega ajastatud messa di voce’d ning sundimatu kergusega mängitud ornamendid. Eelöeldu taustal oli väga värvikas ka see, kui palju huvitavat võib Aavik väljendada ühe taktidepikkuse noodiga. Selle kontrastiks olid jälle kohati isegi bravuurikad ja väga virtuoossed kiiremad osad. Seal oli tajuda kogu trio naudingut koosmängust, ühiselt üles ehitatud haaravaid sekventse ja afekte, mis leidsid otsetee hinge. Just sellist kombinatsiooni, kus grave’d ja adagio’d on nii maitsekalt doseeritud ning virtuoossed allegro’d või presto’d samal ajal nii sundimatult nõtked ja vabad kui Hans Christian Aavikul, on nii raske kohata. Ajastukohase istrumentaariumi mõttega mängides oleks küll huvitav kuulda, mida võinuks barokkpoogen kiirematele osadele veel juurde anda.

Üks kava ülesehituse põnev detail oli see, et kohe pärast Rameau teose „Pièces de clavecin en concert“ kolmandat osa „Marais“ kõlas Marin Marais’ vahest üks tuntumaid teoseid „Les voix humaines“ Villu Vihermäe ja Saale Fischeri mõtiskleva nukrusega pingestatud esituses. Arvan, et kuulsin seda teost esimest korda nii, et see ei olegi viola da gamba soolo, vaid klavessiin mängib continuo’t. Kuigi Marais’ kogumikus „Pièces de viole“ on ju basso continuo partii täitsa olemas, ka teoses „Les voix humaines“.

Kontserdikava viimase teosena ettekandele tulnud Heinrich Ignaz Franz von Biberi teose „Sonata violino solo representativa“ interpretatsioon oli minu arvates samuti nii mitmeski mõttes huvitav. Biber on kasutanud väga leidlikke mänguvõtteid, et imiteerida erisuguste lindude ja loomade häälitsusi. Väga särtsakate ja elurõõmsate allegro’de vahele mahtus komponeeritud loodushääli ööbiku laulust konnade krooksumiseni ning vuti monotoonsest vilistamisest kassi kräunumiseni. Kui vahel tuuakse mõnes „Sonata representativa“ esituses just konnad ja kassid eriti teatraalse groteskiga välja, siis Hans Christian Aaviku ja Floridante esituses jäid need sulni balansseeritud tagasihoidlikkusega tervikliku loodus­idülli osaks. Seevastu olid kõige valjemad lärmajad metal-musketärid. Biberi „Sonata representativa“ kaasahaarava soologa „Musketäride marsis“ mängis ka väga olulist rolli basso continuo võimas, raju energia, mis ei läinud ometi kordagi üle võlli.

Publik ei tahtnud Hans Christian Aavikut ja Floridantet pärast Biberi leebe kõlaga allemande’i lavalt minema lasta. Nii ei jäänud neil üle muud kui mängida lisalugu, milleks osutus efektne, küll mitte päris tervikuna esitatud Corelli sonaat d-moll „La folia“.