Mõnikord avab muusika teksti uuel moel ja paneb kuulama nii, et tuttavgi luuletus võib elustuda, kutsuda kaasa mõtlema, uuesti lugema ja süvenema iga rea seni märkamatuks jäänud tähenduskihti. Just sellise kogemuse pakkus kontserdiõhtu, kus heliloojad olid igaüks omal moel lahti mõtestanud Jaan Kaplinski sügavat ja mitmetahulist luulekunsti. Kaplinski maailmatunnetus, kus kohtuvad looduslähedus ja filosoofiline universaalsus, kandus muusikasse kord meditatiivse voolavuse, kord pingestatud dramaatilisusega. Mõni autor otsis selles helisevat selgust, teine tõi esile süngemad ja rahutumad varjundid. Kaplinski sõnade ja neist sündinud muusika kaudu laotus meeskoori häältes, elektrikitarri sumedates helides ja laulvate kausside võngetes laiali uus tähendustasand.
Evelin Seppari kaks teost, „Seesama meri“ ja „Tout est loin“ ehk „Kõik on kaugel“, kõlasid Eesti Rahvusmeeskoori esituses kui kaks eripalgelist, ent sarnase sisuga poeetilist maailmapilti, mida ühendas Jaan Kaplinski tekstide mitmetasandilisus ja tundlikkus. Luuletaja loomingu paljukihilisus väljendus mõneti ka Seppari muusikas: poeetiliselt punutud ja hoolega ette kuulatud helikangast võis kuulaja soovi korral kihtide vahelt leida nii melanhoolset soome-ugri hingust kui ka kosmopoliitset avarust.
Kontserdi avateose „Seesama meri“ seade meeskoorile andis muusikale uue, jõulisema hingamise. Mere lainetavad hingetõmbed kajasid sügavamates häälevarjundites kui varasemas Vox Clamantise versioonis 2019. aastal. Meeskooriversioon mõjus vaoshoitumalt ja romantilisemalt. Seppar kasutas korduvate s-häälikute sära ja muusikalist tekstuuri nii, et see helises akustilises ruumis erilise värvusega. Teose hitipotentsiaaliga algusmotiivid ja osav sõnarütmika meenutasid end mulle veel päevi hiljem. Dramaturgia võinuks jätta rohkemgi ruumi orgaaniliselt areneda tahtnud pinge kasvule: esmane kulminatsioon saabus ruttu ning lahendus leiti kiiresti. Algse versiooni kõrgemate häälte olemasolu kandis küll paremini teose pingestatust ja tõi esile selle dünaamilisema arengu, kuid ka meeskoori esituses oli nauditav kuulata, kuidas tekst on välja peetud ning sõnad ühtlase pikkusega hoitud.
Kindlasti ei saa eitada Seppari poeetilise kõlakäsitluse ja inimhäälte tundmise oskust. „Seesama meri“ annab aimu sellest, kuidas heliloojal õnnestub poeetilised kujundid muusikasse üle kanda ja siduda need oma helikeelega nii, et tekst ja muusika sulanduvad teineteisesse loomulikul ja tundlikul moel. Seppari loodu ei ole pelgalt tekstimuusika, vaid sügavalt läbitunnetatud poeetiline maailm koos oma peente nüansside ja varjunditega.
Kui „Seesama meri“ lummas sõnade selguse ja rütmitunnetusega, nii et tekstist sai meloodia loomulik osa, siis prantsuskeelses uudisteoses „Tout est loin“ otsitakse sõnadega tasakaalu ning see mõjus mõtiskleva ja kohati kõhkleva sisekaemusena. Teksti ja muusika tasakaalu otsingus ei kõlanud prantsuse keele kõla alati veenvalt ja filigraanselt lihvituna, vaid kohati karedalt ja krobeliselt. Ent taas oli teose algus erakordselt mõjuv – tasane, ühtlane sireenide koor, mis naasis ka teose keskel ja hiljemgi, raamistades eri osi. Niisugune ülesehitus peegeldas kauguse ja lähedal oleku vaheldumist. Hetk, mil „maailm seisab mu ümber vait“ vaikusesse lõppes, näis juba loomuliku lõpuna. Siin oli tajutav eksistentsiaalne paus: kas minna edasi või lõppeda? Muusika otsustas siiski otsida uut hingamist. Selle vaikuse ja vaikusele järgnenud uue alguse dünaamiline tundlikkus võinuks siiski olla esituses peenemalt välja joonistatud. Seppar on keeleteadlik ja osav teksti muusikasse seadja, kuid kontserdil mõjus teose ettekanne, justkui vajaks see veel peenhäälestust, et kõik nüansid pääseksid esile.
Ometi oli helilooja häälte juhtimises leidnud kauneid kooskõlasid, mis kandsid teost killustatud fraasidest pikemate kaarte alla joonistatud arenguteni. Need fraasid peegeldasid kaunilt üksikuid mälupilte, mida võib tajuda ka Kaplinski tekstis. Luuletekst on kohati habras ning Seppar oskab seda muusikasse maalida erakordselt tundlikult, õrnade värvide ja valgusega.
Kaplinski ridades peegelduvad eksistentsiaalsed ja loodusmotiividest kantud teemad nagu kaugus, eraldatus ja vaikus. Ta loob atmosfääri, kus maailm hajub piiritusse, kus sinine saab kokku sinisega, metsad sulanduvad taevasse ning inimene tajub oma ajutisust ja väiksust looduse ääretuses. Korduvad sõnad „kaugel kaugel“ rõhutavad füüsilist ja ruumilist distantsi, aga ka emotsionaalset ja mentaalset eraldatust. Seda melanhooliat on Seppar oma kooriteoses imekaunilt väljendanud.
Liisa Hirschi ruumilises heliteoses „Hing, hingeke“ segunes meeskoori kõlapilt laulvate helikausside peenekoelise vibratsiooniga. Ootuspäraselt oli teos sügavalt atmosfääriline ning selles oli kujundatud meditatiivne ruum, mis justkui hingas omasoodu ja hoidis kuulaja helilises ühtsuses. Teose ettekandeks paigutus koor ümber publiku, mässides kuulajad imelise helipilve sisse. Kui 2024. aasta suve lõpus maailmamuusika festivalil „Taevapargi pühitsemine“ kõlas kõnealune teos suurtel laulvatel kaussidel Karl Nieleri esituses, siis seekord olid need asendatud sämplitega, mis kostsid Estonia kontserdisaali kõlaritest. Ilmselgelt ei kandnud need edasi sama ruumilist sügavust ega detailsust kui elav esitus, ent ometi jäi teose heliline idee alles.
Teos algas vaevumärgatavalt bassi madalal b-noodil, mis ei olnud lihtsalt heli, vaid täitis ruumi minu läheduses justkui füüsilise kohalolekuga. Edasine koorihäälte liikumise dünaamika ja sämplite segu tekitas lummavaid helikobaraid, milles oli nauditav viibida. See heliline tekkeprotsess oli keeruline ja peen, ent lubas kuulajal lisapingutuseta saada osaks ruumist, mille piirid hajusid, ning helidest, mille tähendus jäi sügavale sissepoole.
Peagi muutusid kausside võnkuvad helid ja koorihääled juba suuremaks helipilveks, mille sees viibides ei tahtnud ma, et see hetk lõppeks. Meeskoori üksikhääled olid selged, kannatlikud ja stabiilsed. Alles hiljem hakkasid esile kerkima üksikud äratuntavad sõnad. Võimalik, et tekst ei olnudki siin esmatähtis, vaid olulisem oli kogemus ja tunne, mis tekkis heli ja ruumi koosmõjus. Tähendusrikas helikangas mõjus nagu mõned Kaplinski read – öeldust olulisemaks sai see, mis jäi välja ütlemata.
Lõpuks jäid kõlama vaid paar tenorihäält, mis helisesid kuni viimaseni vankumatult ja kindlalt ning sulgesid tasakesi selle hüpnootilise helimaastiku. Ometi rikkus maagilise hetke näitleja hääl, kui sisenes teose embusse järsu köhatusega. Kaplinski luuleread astusid justkui terava torkega sellesse õrna helimaailma ja lõhkusid erilise atmosfääri. Hirschi teose helimaastik vajas aga vaikset hajumist, mitte järsku üleminekut.
Markus Andreas Aulingu Kaplinski luuletuste esitused andsid kontserdile põneva, aga mitte ilmtingimata vajaliku lisamõõtme. Aulingu esitus oli küll veenev, aga kohati deklamatiivne ning lugemises oli tunda ka närvilisuse märke, mis mõningal määral mõjutas luule tasakaalu muusikaga.
Kuigi Kaplinski luule ettelugemine lõi kontserdi kulgu sisemise lõhe, oli Robert Jürjendali uudisteos „Valgus ei saagi vanaks“ rahustav ja turvaline kuulamiskogemus. Tuttavlikuks dialoogiks ühinesid meeskoor ja teose autor elektrikitarril. Teosele erilise isikupära lisanud kitarristi kergusega mängitud helid olid tundlikud, emotsionaalsed ja vabalt voolavad ning pakkusid koori korrektsusele ja reeglipärasele raamistikule vastandi. Koori osa jäi küll professionaalseks, kuid etteaimatavaks ja vähem impulsiivseks. Näis, et koori ülesanne oli eelkõige tasakaalustada ja toetada kitarrimängu.
Oreli ja meeskoori pingelisse atmosfääri põiminud Vladimir Agopovi süit „Могу молиться лишь Богу“ ehk „Võin paluda Jumalat“ tõi esile Kaplinski luule tumedama ja eksistentsialistlikuma poole. Ühtaegu nii palve kui ka kahtlusena kõlanud muusikateos võttis kohati sakraalse mõõtme ja teose dramaatiline ülesehitus hakkas meenutama ränka teekonda, mille eesmärk näis olevat viia kuulaja vastakuti elu suurte küsimustega. Kuigi teos on emotsionaalselt koormav ja kulgeb aeglaselt, on orelil selles mõnevõrra elujõudu andev roll. Orel ei olnud lihtsalt meeskoori saatja, vaid iseseisev partner, mis kandis edasi sügavamat mõtet ja keerukamaid tundeid.
Kontserdi lõpus kõlanud Veljo Tormise teos „Kord me tuleme tagasi“ („Meie varjud“) täiendas samalaadset sõnumit ning viis publiku veelgi sügavamale arusaamisse inimelu ja aja mööduvusest ning meie kohast maailmas. Jah, Tormise teosed on tõesti ajatu jõu ja mõjuga ega ole aastakümnete jooksul oma tähendust kaotanud. Helidesse valatud universaalsed teemad on tänapäeval sama valusalt ja hirmutavalt ajakohased kui varem. Ka õhtu üks kõrghetki, Tormise „Maarjamaa ballaad“, kõlas kui murelik peegeldus praegu maailmas toimuvast. Selle teose igati õnnestunud ettekanne täitis saali sisemise jõuga, nagu see Tormise loomingu väärt ettekande korral alati on.
Õhtu, kus Eesti Rahvusmeeskoor ja heliloojad tõstsid esile Jaan Kaplinski luule, kujunes tõeliseks vaimseks rännakuks, kus minevik ja olevik põimusid, andes ka aimu, mis jääb kestma. Kõik see, mis kunagi oli, naaseb, kuid mitte kunagi samamoodi. See teadmine võib panna silmanurgas helkima pisara, kuid võib-olla just sellest teadmisest lähtuvad meie edasised sammud siin maailmas.
