2022. aasta maikuus kogunes ligikaudu 200 Nõmme ja Mustamäe elanikku Nõmme kultuurimajja kokkusaamisele, mis kujunes Tallinna üheks teravamaks kaasamiskoosolekuks. Inimesed olid vihased. Oma rahulolematust väljendati jõuliselt, sõnavõttudele aplodeeriti, tõsteti häält ja vaieldi. Õhk oli ülekeenud emotsioonidest paks. Koosolekut juhtinud abilinnapea oli korduvalt sunnitud osalejaid vahele segamise pärast korrale kutsuma. Pärast koosolekut kõnealune projekt tühistati. Mis siis juhtus?
Sama aasta märtsis oli tehtud Nõmme-Mustamäe maastikukaitsealal raie, mille käigus võeti maha ligi 800 puud. Tallinn planeeris täiendada maastikukaitseala juba kasutusel olevat sotsiaalset taristut, et suurendada eri sihtrühmadele ligipääsetavust ja kaitsta loodust tallamise eest. Elanikud said raiest teada, kui olid avastanud oma harjumuspärastelt metsaradadelt kännud. Juhtum ärgitas kohalikke koonduma. Omavahel suheldi Facebookis, Mustamäe kortermajade trepikodadesse ja metsapuudele kleebiti silte üleskutsega kokku saada ja arutada, mis meie metsas toimub.
Uurisin kvalitatiivsete intervjuude ja ühismeedia sisuanalüüsi abil magistritöö raames seda väga komplitseeritud olukorda, pidades sealjuures silmas mitut perspektiivi. Juhtum illustreerib, miks on kaasamine tähtis, miks tuleb subjektiivseid kohatundeid arvesse võtta ja milleni võib viia kohalike narratiivide ning olemasoleva sotsiaalse taristu eiramine.
Kaasamise keeruline ülesanne
Eesti linnaplaneerimises on kaasamine alles kujunemisjärgus värske nähtus. Erinevalt näiteks Skandinaavia riikidest ja Madalmaadest ei ole meil välja kujunenud kultuurikihti ega kogemusi, kuidas koos linna planeerida. Ehkki koosloome idee on Eestis edukalt üldisesse ruumidebatti jõudnud, jäävad sisulised küsimused, nt kellele ja millist ruumi planeeritakse, endiselt tagaplaanile.
Üks peamisi probleeme on kaasamise ajastus. Kui palju on töölkäijal aega paari nädala jooksul keeruka projektiga tutvuda? Mis kell on kaasamise koosolekud? Kuidas info elanikeni jõuab? Kõik need küsimused ei ole tühised nüansid, vaid otsustavad, keda linnaplaneerimise projektidesse kaasatakse ja keda mitte; kellel on võimalus osaleda ja kellel mitte. Ainult formaalne kaasamine ilma dialoogita ja kohapõhisust arvesse võtmata ei võimalda jõuda koostööpõhise linnaplaneerimiseni. Märkimisväärne on, et selle juhtumi puhul toimus terviseradade projekti tutvustamise koosolek alles pärast tööde alustamist, s.t pärast raiet.
Kodukohatunne
Kohatunde üks vorme on kohakiindumus. Mõned autorid on võrrelnud kohakiindumust inimestevahelise kiindumusega ja leidnud nende kahe vahel sarnasust, kusjuures seda võrdlust toetavad ka teadusuuringuid. Inimestevahelist kiindumust on kirjeldatud nelja psühholoogilise protsessiga: läheduses püsimine, turvapaik, turvaline baas ja eraldumisega seotud stress. Kohakiindumus näib hõlmavat sarnaseid protsesse, ehkki need väljenduvad veidi erinevalt.1
Kohaga seotud muutuste mõju on nimetatud kohakiindumuse häirumiseks. Muutused võivad esile tuua inimese ja asukoha vahelised seni varjatud sidemed, põhjustades emotsionaalseid reaktsioone, näiteks ärevust ja kaotuse tunnet. Häiring ei mõjuta mitte ainult koha füüsilisi aspekte, vaid ka tuge pakkuvaid sotsiaalseid võrgustikke.2 Reaktsioonid häiringutele ilmnevad nii üksikisiku kui ka kogukonna tasandil.3
Fenomenoloogiliselt võib kohta määratleda kui mis tahes keskkonna punkti, mis koondab inimkogemusi, tähendusi, tegevusi ruumiliselt ja ajaliselt. Koht on fenomenoloogias nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt võimas mõiste, sest pakub võimalust sõnastada inimeste kogetavat terviklikkust maailmaga, mida fenomenoloogias nimetatakse elumaailmaks.4
Side piirkonnaga tähendab, et see on olnud osa nende inimeste kogetavast subjektiivsest elumaailmast, mis on tähtis, hoolimata sellest, et seda on raske mõõta ja käsitleda.
Kui Nõmmel oli juba varem olnud kogukonnaselts, siis Mustamäel tõi raiejuhtum, s.t kohatunnetuse eiramine, esile varjus olnud kohakiindumuse. Kohalikud elanikud, kes varem omavahel ei suhelnud, koondusid ühise eesmärgi nimel. Selle tulemusena kujunes Mustamäe elanikel uus identiteet – loodi Sütiste Metsa Selts, kodumetsa kaitsele pühendunud ühendus, kes näeb oma keskkonnategevust hädavajaliku ja ühiskonnale kasulikuna.
Keskkonnaaktivism keset linna
Kliimakriisi ajastul rõhutatakse sageli linnade rolli mitmekesiste rohelahenduste eestvedamisel ja elluviimisel. Linnaline asustustihendus võimaldab suurema mõjuga otsuseid. Sõna „roheline“ võib kasutada eri tähendustes, kas siis jätkusuutlike energialahenduste või rohealade puhul, aga mõlema eesmärk on väiksem keskkonnamõju ja üldises plaanis elurikkuse toetamine. Vaatamata sellele, et tegemist on ajaloolise maastikukaitsealaga, erineb elanike ja ekspertide vaade selle poolest, milline on paiga väärtus elurikkuse seisukohast. Just elurikkuse ja looduskoosluste säilitamine senisel kujul on elanike peamine argument. Samal ajal on teadusuuringud tõestanud, et linnades on elurikkuse suurimad kandjad hoopis tühermaad. Kuna need paigad on sageli inimestele tähenduseta, siis ei seisa nende eest keegi.
Paljudes uuringutes on esile toodud ka linnaroheluse tähendust inimese heaolule, rõhutades, et rohealad toetavad nii füüsilist, psühholoogilist, vaimset kui ka sotsiaalset heaolu. Regulaarne rohealade külastamine hoiab vormis, lõõgastab ja aitab seeläbi kaasa isiklikule arengule. Uuringud on näidanud, et sage kokkupuude rohelise keskkonnaga parandab tervist. Iganädalane looduses viibimine toetab vaimset võimekust ning isegi pelgalt rohealade vaatamine võib suurendada produktiivsust ja vähendada stressi.5
Uuringus ei keskendutud otseselt raie ökoloogilise mõju analüüsile, kuid see ei vähenda kogukondade keskkonnaargumentide tähtsust. Seegi juhtum toob esile, kuidas kehv ajastus ja sellest tulenevad emotsionaalsed reaktsioonid pärsivad sisukat dialoogi vajalikel, ühtlasi ökoloogilistel teemadel. Kes siis ikka on valmis dialoogiks osapoolega, kes su kodumetsas tasahilju raiumas on käinud? Kohapealse atmosfääri ja tunnetega arvestamisele lisaks on vaja võtta sama tõsiselt ka elanike keskkonnaargumente. Samal ajal ei ole kodukohatunne vähem väärtuslik.
„Nemad [Mustamäel] läksid seal kõik vihaseks, see oli nende lapsepõlvemets, meie jaoks on see põline kodumets – üks osa Nõmmest.“ (Üks Nõmme Tee Seltsi esindaja)
Metsa sümboolne tähendus
Eesti kultuuris on metsal sümboolne tähendus. Mets ei ole pelgalt looduse, vaid eestlaste rahvusliku identiteedi osa. Metsarahvaks kujunemist on põhjalikult uurinud Atko Remmel ja Tõnno Jonuks, kelle kinnitusel kujunes metsarahva kontseptsioon välja XIX sajandi romantismist, kus loodust ja metsa hakati hindama. Vastukaaluks linnastumisele populariseeriti 1930. aastatel looduses viibimist ning Nõukogude ajal süvendas soome-ugri päritolu rõhutamine eestlaste sidet loodusega.6 1980. aastate keskpaigaks oli tekkinud olukord, kus Nõukogude suurtööstus ja sellega kaasnenud sisseränne ohustasid üheaegselt nii looduskeskkonda kui ka rahvuslikku identiteeti. Looduskaitseliste ja rahvuslike ideede põimumine tipnes 1987. aastal nn fosforiidisõjaga, mis viis selleni, et eestlastest hakati rääkima kui metsarahvast.7
Eesti metsadebati peaküsimus on tasakaalu leidmine metsamüügist tuleneva majandusliku kasu ja metsade ökoloogilise väärtuse vahel. 2017. aastaks olid metsanduse valdkonna konfliktid nii palju süvenenud, et meedia hakkas olukorda nimetama metsasõjaks.8 Peeter Vihma ja Arho Toikka kinnitusel käivitasid ligi 8000 liikmega sotsiaalliikumine Eesti Metsa Abiks ja nende korraldatud meeleavaldused tulise meediadebati. Kui 2014. aastal ilmus Eesti ajalehtedes 96 artiklit metsandusest, siis 2017. aastaks oli see kasvanud 773 artiklini.9
2024. aasta jaanuaris esilinastunud Martti Helde metsateemaline dokumentaalfilm „Vara küps“ annab tunnistust sellest, et teema on püsinud aktuaalne. 2025. aastal on metsadebatt taas elavnenud, mis väljendub avalikes aruteludes, „Toetan raiemahu vähendamist“ kodanikuaktsioonis ja aruteludes raiemahtude üle riigikogus.
Identiteediküsimused ja vastandumine
Zygmund Bauman kasutab globaliseerumise käsitlemisel mõistet „voolav modernsus“, mis viitab XX sajandil toimunud protsessidele või n-ö suurele transformatsioonile, mis on mõjutanud riikide struktuure ja nendevahelisi suhteid, kultuuri, tootmist, töötingimusi, igapäevaelu ning kollektiivset subjektiivsust ja suhteid nii iseenda kui teistega. Baumani sõnul tuli mõte „identiteedi omamisest“ inimestele pähe alles siis, kui kuuluvusest oli eemaldatud ettemääratus ja tekkisid uued alternatiivid.10
Identiteedi loomine on kahetasandiline. Ühel pool on positiivne dimensioon, mis sisaldab kuuluvustunnet ja identifitseerumist mingi grupiga ning teisel pool negatiivne: de-identifitseerumine ja irrutatus ehk eristatus kellestki teisest.11
Uurisin vastandumise mehhanisme konfliktijärgses olukorras. Institutsioonide esindajate silmis oli juhtumis tähtis ajaline mõõde – mainiti muutunud mentaliteeti ning vahetunud ametnikke, mis andis võimaluse refleksiooniks ja vigade tunnistamiseks. Peaaegu kõik osalised nägid oma tegevust ja püüdlusi ühiskonnale kasulikuna ja teiste tegevust omakasupüüdlikuna. Tugevat kohalike ja institutsioonide vastandamist leidus eelkõige kogukonna esindajate intervjuudes. Lisaks leidus seal eestluse ja mitte-eestluse vastandamist ning sõna „eestlane“ kasutati korduvalt moraali kategooriana.
„Tagantjärele tarkusena võime tõdeda, et eks Eesti Terviseradade Sihtasutus ongi väga tugeva tervisespordi taustaga ja fookusega. Sellised väärtused nagu looduse säilitamine, isegi olukorras, kus mitte midagi ei tehta justkui dokumentide vastaselt, ja sellised aspektid nagu kohaliku kogukonnaga arvestamine, ei ole selgelt see kompetents, mida linn oleks saanud neilt oodata.“ (Abilinnapea)
Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala konfliktis oli suur osa eri identiteedikihtidel, millest kohakiindumuse lõhkumise tagajärjel tuge otsitakse.
Näiteks seostati intervjuudes oma tegevust ka 1980ndatel alguse saanud fosforiidisõjaga, mil kujunes välja eestlaste kui metsarahva kuvand, mis illustreerib keskkonnaaktivismi, metsa ja eestluse seoseid. Umbusalduse ja puudulike võimaluste tõttu kogeda ühtsustunnet pöörduti ajalooliste narratiivide poole, et taasluua sümboolset eestlasi kokku toovat sündmust.
„See oli midagi erakordset! See meenutas mulle (kui ma olin laps) fosforiidisõda. Äkki eestlased, kes muidu ei tunne, ei näe ja ei ütle naabrile tere, äkki niimoodi koonduvad.“ (Sütiste Metsa Seltsi esindaja)
Ajaloolise mälu säilitamisel ja taastamisel võib esineda oht tugevdada sotsiaalseid ja etnilisi vastuolusid ning tegelaste lihtsustatud jaotamist headeks ja kurjadeks.12
Ühismeedia sisuanalüüs näitas, et kogukonnad peavad end piirkonna tõeliseks kaitsjaks. Konflikt ammutab ainest metsadebatist, mis samal moel vastandab rahvast ja institutsioone. Soov oma teadmisi jagada ja selle mitte võimaldamine tekitab elanikes frustratsiooni. Kommentaariumis on aga diskussioonivalmidus vähene, tegeletakse seniste arvamuste kinnitamise ja võimendamisega. Ühismeedia arutelude kumulatiivset efekti ei tasu alahinnata.
„Meie mõte on kogu aeg kaitsta, aga teistel on mõte aina arendada, ja arendustegevus teatavasti ei ole alati hea tegevus, sest ta kas kahjustab loodust või kahjustab ajaloolist ehitust või kahjustab inimeste kodusid. Kui jälle mingi arendaja on kuskilt raha saanud ja teeb, siis see ei tähenda, et see oleks ühiskonnale kasulik.“ (Nõmme Tee Seltsi esindaja)
Kuidas arvestada kodukoha armastusega?
Igal pool (linnas) eksisteerib juba mingit laadi kohalik kasutus ja ka heas usus uusi väärtusi looma minnes tuleb sellega arvestada. Väga tähtis on, et kaasamine toimuks enne plaanide teostamist. Kaasamine ei ole teavitamine, ja kaasamine peab algama varakult.
Välisriikide koosloomemudelite laenamine ja kohandamine on mõnikord probleemne, sest need on sageli pärit raskesti võrreldavateks tingimustest – erinevad nii ühiskonna ruumikorraldus, planeerimisõigus, kooskõlastamise protsess ja nõnda edasi.
Koosloomet ja kaasamist vajavad juhtumid võivad väga palju erineda. Planeerimisotsused puudutavad väga eripalgelisi keskkondi ja inimkooslust ning enne tegutsema asumist tuleb kujundada põhjalik arusaam kohalikust elust, olemasolevatest suhetest, narratiividest ja sotsiaalsest taristust. Juhtumipõhine käsitlus lubab kohaldada kaasamisprotsess vastavalt kohalikele vajadustele.
Bianka Plüschke-Altofi jt (2023) uurimuses tuuakse esile, et transformatiivne kaasamine ei piirdu ainult elanike arvamuse küsimisega, vaid eeldab põhjalikumat koostööd ja osalejate võimestamist planeerimisprotsessis. Sellega ennetatakse konflikte ja luuakse keskkond, kus kogukonnaliikmed ei tunne end otsustest kõrvale jäetuna, vaid nad saavad lahenduste otsimisse panustada.13
On ka koha- ja kunstipõhiseid kaasamismeetodeid ning praegusel elurikkuse kiire kadumise ajal katsetatakse ka rohealadele eriti sobiva mitmeliigilise vaatepunktiga (multi-species lens), mille eesmärk on korraga arvesse võtta nii inimeste kui ka teiste liikide vajadusi.
Magistritöös jõudsin järeldusele, et kaasamine ei seisa muudest ühiskondlikest aspektidest eraldi ja vaadata tuleb tervikpilti. Koosloomevalmidust mõjutab ka sotsiaalne sidusus, mis pakub võimalusi juhuslikeks või planeeritud kokkusaamisteks. Näiteks võib rikkalik, kättesaadav ja taskukohane kultuuriprogramm rahvast kokku tuua, pakkuda emotsionaalset väljundit ja luua usaldust, nii et ollakse valmis edukaks kaasamiseks. Üldine tugi ja pikaajaliste usalduslike suhete hoidmine on tähtis. Selle juhtumi puhul oli muidugi eelkõige määrav ajastus.
Koosloome algab kontaktist
Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala raiejuhtum näitab, kuidas kohatunnet ja elanike suhet ruumiga eirates võib jõuda terava konfliktini. Kaasamine peab olema püsiv ja algama varakult ning see ei tohi piirduda pelga teavitamisega – inimesed peavad tundma, et nende arvamus loeb juba otsustusprotsessi algfaasis. Vastasel juhul võib usaldamatus areneda usalduskriisiks ning ametkondade ja kogukondade vaheline lõhe süveneb.
Kohatunne ei ole pelgalt emotsionaalne nähtus, vaid tähtis tegur, mis mõjutab heaolu, kuuluvustunnet ja sotsiaalseid sidemeid. Selle eiramine võib muuta kogukonna koostööpartnerist vastandujaks. Kui tajutakse, et seisukohti ei võeta tõsiselt, on edasist dialoogi raskem pidada.
Ühismeedial on seejuures kahetine roll: see võimendab konflikte ja emotsioone, teisalt pakub dialoogi, kui selleks on kõigile loodud konstruktiivne arutelu. Hea lahendus kaasamiseks koos teiste sidususe ja kontaktiloomise viisidega võiks olla näiteks digiplatvorm, mis võimaldab aegsasti kaasa rääkida, teha seda paindlikumatel kellaaegadel ning sisukamalt.
Eestis on mets rohkem kui lihtsalt loodus, see on rahvusliku identiteedi osa ning metsa kohta käivad otsused võivad seetõttu saada sümboolseks, võimendades ajaloolisi ja poliitilisi vastasseise. Koosloome on vältimatult vajalik ja eeldab pikaajalist kontakti. Kogukonnad soovivad olla mitte ainult kriitikud, vaid ka lahenduste pakkujad ja neile peab seda võimaldama. Tugev kohatunne on suurepärane koosloome alguspunkt, sest näitab hoolimist. Linnaplaneerimine ei puuduta ainult füüsilist keskkonda, vaid ka linnarahva suhet sellega ning ainus viis elujõulise ja sidusa linnaruumi loomiseks on usaldusele ja varajasele kaasamisele rajatud koostöö.
1 Leila Scannell, Robert Gifford, The relations between natural and civic place attachment and pro-environmental behavior. – Journal of Environmental Psychology 2010, 30(3).
2 Patrick Devine-Wright, Rethinking NIMBYism: The role of place attachment and place identity in explaining place-protective action. – Journal of Community & Applied Social Psychology 2009, 19(6).
3 Nikolay L. Mihaylov, Douglas D. Perkins, Richard C. Stedman, Community responses to environmental threat: Place cognition, attachment, and social action. In Lynne Manzo, Patrick Devine-Wright (toim), Place attachment: Advances in theory, methods and applications. Routledge 2020.
4 David Seamon, Place attachment and phenomenology: The dynamic complexity of place. In Lynne Manzo, Patrick Devine-Wright (toim), Place attachment: Advances in theory, methods and research. Routledge 2020.
5 Muhammad Jabbar, Mariney Mohd Yusoff, Assessing and modelling the role of urban green spaces for human well-being in Lahore, Pakistan. – Geocarto International 2022, 37(26).
6 Tõnno Jonuks, Atko Remmel, Metsarahva kujunemine: Retrospektiivne vaade müüdiloomele. – Keel ja Kirjandus 2020, 63.
7 Samas
8 Peeter Vihma, Arho Toikka, The limits of collaborative governance: The role of inter-group learning and trust in the case of the Estonian “Forest War.” – Environmental Policy and Governance 2021, 31(6).
9 Samas
10 Zygmunt Bauman, Identity: Conversations with Benedetto Vecchi. Malden, Polity Press 2004.
11 Joana Ricarte, The impact of protracted peace processes on identities in conflict: The case of Israel and Palestine. Palgrave Macmillan Cham. 2023.
12 Markus Schultze-Kraft, Education for sustaining peace through historical memory. Springer Nature 2022.
13 Bianka Plüschke-Altof, Bradley Loewen. Anni Müüripeal, Helen Sooväli-Sepping, Balancing participatory planning and planning for resilience in nature-based solutions: A case of transformative agency? – Geografiska Annaler: Series B, Human Geography 2023, 106(1).
