Väike, mööda käies peaaegu märkamatuks jääv värav viib tänavalt pisikesse hoovi, mille keskel, katuseräästaste vahel ronib ülespoole iidne sinivihmapuu. Teel on ees tumm ekraansein – edasiminekuks tuleb hiilida kas vasakule või paremale. Seina tagant algab looklev rada, mis viib justkui läbi inimese loodud bambussalu. Vasakul ja paremal vahelduvad lihtsad seinad, hoolikalt kujundatud sisehoovid ning metsiku bambustihniku embusse peidetud välud, kuhu udulaamadest läbi murdev päike joonistab unenäolisi, igimuutlikke maastikke. Siin-seal langeb valguskiir hetkeks sulnile raidkivile.

Selline teekond kulgeb Ida-Hiina Suzhou kuulsas erakliku valitseja aias, kuid sama hästi võiks see kirjeldada ka muuseumi või kogukonnakeskust, mille on kavandanud värskelt Pritzkeri auhinna pälvinud Hiina arhitekt Liu Jiakuni büroo.

Kaks Hiina Pritzkerit

Kuigi Hiinas ehitatakse palju, on Liu Jiakun alles teine Hiina arhitekt, kes on pälvinud Pritzkeri auhinna. Esimene oli Wang Shu, Hiina kunstiakadeemia arhitektuurikooli dekaan, kelle tunnustamine 2012. aastal tuli paljudele ootamatult. Wang Shu mõtestab oma kodukandi Zhejiangi provintsi arhitektuuri ja süstib loomingulist lähenemist ka noortesse. Ometi leiavad mõned sealsed kriitikud, et tema looming ei ole piisavalt nn hiinapärane. Pealegi tegeleb ta Hiina ehitusbuumis arhitektuurimaailmas ennekuulmatu alkeemiaga – turgutab vanu materjale uuele elule.

Tollal, 2012. aastal, leidis Hiinas iga edukam arhitekt kohe ka jäljendajaid, mistõttu oli lootust, et Wang Shu jalajälg laieneb ja muudab ka peavoolu arhitektuuri tundlikumaks. Seda aga ei ole juhtunud ja tema sammud on jäänud liivaradadeks, millest vihm üle käinud. Ajaloo mõtestamine tähendab Hiinas siiani peamiselt säilinud substantsi tuntuma osa uurimist ja taasloomist ning seda isegi Wangi koduprovintsis Zhejiangis.

Nüüd on sama küsimus teisel ringil. Ka tänavune laureaat Liu Jiakun ujub koos oma bürooga peavoolust eemal ja temagi parimateks klientideks on enamasti peened muuseumid ning jõukad valgustatud metseenid. Liu tunnustamise teeb põnevaks, et auhind läks eemale idarannikul asuvatest epitsentritest ning maandus südamaal Tiibeti kõrgmäestiku jalamil asuvasse Sichuani provintsi, millest välismaailm ei tea suurt midagi.

Arhitekt Sichuanist

Liu Jiakuni elu annab hea läbilõike tema põlvkonna tormilisest saatusest. Ta on sündinud 1956. aastal Hiina sisemaal Sichuani provintsi keskuses Chengdus. Kümne aasta pärast vallandus Mandri-Hiinas nn kultuurirevolutsioon – kaootiline periood, mil kõik endine kuulutati hävitamisväärseks. Üle riigi rullus lainetena peamiselt noorte punakaartlaste hungveipingide vägivald, suleti templid ja suurem osa ülikoole, muserdati ja hävitati inimesi, keda tihti käsitati meelevaldselt klassivaenlastena. Paljud linnas sündinud lapsed saadeti maale „klassiteadvust omandama“, nende seas ka Jiakun.

Kui ülikoolid pärast Mao surma taas uksed avasid, oli Liu Jiakun esimeste seas, kes sai võimaluse. Teda aga ei köitnud toonane tehnokraatlik arhitektuur, vaid hoopis maalikunst ja kirjutamine. Arhitektina alustas ta alles kümme aastat hiljem ning asutas ühe Hiina esimese eraarhitektuuribüroo. Ta nimetas selle enda eesnime Jiakun järgi, mida paljud pidasid edevuseks. Siit ka tema hüüdnimi Hiinas – Vend Kun.

Liu ei lasknud end kaasa kiskuda ranniku suurlinnade kihavast ehitusbuumist. Ta jäi oma sisemaale peitunud kodulinna ning hakkas vaikselt, kuid sihikindlalt ellu viima oma arhitektikreedot. Tõsi, buum saab Liu siiski ka kodulinnas kätte, rannikulinnadest kümnend hiljem hakkab ka Chengdu tormiliselt muutuma ning sellest on nüüdseks saanud 20 miljoni linlasega hiigellinn. Sellal, kui kolleegide portfellid olid täitunud kaubanduskeskuste, kõrghoonete ja elamumassiividega, hoidis tema justkui meelega end tagasi: tema büroost on tulnud alla 30, enamasti väiksemat projekti ning enamiku neist leiab tema koduprovintsist.

Sichuani provintsi iseloomu kujundavad Tiibetist laskuvad jõed, sealhulgas 2000 kilomeetri kaugusel Shanghai juures suubuv Jangtse. Need kujundavad tugevalt selle piirkonna iseloomu. Oma töömeetodigi on Liu sõnastanud vesiselt: „Igatsen olla nagu vesi: mitte hoida kinni ühestki kindlast vormist, vaid imbuda keskkonda ja maastikku. Aja jooksul vesi tahkub arhitektuuriks … ent ta hoiab alles selle paiga kõik omadused – nii head kui ka halvad.“

Märkide, pitsatite ja kellade muuseum

Liu Jiakuni tööde seas on poliitiliselt väga tundlikke projekte. Üks neist asub Chengdust 40 kilomeetri kaugusel Jian­chuani kobarmuuseumis, mille rajas sõjaväelase taustaga kinnisvaramagnaat Fan Jianchuan. Muuseumide eesmärk on tema miljonite esemetega erakoguga talletada ja mõtestada omal erilisel moel Hiina nn punase ajastu vastuolulist pärandit.

Jälle üks propagandamuuseum, mõtlen. Ometi peituvad siin Mandri-Hiina ainsad mulle teadaolevad kultuurirevolutsiooni-teemalised muuseumid. Märkide, pitsatite ja kellade muuseum, Liu üks hõrgumaid teoseid, on kobaras kesksel kohal – tuleb ära kannatada.

Muuseumilinnaku tanumail patrullivad sõdurivormis muuseumitöötajad, paviljonide nimed on üks heroilisem teisest: vankumatu partisani muuseum, rindesõdurite muuseum, aga ka ümberkasvatatud noorte muuseum, Mao kujusid ja punast sümboolikat on kõikjal. Maalt pärit külastajale on see ilmselt lihtsalt patriootiline rekvisiit, kuid juhuslikult kohatud ajaloolase vihje avab mu silmad: punane mannavaht on siin vaid kate, mis teeb võimalikuks kriitilise lähenemise lähiajaloole. Hiinas on seda teemat turvalisem lihtsalt vältida, muuseumi rajaja aga ei taha neid lugusid lasta unustusse vajuda.

Liu Jiakuni projekteeritud muuseumimaja sulandub märkamatult keskkonda: vana aja argiste kaupluste vahele on ära eksinud elegantne trepp, sisenejat tervitab järjekordne Mao. Jälgime näituse ja hoone kontseptsiooni koostööd. Katusevalgusega valgustatud lihtsate näitusesaalide labürindis võib sattuda segadusse: kas näituse koostaja on n-ö lappama läinud? Ruum ruumi järel on seintele kuhjatud tuhandeid Mao pildiga rinnamärke, mis tõsi, punasel ajal olidki massiliselt armastatud. „Olgem vait, laskem ajalool rääkida,“ ütlevad ainsad sildid lakooniliselt.

Järgnevad seinatäied kurikuulsate revolutsioonikomiteede pitsateid. Ukse peal nähtud uskumatult avameelne lause meenutab: pitsat oli ametlikkuse märk, aga nendega juhiti ka inimeste saatust. Pühin silmanurgast pisara – uskumatu, Hiinas pole kombeks nii avameelselt sellest valusast mineviku­episoodist kõneleda.

Seejärel astun kellade muuseumi mineviku kajade ruumi. Kõrge ruum on nagu tempel maast laeni täis orvasid, neis aga Buda kujude asemel Mao ajastu leekiva dekooriga lauakellad. „Need kellad ei mõõda üksnes aega, need on ühtlasi hoiatuskellad,“ ütleb napp kiri. Kellade keskel asub minimalistlik ümmargune katuseta aatrium – milline zen. Seinu palistab pildirida, kus vaheldumisi kümne kaoseaasta jõhkrused ja need, kes neid korda saatsid – rõõmsalt uut elu kuulutamas. Vaiksesse hoovi kostab kella tiksumine. Kelle aeg tiksub seekord?

Seisan nõutult järgmises ruumis – oleks nagu moodne katedraal? Katuse ja seina vahele jäävast praost langev valgus mängleb punastel tellisseintel, ümaras apsiidis troonib aga udupeente päikesekiirte embuses hiiglasuur Mao kuju ja hieroglüüf „ustavus“. Ometi pole see kirik, vaid hoopis … muuseumi söökla. Tellin endalegi portsu Sichuani väga pipraseid nuudleid, söön neid vaadates aeg-ajalt „suurele tüürimehele“ otsa. „Lürpsti,“ üks nuudel lõpetab oma elu ja karistab mind piprase kogu­pauguga.

Siia ongi peidetud muuseumi looja kavalus: ilma tekstita tohutul arvul eksponaate on paigutatud lihtsatesse ruumidesse, kus need hakkavad koos oma lugu jutustama ning sellele jutustamisviisile on tsensoril raske sõrmi taha saada. Nii on saanud neist muuseumidest haridusasutuste asemel pühakojad, kus saab oma minevikku ümber mõtestada ja ka haavu ravida. See on ju Liu Jiakuni projekteeritud saalide, aga ka kogu selle muuseumikompleksi rajamise ainus mõte. Või rallib külastaja lihtsalt läbi kümmekonna muuseumi ja selle loojate peened lood jäävad hüüdjaks hääleks kõrbes?

Taassünni tellis

Ühes teises muuseumis suunab giid lähemalt vaatama telliseid, millest hoone on ehitatud. Tellise hiinapäraselt hallis tekstuuris on ootamatult näha pisikesed kivitükid. Kui panna käsi tellise pinnale, võib sõrmeotstega tunda maavärinas hävinud ruumide sosinaid, öeldakse meile. Liu Jiakun nimetab oma tellist taassünni telliseks. Alguse sai see projekt aasta pärast kellade muuseumi valmimist.

2008. aastal värisesid Tiibeti platoo järsud nõlvad ning Anrenist pelgalt saja kilomeetri kaugusel varisesid kokku tuhanded elumajad, koolid, maanteesillad, Zhuangi väikerahva iidsed pühamud. Liu Jiakun oli üks tipparhitektidest, kes pani oma käe külge. Ta nägi rusudes peituvat võimalust luua ehitusmaterjal, mille valmistamisega saaks hakkama iga maavärinas kannatanud kogukond. Nii sündiski nn taassünnitellise uurimisprojekt.

Alguses oli see pelgalt katse, sest mägedevahelised külad on tihti ligipääsmatud ning kiire lahenduse järele on suur vajadus. Liu Jiakuni lahenduse kohaselt segati purustatud rusumass põhuhakke ja tsemendiga. Valminud materjal täitis ootused, projekt ületas eksperimendi piirid ning tellist hakkasid tootma isegi tehased. Mõne aja jooksul pärast maavärinat oligi see tellis Liu arhitektuuri tunnusmärk. Nüüdseks on arhitekt projektist eemaldunud. Tema sõnul on maavärinast pärit materjal otsakorral ja Hiina arvukatelt lammutusplatsidelt sobiliku rusumaterjali otsimine pole enam nii mõttekas, kui see oli pärast loodusõnnetust.

Shuijingfang, baijiu muuseum-viinakoda

Üks taassünnitellisest projekt on Chengdu kesklinna rohelusse uppuv baijiu ehk Hiina teraviljaviina muuseum-tehas. Arhitekt kirjutab: „Projekti mõte on luua traditsioonilise hõnguga moodne arhitektuur … kasutatakse traditsiooniliste elamute mõõtkava ja püütakse sulanduda ümbruskonda.“ Sulandumine on õnnestunud: kui tänaval poleks tunda olnud tugevat teravilja kääritamise lõhna, oleksin hoonest lihtsalt mööda jalutanud.

Baijiu on väga aromaatne traditsiooniline valge teraviljaalkohol, mida Shuijingfangis valmistatakse kohapeal peamiselt sorgost, erinevate maitsete saamiseks lisatakse ka teisi teravilju ehk nisu, maisi, hirssi või otra. Kes on Hiinas töökohtumistel käinud, on kindlasti sellega kokku puutunud: baijiu on hiinlastele suhete loomise keel.

Aastatel 2011–2013 rajatud muuseumi süda on sada aastat vanad angaarid, mille põrandasse ongi süvendatud ümbruskonda aroome levitavad käärituskaevud. Enamik kaevudest oli käärivat teravilja täis, mõne juures aga töölised alles askeldasid. Muuseumi teeb eriliseks, et samasse ruumi on kõrvuti paigutatud käsitöönduslik traditsiooniline tootmine ja pea tuhandeaastane arheoloogiapärand. Sealsamas, tolmuste tööliste kõrval, on külastajatele vaatamiseks eksponeeritud ajalookihistused. Kogu tootmine ja arheoloogia eksponeerimine käib välisõhus, nii et niisked talved ja palav suvi lisavad oma nüansi nii külastusele kui ka valminud baijiu maitse- ja lõhnapaletti.

Uus destilleerimistsehhi osa on Shuijingfangis uljalt valatud betooni, mille karedat pinda näidatakse omaette vaatamisväärsusena. Hiina arhitektid teavad, kui kaelamurdev on nende ehitajale sujuva betoonpinna valamine. Liu Jiakun valis Sichuani projektide puhul teadlikult vastupidise tee: betoon on valatud rohmakate bambusmattidest punutud raketiste vahel ning tulemuseks on elegantselt lappavad betoonimaastikud.

Chengdu Läänehoov ehk Xīcūn Dàyuàn

Otsides Liu kavandatud Lääneküla, jalutan mööda täiesti tavalisi Chengdu kesklinna päevinäinud tänavaid ja naudin vilgast tänavaelu. Väikesed poekesed, söögikohad ja moekad kohvikud palistavad kogu esimese korruse tänavaruumi, igal sammul võib leida midagi uut ja ootamatut. Ühtäkki avaneb mu ees modernne, pisut võõrapärane galeriidega hooneplokk, täpselt sama kõrge kui seda ümbritsevad elamud. Kuna jalapuhkamiseks on siinsed kohvikud liiga tubased, astun julgelt kangialusest sisse ja avastan end ootuspärase suletud kaubanduskeskuse asemel hiiglaslikust sisehoovist. Mu ees on varjulised puude salud, nende vahel palliplatsid ja söögikohad, kõige selle kohal aga vonkleb taeva poole kaldteede süsteem, mida mööda kulgeb tohutu hulk inimesi üles ja alla – justkui Chengdu kesklinnaversioon n-ö mägedes ronimisest. Tervise eest hoolitsemine ja liikumine on hiinlastele oluline, eriti vanemas eas. Aeg-ajalt jookseb meist mööda parv džuudoriietes kooliõpilasi. Enamik teise korruse rentnikest on tervise- ja spordiklubid. Leian ka ühe ööklubi. Ühinen massiga ning avastan uskumatu kergusega kuue korruse kõrgusel asuvale katusele jõudnuna, et siseõue ümbritseva hoone katuski on kui üks katkematu staadion. Siin on mulle omaette rosinaks tänavalt varjatud vaade ümbritseva päevinäinud tüüpelamute massiivi katustele, kuhu rohelusevaeguses elanikud on oma loomevabadust kasutades rajanud silmapiirini laiuva põneva Karlssoni majakeste ning juurvilja- ja iluaedade maastiku.

Kohv on aga ikkagi joomata ning jalg puhkamata. Kuidas saada sellesse viienda korruse kohvikusse, mille reklaam terendab ühel galeriil? Pettun, sest avalik kaldtee-jalgrada ei olegi ärikorrustega ühendatud ja nähtud reklaam osutub dekoratsiooniks – reklaamitud kohvik asub hoopis esimesel korrusel, kus maja ennast aga nautida ei saa.

Chengdu on omapärane nähtus Hiina linnaehituses. Tavaliselt kujundatakse Hiina linnu range põhja-lõuna-suunalise hoonestusega, et tagada parim loomulik valgustus ja vältida liigset suvist kuumust. Tulemuseks on sageli sõjaväelinnakulaadne sirgetesse ridadesse paigutatud majade armee.Kesk-Hiina suurlinna Chengdu ümber laiuvas Sichuani orus on aga ilm enamasti udune-sajune. Aastas on selgeid päevi keskmiselt vähem kui ühe kuu jagu. Nn Päikese feng shui siin ei päde ning jätkuvalt on elujõuline hoopis euroopalikum linnakeskkond: hubane, tihedalt täis ehitatud, kaootiliselt avanevate hoovide ja varjatud üllatustega. See eristab Chengdud näiteks Shanghaist, mille kesklinna tänavaid ümbritsevad uusarendused pakuvad pigem tarastatud eksklusiivset linnaruumi.

See Liu Jiakuni tuntumaid projekte, Chengdu Läänehoov, valmis Hiina ehitus­buumi viimasel laineharjal 2015. aastal. Seegi oli suurarendaja projekt, kuid krundile määratud piirangud ei lubanud siia rajada tavapärast kinnist ostukeskust. Chengdu linna arengu juhtmõte on „Parkide linn“ ja endiste põllumaade arvelt oli linna ümber juba välja arendatud muljetavaldavalt ulatuslik terviseradade ja parkide võrgustik. Tihedalt täis ehitatud kesklinna see ei ulatunud, sest selleks nappis ruumi. Seetõttu taheti seni väidetavalt golfiklubina kasutatud krundil näha peale äride hoopis avatud linnaruumi. Arendaja kõrval oligi käepärast triksterist arhitekt, kellele meeldib mänguline ja põnev linnaruum. Mis oleks, kui voldiks avaliku haljasala ärikeskuse sisse, pakkus arhitekt. Nii saaks ka südalinna rahvas võimaluse mägedes ronimas käia ning äriruumid ühtlasi hea ühenduse tervisliku põneva keskkonnaga. Esmapilgul ootamatu lahendus, kuid arhitekt oli taas järginud oma põhimõtet: „Ma tahan olla nagu vesi, võtmata kindlat kuju imbuda keskkonda ja säilitada selle paiga olemuse, nii hea kui ka halva.“

Leian naabrusest hubase kohviku. Selle juhataja sõnul oli Läänekülas enne pandeemiat palju rahvarohkem. Tasuta teenused meelitavad rahvast endiselt ning seetõttu on avalikel jalgradadel alati rohkelt liikumist, kuid need on enamasti kohalikud ja nood pigem väldivad rahakulutamist. Rampidega üles toodud rahval puudub ka otsene pääs kõrgemate korruste äripindadele, tõenäoliselt turvakaalutlustel. Pole ime, et majanduskriisi tõttu lahkunud äridele pole asendust tulnud.

Vastukaja

Pritzkeri määramine Liu Jiakunile on tekitanud Hiinas vähem kriitilist vastukaja kui eelmisel korral, kui selle sai Wang Shu. Ilmselt on põhjus Liu tagasihoidlikkuses. Erinevalt Wang Shust, keda võib pidada mässavaks õpetlaseks, on Liu rahulik sobituja ja suurepärane zen-meister. Seda lähenemist on Hiina arhitektuuridiskursusel palju lihtsam alla neelata. Auhind on tervitatavalt toonud tähelepanu fookusse Chengdu linna, mis on siiani jäänud peamiste keskuste varju. Kui varem oli linn tuntud meeldiva elurütmi poolest, mille osaks on saanud linnaga tutvumine citywalk’i formaadis, siis nüüd on sellesse kultuuri tekkinud alaliik Jiakunwalk. Kui paljudel arhitektidel on see au?