Järjekordne närb ja nüri päev tühja lehe ees. Vaheldumisi niisama mõttetühjade päevadega märkmete mäe ees, kus sisalduvad vaid sõnad, sõnad, sõnad. Rahvasuu teab rääkida ka rõõmsatest ja produktiivsetest doktorantidest, töö kõrvale laulu veeretavatest libaelukatest. Mul aga on vist vähe kolleege, kes poleks tuttav halvava kirjutamis- ja mõttetõrkega.

Mõne õpingud lõpetab selline tõrge ülepea, mõnele toob pelgalt esimese halli juuksekarva. Tõsi, selle juuksekarva lõhkiajamine, oma uurimisobjekti – pahatihti ka oma eluvalikute – metoodiline läbikahtlustamine, ongi lõpuks doktorandi leib – aga ka kutsehaigus.

Olin parasjagu mõtteloo doktorandina ametis esimese teadusartikli kirjutamisega, kui mõtlemistõrge tabas mind erilise intensiivsusega. Tekstid, millega olin enam kui aasta vältel tegelenud, jäid järsku tummaks ja muutusid mõttetuks.

Pärast pikka venitamist võtsin kokku julguse abi küsida õpetajalt. Ta soovitas lähtuda lihtsast heuristilisest põhimõttest, mida õpetab meile Collingwood: iga tekst on vastus mingile küsimusele.

Nõnda tekstile liginedes hakkab sealt tavaliselt paistma mingi taotlus, mingi tervik ja lõpuks ka mingi eelnev küsimus, mille saab tuletada tekstist kui vastusest. Nõnda moodustub mingi tinglik dialoog, miski, mida võiks nimetada vaat et mõttelooks. Nõnda sain ma tasapisi oma kirjutamis- ja mõtlemistõrke vastu – mõttetuse vastu.

R. G. Collingwood (1889–1943) on üks tuntumaid tundmatuid briti ajaloofilosoofe. Temast on kujunenud omamoodi ajaloolase ajaloolane, inspiratsiooniallikas juba neljandale-viiendale ajaloolaste põlvele. Kõige kestvam on selles vallas olnud ilmselt tema ajaloofilosoofiline „Ajaloo idee“, mida täiendab värskelt eesti keelde jõudnud topelttõlkes kenasti „Autobiograafia“.

Nagu paljude iseseisvate mõtlejate puhul, alustatakse Collingwoodi mõtte kirjeldust tavaliselt selgitusest, et ta polnud see, kelleks teda peetakse. Teda peetavat nimelt filosoofiliseks idealistiks, aga ta oli seda vahest ainult väga piiratud tähenduses.

Kui lausaline idealism tähendab mingit laadi võrdusmärki olemise ja mõistuse vahel, siis Collingwood rõhutab pelgalt mõistmisprotsessi otsustavat rolli olemasoleva käsitamisel. Niisiis, kontseptuaalne või metaontoloogiline idealism.

Vähemasti on säärased sildid kasutusel tema loomingu uurijate seas. Ise kirjutab ta aga üsna selgesti, et ütleb idealismi sildist lahti ja et see on talle külge jäänud kitsas koolkondlikus mõttes, kuivõrd see vastandub toona Oxfordis domineerinud nn realistide koolkonnale, kes pidas olemist pigem mõistusest sõltumatuks (lk 512).

Ta portreteerib end kui pidevalt filosoofiaparnassi äärealadele jääjat, kes pidi oma filosoofilise süsteemi välja töötama loengusaalis, seda eeskätt Oxfordi Pembroke’i kolledžis. Pole imestada, et ta teostel on tugev loengulik kvaliteet, mis pakub eeskuju ka edasijõudnud kirjutajale. Loengusaalist olulisemaks pidas ta aga oma tööd arheoloogina. Uurides peamiselt oma kodusaare Vana-Rooma perioodi, olid väljakaevamised Colling­woodile ajaloofilosoofiliste meetodite väljatöötamise laboriks. Konkreetset labidat konkreetse kaevandi põhja lüües adus ta, et „nendes laboritingimustes ei olnud võimalik leida midagi peale vastuse küsimusele ja mitte umbkaudsele küsimusele, vaid konkreetsele“ (lk 485). Siit ka küsimuse-vastuse loogika, millest kujunes talle oluline antirealistlik telg­idee, aga ka ajaloofilosoofiline põhimõte.

Collingwood nimelt eitab realistide läbipaistvat mõistust, kuhu tajud ladustavad teadmisi nagu kaupa lattu. Ta ei ole valmis tunnistama teadmist, mis on selle teadjast puutumata. See teadja „puudutus“ ongi küsimisakt – ilma selleta ei moodusta vastuseks antud fakt teadmist. Niisiis ei ole teadmine, et „võrdhaarse kolmnurga alusnurgad on võrdsed“ veel teadmine. Selleks, et see oleks teadmine, peab teadja – antud juhul Eukleides – olema esitanud mingi konkreetse küsimuse kolmnurga võrdhaarsuse ja nurkade suhte kohta. See on oluline ka ajaloolasele, kes uurib Eukleidest ja antud definitsiooni.

Nagu ütleb Collingwoodi ajaloofilosoofilise peateose pealkirigi, ei ole mineviku uurimisel otsustav aineline tegelikkus, vaid „ajaloo idee“, sest minevikku pole ju õieti aineliselt olemas. See oli kord ja nüüd seda enam ei ole. Nüüd pakub see tõendeid ja allikaid, mille põhjal saab konstrueerida ajaloo omaenda vaatepunktist. Niisiis esitab ajaloolane küsimuse mingi teo kohta, näiteks, kuidas jõudis Eukleides teatud järeldusteni geomeetrias, ning püüab seejuures oma küsimuse ja vastusega läbi mängida Eukleidese küsimuse ja vastuse.

Seejuures ei püüa ajaloolane läbi mängida üht või teist sündmust, sest selle all mõistab Collingwood ajaloo välist külge: kehade liikumist, aatomite põrkumist ja looduslikku paratamatust. Välisuste kirjeldamine jääb tema sõnul loodusteadlaste ja eelteaduslike ajaloolaste pärusmaaks. Tõeline ajaloolane otsib hoopis tegu, midagi, millel on sisemus: „Ajaloolane ei vaata [sündmusi], vaid neist läbi, et leida neis mõtet“ (lk 310). Nõnda etendab ajaloolane omamoodi külma teatrit, mängides läbi (re-enacting) mineviku tegutsemise (acting) selle sisemises loogikas.

Niisuguse loogika taastamine on võimalik seepärast, et ajalugu ongi rohkem nagu mõttelugu. Mõtete ja tegude sisemine loogika moodustab ajas voolava loogilise ahela, mille tajujaks ja loojaks üheaegselt on Collingwoodi sõnul aprioorne kujutlusvõime. Nõnda ei ole lihtsalt ajalugu mõtteline, vaid mõte on võimalik üksnes ajalooprotsessis: „Ajalugu ei eelda mõistust, see on mõistuse enda elu, mis ei ole mõistus muidu, kui ta elab ajalooprotsessis ja teab enda kohta, et ta nii elab“ (lk 327). Päris pöörane!

Ajalugu on niisiis inimese enesetunnetus korraga ajaülesest ja ülimalt olevikulisest vaatepunktist. Tüüpiline ettekujutus, nagu oleks ajalugu „surnud minevikus lamavate üksteisele järgnevate sündmuste uurimine“ (lk 328), pole niisiis isegi üksnes vale, vaid paradigmaatiliselt nurjunud. Sel kombel väli­susega tegelev inimene on paremal juhul kroonik, aga mitte ajaloolane. Ajaloolase eriala on õieti seesama valgustusaegne „inimloomuse teadus“ (lk 300), mille eesmärk on inimmõistus läbi valgustada selle põhjani.

„Jah, põhjani … ei tea, kuidas ja kunas sinna jõuab.“ Nii alustas oma vastust üks teine õpetaja, kui õnnitlesin teda tõepoolest põhjani mineva uurimuse puhul. Ei ole ilmselt temalegi võõrad mõtlemistõrke kaks ratsanikku: kõike on võimalik väita ning kõike on tarvis teada.

Need kaks keskpäevadeemonit on ju tegelikult triviaalsus, millega koos elamine on mõtleva inimese igapäev. Aga kui siht ja enesekindlus vanguvad, muutub väidetava ja teatava lõputu väli halvavaks. Mitte ainult ei lange uurimistöö lõplik põhi nägematusse sügavusse, vaid igasugune mõttekus muutub vaevaliseks ja juhuslikuks.

Collingwoodil seda muret ei näi olevat. Tema ajaloofilosoofia locus classicus on siinsetegi kirjelduste aluseks olev peatükk „Epilegomena“, mis moodustab „Ajaloo idee“ viimase kolmandiku. Kaks esimest kolmandikku kujutavad endast ajaloo eelajalugu – sest päris­ajalugu algab alles autori enesega. See historiograafiline avang on tõeline intellektuaalne seiklus nagu eestikeelset väljaannet lõpetav „Autobiograafiagi“. Viimane kujutab endast samaväärset seiklust, ent seekord mitte antiigist Collingwoodini, vaid alguspunkt on Colling­woodi enese sünd. Ilmselgelt on mõlemad teosed suuresti eneseapoloogia, „Lugu sellest, miks ja kuidas Mul on alati Õigus olnud“. Aga palju enam on need õpetlikud ja reflekteerivad katsed öelda midagi mõttekat – mõttetuse vastu.

Kui aga jätta kõrvale tema isiklikud ja ajastukohased iseärasused, siis on tema teooria reljeefseim äpardus minu hinnangul lootus pugeda ajalooliste isikute pähe. Ma ei näe, et saaks tõsiselt võtta katset taastada ajalooliste isikute hingeelu, eriti näiteks Hammurapi või Soloni (lk 317) või Nero (lk 349) või Theodosius II (lk 396) psüühikat, mille uurimiseks on meil niivõrd vähe allikaid. Ja see on äpardus, mida korratakse veel tänapäevalgi.

Ma ei taha praegu talle ette heita eritüübiliste põhjuste – reason ja cause – segiajamist, kuigi ka sellega on probleeme. Olgu praegu fookuses küsimus ajalooliste isikute psüühika tuvastamise ja läbimängimise kohta, sest Collingwoodi väide on, et ajaloolane, mängides läbi teatud ajaloolist tegevust selle mõttelises põhjas, mõtleb sama mõtet. See tähendab, et kui ajaloolane mängib mõttes läbi Eukleidese eelmainitud teesi kolmnurga nurkade kohta, siis on ajaloolase ja Eukleidese mõtted identsed sisuliselt: „Eukleides ja mina ei ole (justkui) kaks erinevat kirjutusmasinat, mis, just sellepärast, et nad ei ole seesama kirjutusmasin, ei saa kunagi sooritada sama akti“ (lk 402).

Collingwoodi argument kipub olema suupärane ja veenev. Antud juhul tuleb aga tähele panna, et ta võrdleb mõistust kirjutusmasinaga. Justkui oleks mõistused kuidagi ühetaolised ja „puhtad“. Seda pole isegi kirjutusmasinad! Colling­woodi argumendi eeldus on, et „Mõte ise ei ole kaasatud vahetu teadvuse voolu, ta seisab mingis mõttes väljaspool seda voolu“ (lk 402). See ei tähenda pelgalt kõige irratsionaalse ja afektiivse kõrvalejätmist, kuna need „pimedad jõud .. ei ole ajalooprotsessi osad“ (lk 332), vaid see tähendab ka ratsionaalse mõistuse võidukäiku. Ent nagu mis tahes idealismi puhul kombeks, tuuakse ka siin ohvriks tervemõistuslik tõsiasi.

Võtame ühe Collingwoodi pigem ahtaist näidetest. Ta ütleb, et kui ajaloolane loeb Theodosius II koodeksit, siis peab ta arusaamiseks „kujutlema olukorda, millega keiser püüdis tegeleda, ja ta peab seda kujutlema nii, nagu keiser seda ette kujutas“ (lk 397) jne. Alustagem sellest, et koodeksi näol on tegemist poolikult säilinud tekstiga, mille autoriteks oli pigem hulk n-ö juriste, ja Theodosius II tellis selle teose koos oma kaaskeisri Valentinianus IIIga. Isegi kui suudaksime Theodosius II mõttemaailmale ligi pääseda, ei ole selge, kui palju on sel seost koodeksi sisuga. Ning kuigi võime rekonstrueerida mingi versiooni koodeksi all lasuvatest kavatsustest, ei ole meil tõendeid ütlemaks, et Theodosius II pidi mõtlema just nii ja mitte teisiti. Loodan, et see on ilmselge.

Või võtkem natuke juhuslikum näide, nagu Collingwood neid pillata tavatseb: „Ärajooksmine väljendab mõtet, et igasugune võidulootus on kadunud“ (lk 559). No ei väljenda. Lahingust põgenetakse ka hirmu, uhkuse või reeturlikkuse pärast, osana strateegiast jne ning see ei pruugi midagi öelda võidulootuse kohta. Pealegi on lahingust põgenemine täpselt seda sorti tegevus, mille taandamine idealistlikule ratsionaalsusele teeb pimedaks selle tegelikkuse suhtes: pori, segadus, tuhat üks pisikest taktikalist otsust ja pigem vähe häirimatut ratsionaalsust. Mõelda end anonüümse mõistuse rolli lahinguvälja kohal – mõtte üleküllus – on samuti mõttetus.

Collingwoodi ajalugu on loodud teadlikkusega, et „igal olevikul on oma minevik“ (lk 353), et ajalugu ei saa kunagi valmis, et põhjani minek on alati luhtaminek. See muretus on kahjuks ka tema teksti nõrkus. Jääb mulje, et siin on ajaloolane, kes on valmis oma mõistust – mis on ju tõepoolest hiilgav – ülendama aprioorse kujutluse ja mõistuse kui sellise rolli. Ühesõnaga, tegemist näib olevat filosoofiga.

Collingwood võrdleb ajaloolase kutset ilukirjaniku, detektiivi, näitleja, arheoloogi ja veel mõne teise omaga, aga kõigi nende ametite pidamiseks on tarvis ajalooaineses kohaneda. Nagu paneb südamele minu (siinses kirjatöös juba kolmas) õpetaja: ei tohi olla turist, tuleb saada kohalikuks.

Kuigi inimeste pähe pugemine on kahtlane ettevõtmine, ei tähenda see, nagu poleks võimalik ajalugu uurida n-ö seestpoolt – kohalikuna. Collingwood on võib-olla toonilt liig kategooriline, aga tal on oma iva, öeldes, et „kui sa ei suuda näha lahingut läbi mehe silmade, mehe, kes on üles kasvanud purjelaevades, mille pardaküljed on täis eestlaetavaid suurtükke, pole sa mereväe ajaloos isegi algaja“ (lk 514-515).

Enamasti püütakse ajalugu väisata kähku ja tõhusalt: noppida mõned põnevamad lood ja faktid ning lisada mõni aastaarv omaenda mõttelisele ajateljele. Aga mida saab teada Eestist, kui külastada ainult Tallinna vanalinna? Mida saab teada ajaloost, kui jääda turistiks? Mitte palju. Tasub katsetada kodunemist. Ja see on inimlikkuse küsimus.

Ka Collingwoodiga kodunedes kerkib esile inimlikkuse küsimus. Tal on palju kildkondlikke põhjusi oma mõistusekeskse ajalookäsituse soosimiseks, aga nii „Ajaloo idee“ kui ka „Autobiograafia“ taga on aimata 1930ndate lõpu ja 1940ndate alguse muresid, mis on taas aktuaalseks saanud. Eelmise sajandi totalitaarsete äärmuste ideoloogiasse kuulunud ajalookäsitused olid sarnased selle poolest, et taandasid üksikisiku ja tema mõtte nn tumedatele jõududele – allutasid mõistuse tahtele ja ainele. Ning selle arendtliku sammu teeb ka Colling­wood, öeldes, et „fašism tähendab selge mõtlemise lõppu ja irratsionaalsuse triumfi“ (lk 606).

Meie ajal ähvardavad mõtlemist köndistada mõnevõrra muud tendentsid – küll poliitilised, küll vaimsed. Jõudu siis kolleegidele, kelle ametiks on söandada mõelda! Jõudu ka Collingwoodi tõlkijale, kes on teinud suurepärase ja eraldi käsitlust vääriva töö! Ja jõudu kõigile lugejatele inimestele – mõttetuse vastu!