„Ajalugu“ on paljudes keeltes kahemõtteline sõna. Ühelt poolt tähendab see inimestega minevikus juhtunud asju, teiselt poolt tähendab see nende asjade uurimist ja neist jutustamist. Kahemõttelisus ei tule juhusest ega lohakusest. Asjade juhtumist ja asjadest jutustamist ei saagi teineteisest puhtalt lahus hoida, kui juhtunud ja jutustatud asjad puudutavad inimest.
Inimesel, nagu teame, on sise- ja välispool. Teadus, mis kirjeldaks inimesi ainult väljast, nende kehade, liikumiste, liigutuste ja häälitsuste kaudu, poleks ajalugu, vaid looduslugu. Ajalooks muutub inimest puudutav looduslugu siis, kui välispoolele lisandub siseellu puutuv: kavatsused, soovid, mõtted, tunded, tähendused.
Robin George Collingwood (1889–1943) oli Oxfordi ajaloolane ja filosoof, kes esindab küpsel kujul mõttevoolu, mida nimetatakse historismiks (sks Historismus, ingl historicism). Mõttevoolu kõrgaeg kestis umbes poolteist sajandit saksa romantikutest kuni XX sajandi keskpaigani. Historism püüdis mõista kõiki inimesesse puutuvaid nähtusi nende ajaloolise konteksti kaudu: kõigel, kaasa arvatud ka ajaloolise seletuse lähtepunktidel, on ajalugu. Suurest ajaloomullist pole võimalik välja pääseda, et tõusta kusagile kõrgemale vaatepunktile, kust vaadata ajaloo peale ülalt alla. Miski pole igavene, kõik mõõdupuud, seadused, mõisted ja kriteeriumid on samuti ajaloolised. Niisiis käis historismiga enamasti kaasas ajalooline relativism, mille järgi igal ajal on oma tõde. (Ja isegi tõel, et igal ajal on oma tõde, on oma ajalugu.) Kuigi igat aega tuleks mõtestada selle konteksti kaudu, tuleb vähemalt teadlik olla sellestki, kuidas me paratamatult läheneme igale ajale omaenda aja küsimustega. Samas on Collingwoodi ülevaade ajalooteaduse arengust varjamatult progressivistlik; vanasti inimesed veel ei taibanud, mis on ajalugu, alles XIX sajandist peale hakati tegema edusamme ja liikuma valguse poole.
Historism on/oli äärmiselt nõudlik mõtteviis. See nõuab inimasjade mõtestajalt tohutut uurimistööd, eruditsiooni, keelteoskust, kujutlusvõimet, tervikutaju ja erapooletust. Niisiis pole ime, et isegi kui ajalooline relativism on siin-seal endiselt elav, jääb tõelist, erudeeritud historismi humanitaarias järjest vähemaks. Tänapäeval enam ei vaevutagi lähenema vanadele nähtustele nendeaegsete mõõdupuudega. Pigem tahetakse iga viimane kui minevikutegu nüüdismoraali kohtu ette tirida või panna ajaloouuringud teenima nüüdiskonjunktuuri kujuteldavaid huve.
Historismi nõudlikkusest saab aimu, kui lugeda Collingwoodi „Autobiograafia“ VII peatükki, kus juttu sellest, kuidas meie kaasaja mõisted „riik“ või „kohus“ on sarnaste vanakreeka mõistete tõlkimiseks ebaadekvaatsed. Kuulus on sealtsamast Collingwoodi karikatuurne näide antihistoristlikust õpetlasest, kelle meelest tuleks vanakreeka sõna „triērēs“ tõlkida „aurikuks“ (lk 525). Samas saaks selle karikatuuri ka tagurpidi pöörata: kujutleda radikaalset historisti, kes kohtab kahesaja aasta taguses tekstis lauset „Ma söön saia“ ning kukub targutama, et see, mida tollal „mina“ ja „söömise“ ja „saia“ all silmas peeti, on midagi nii radikaalselt teistsugust kui tänapäeval, ning selle lause mõistmiseks tuleks hüpata oma nahast välja ning elada uuesti läbi kõik tollase inimese uskumused ja soovid, kogu tema maailmapilt! Sellise lähenemisviisi korral takerduks minevikumõistmise üritus kiiresti.
Kogu Collingwoodi mõttepärand – loodusfilosoofia, esteetika, vaimufilosoofia, poliitikafilosoofia, metafüüsika – on historistlik läbi ja lõhki. „Ajaloo idee“ ja „Autobiograafia“ on tema tuntuimad teosed. Eestikeelset raamatut tasukski lugema asuda „Autobiograafiast“, mis on laiahaardelisem ja kergesammulisem teos. Siin antakse kätte Collingwoodi mõtte pidepunktid, ega takerduta nende põhjalikumasse väljatöötamisse. Lisaks on Collingwoodile iseloomulik arrogantne ja põrpiv stiil omaeluloolises kontekstis väljakannatatavam kui „Ajaloo idees“.
Collingwoodi ajaloofilosoofia keskne tees on see, et kogu ajalugu on lõppkokkuvõttes mõttelugu. Ajalugu seisneb „inimeste minevikus tehtud tegudes“. Tegusid eristab aga loodussündmustest see, et need on mõttest läbi imbunud. Minevikus tegutsejate mõtete mõistmiseks tuleb need ajaloolase vaimus uuesti läbi mängida (reenact). Me ei oskaks mineviku inimeste tegusid tuvastadagi, kui ei taipa, mida nende sooritajad silmas pidasid, millised olid nende soovid ja arvamused. Nende tuvastamiseks füüsilisest vaatlusest ei piisa – mitte ainult seetõttu, et minevikuteod on vajunud minevikku, vaid seetõttu, et isegi meie kaasaegsed teod ei ole n-ö palja silmaga vaadeldavad. Palja silmaga me näeme kehi ja liigutusi, mitte tegusid.
Mineviku inimeste mõtete taasläbimängimist, mida Collingwood nii väga tähtsustas, kiputakse sageli võtma mingi müstilise tele- ja empaatia nõudena, ettekirjutusena, et ajaloolane poeks oma intuitsiooni varal minevikuinimeste naha ja kolba alla ning tooks meile seal ilmnenust teateid. Tegelikult ei pidanud Collingwood mineviku taasläbimängimise all silmas tollaste aistingute ja tunnete uuesti läbitundmist, vaid samade mõtete uuesti mõtlemist. Ja mõtted ehk propositsioonid on midagi sellist, mis pole konkreetse aja ega kohaga määratud – neil on ka omaette olemine. (Või kas pole siin siiski vastuolu: kui Eukleidese teoreemi propositsionaalne sisu on praegu sama, mis kahe tuhande aasta eest, siis kas vähemalt mõned propositsioonid pole ajalootud?) Viimasel ajal ongi rõhutatud, et taasläbimängimise kontseptsiooni ei tuleks mõista kui metodoloogilist juhist ajaloolasele, kuidas ta ajalugu kirjutama peaks. Seda tuleks võtta pigem kirjeldusena sellest, milles ajaloo mõistmine, kui see kord juba saavutatud on, seisneb.
Kas praktiseerival ajaloolasel oleks midagi Collingwoodi ajaloofilosoofiaga, iseäranis „taasläbimängimise“ ideega peale hakata? Kindlasti tasub tõsiselt võtta Collingwoodi hoiatust, et minevikule ei lähenetaks tänapäevaste eelarvamustega – et ei esitataks anakronistlikke küsimusi (umbes nii nagu Karl Popper sisuliselt küsis, millise partei poolt hääletaks Platon). Kuid tegeliku, praktiseeriva ajaloolase seisukohalt võib Collingwoodi lähenemisviis olla liiga individualistlik. See sobiks rohkem eluloolasele kui ajaloolasele. Collingwoodi vähesed illustratiivsed näited puudutavad üksiktegutsejate – Caesari, Brutuse, Theodosiuse ja admiral Nelsoni – mõtteprotsesse ja tegusid. Kogu ajaloo aineks on tal indiviidide teod, ja ma ei usu, et ükski nüüdisajaloolane tahaks piirduda ainult nendega. Collingwood ei paista tunnistavat, et ajaloos võiksid rolli mängida ka mitmesugused anonüümsed jõud. Või kas eeldab ta, et anonüümsed jõud ja kollektiivsed subjektid on samamoodi analüüsitavad nende „mõtteid“ uuesti läbi mängides? Sellisel juhul peaks kapitalismi ajaloolane omistama kapitalile oma siseelu ning põllumajandusajaloolane agraarinstitutsioonidele soove ja arvamusi. Teine võimalus oleks oletada, et kapital või majandussüsteem või klass või hõim või institutsioon ei kujuta endast midagi enamat kui neis osalevate indiviidide soovide ja mõtete kogusummat. Ajaloolased sellise atomistliku piiranguga tõenäoselt ei lepiks.
„Taasläbimängimisega“ lähedalt seotud on Collingwoodil küsimuste ja vastuste loogika. See tundub humanitaarteaduste metodoloogias – eriti näiteks kunsti ja kirjanduse tõlgendamises – väga asjakohane ja viljakas lähenemisviis. Iga teost ja iga tegu tuleks tõlgendada kui vastust küsimusele. Kuni me pole küsimusest aru saanud, pole lootust mõista ka vastust. Tõsi, pärast Collingwoodi tekkis XX sajandil rida absurdistlikke ideid „intentsionaalsest eksitusest“ ja „autori surmast“, aga oma mõjukusele vaatamata ei saa neid tõsiselt võtta. Et teost üldse lugeda teosena, tuleb eeldada sellele autorit ja intentsiooni. Vastasel korral oleks meil tegu lihtsalt eimidagiütlevate kritseldustega.
Ingliskeelses filosoofiamaailmas on käibel lugu professorist, kes paneb oma kursusele pealkirjaks „Elu tähendus“. Mõistagi voolab loengusaali kokku palju kuulajaid. Suur on aga nende pettumus, kui selgub, et loengud keskenduvad sõna „elu“ eri tähendustele ja kasutusviisidele. Natuke sarnane kogemus võib tabada neid, kes võtavad kätte raamatu „Ajaloo idee“ või puutuvad esmakordselt kokku viimase sajandi ingliskeelse ajaloofilosoofiaga. See pole n-ö substantsiaalne, sisuline taotlus tabada ajaloo üldist kuju, loogikat, mõtet, liikumapanevaid jõude, eesmärke, algusi ja lõppe. Niisuguseid taotlusi pigem taunitakse. Huvitaval kombel on teaduslikult meelestatud ajaloofilosoofia ja katoliku kirik siin üksmeelel: substantsiaalne ajaloofilosoofia on võimatu ning käib abistamata inimmõistusele üle jõu. Neis küsimustes tuleb jääda skeptikuks või usaldada ilmutust.
Collingwood ja kogu temale järgnenud ingliskeelne ajaloofilosoofia on niisiis epistemoloogiline, tunnetusteoreetiline. Collingwoodi ajalookäsitusel on siiski teatav substantiaalne mõõde veel olemas: tema jaoks on ajalootunnetusel moraalne, vabastav, tsivilisatsiooniline, lausa metafüüsiline tähtsus. See tuleb esile pigem Collingwoodi muudest, metafüüsilisema kallakuga teostest. Metafüüsika tähendaski Collingwoodi jaoks mingis ajastus valitsevate absoluutsete mõtte-eelduste empiirilist, s.t ajaloolis-geneetilist uurimist. Selles mõttes on ajalugu loodusteadusestki fundamentaalsem – ajalugu on loodusteaduse baas, mis jääb loodusteadusele enesele hämaraks. Nii loodusteaduse läbimurded kui ka looduse idee ise on läbi ja lõhki ajaloolised.
Niisiis lisaks historismile võttis Collingwood toonase sajandivahetuse sakslastelt üle selge vahetegemise loodus- ja vaimuteaduste (ehk ajaloo) vahel. Esimesed tegelevad üldiste, seaduspäraste asjade seletamisega, teised üksikute ja iseäralike asjade tõlgendamisega. Ajaloosündmustel on nii sise- kui ka välispool, loodussündmustel sisepoolt ei ole. Samas pole see ka puhas dualism, sest ajalugu on Collingwoodi meelest loodusteadustele loogiliselt eelnev, nende n-ö võimalikkuse tingimus.
Käesolev sajand on näinud uusi katseid looduslugu ja ajalugu kokku sulatada. Need tulevad üldisemast vaimukliimast. Kui Collingwoodi ajal ei saanud noormehed und, mõeldes lääne vaimu allakäigule, siis tänapäeval ei saa paljud noored und, mõeldes inimese ja tema vaimu süüle kliima allakäigus. Nõnda on vaimu- ja loodusteaduste vahekorra probleem tulnud päevakorda hoopis uuel kujul. Kui võtta eeskujuks antropoloogide pakutud ontoloogia liigitusi, mida on tutvustanud Hasso Krull, siis võivad meie menüüs seista umbes sellised valikud: a) looduse ja vaimu erinevus on liigierinevus, sest ühel pole sisepoolt ja teisel on, ning teadus peaks selle erinevusega arvestama (Collingwoodi vaade, kes küll peab vaimu loodusest fundamentaalsemaks), b) vaimu pole, on ainult välispool ehk käitumine – inimese siseelu on moodne kodanlik illusioon, mille aeg on ümber (füsikalistlik-biheivioristlik posthumanism, millest alateadlikult lähtub kogu nüüdisbürokraatia, ka teaduses), c) ka loodusel on oma sisepool, omad soovid ja mõtted (panpsühhism, transpersonalism, mitmesugused spiritualistlikud uhhuu-liikumised), ning d) omaette loodust polegi, nähtuste välispool on sotsiaalne konstruktsioon, meie sisepoole projektsioon endast välja. Iga positsiooni kohta saaks võib-olla öelda üht-teist head (v.a ehk b) ja halba. Collingwoodi laadis arusaam vaimuteaduse autonoomiast ja fundamentaalsusest paistab siiski kõige sümpaatsem ja samas nüüdseks juba ka kõige vähemuslikum. Vaimu seis pole enam kiita.
*
Alvar Loog kurdab järelsõnas eesti tõlkele Collingwoodi vähese tuntuse üle Eestis. See on kui just mitte vale, siis suhteline. Võrreldes muude XX sajandi alguse inglise mõtlejatega on Collingwoodi suhteliselt hästi teatud: tema ideedest kirjutasid Nõukogude ajal Andrus Pork („Ajalugu kui taasloomine“ – Looming 1975, nr 2) ja Eero Loone („Ajalootundmise autonoomia“ – Looming 1981, nr 12). Tema teooriatega on haakunud Juri Lotman (teda küll oma „Mõtteilmades“ mööda mõistes), Mart Kivimäe ja Marek Tamm. Ajalooteooria või -filosoofia on olnud Eestis üldse suhteliselt heal järjel, nagu ka informeeritus Collingwoodist. Niisiis peegeldab järelsõna hinnang pigem puudulikku historismi.
Arvestades, et Collingwood on juba enne oma tõlkeid Eestis päral olnud, on kahju, et tõlge pole tema ideid läbi seedinud ja uuesti läbi mänginud. Harukorril on mõte peapeale pööratud („It is not too much to say that …“, originaali lk viii, vrd „On liiga palju öelda, et …“, lk 17). Suurem probleem on juurdunud filosoofiapruugi vältimine. Võtmesõna „mind“ on tõlgitud „mõistuseks“, mida pole küll saanud päris järjekindlalt läbi viia, sest originaalis leidub vahel ka sõna „reason“. Võib-olla tulenes vaimuvabaduse taotlus sellest, et eesti „vaimul“ on omi probleeme (potentsiaalne segiminek spirit’iga). Samas on ju „vaimuteadus“ ja „vaimulugu“ täitsa juurdunud sõnad. Ja kui võtta inglise Wikipedia definitsioon mind’ile, sobiks sinna vasteks ikkagi „vaim“: „Vaim [ja mitte mõistus] on see, mis mõtleb, tunneb, tajub, kujutleb, mäletab ja tahab. See katab mentaalsete nähtuste tervikut …“ Millegipärast püüab tõlge teha tarbetut vahet „ajaloolise“ ja „ajalooalase“ vahel. Häirib ajanihke, consecutio temporum’i sage inglispärane säilitamine kõrvallauses, kus seda olla ei tohiks: nt „Käibiv loogika väitis, et kaks propositsiooni võisid [pro: võivad] … teineteisega vastuolus olla …“ (lk 492). Lugemiskulgu segab joonealuste risustamine ülearuste märkustega, nt „David Hume (1711–1776) – šoti filosoof, ajaloolane ja majandusteadlane. – Tlk“. Õnneks on vähemalt „Autobiograafia“ piisavalt klaar ja selgesõnaline tekst, et tõlkeski rõõmuga loetavaks jääda.
