On hea, et kõik Eesti erakonnad on nõus, et kaitsekulutusi tuleb tõsta – praeguste plaanide kohaselt viie-kuue protsendini SKTst. Teiste lääneriikide kogemus aga sisendab, et nii järsku tõusu praegu ette pandud rahastamisallikatega ei saavuta. Valitsuserakonnad on välja käinud kolm võimalikku allikat: laen, kulutuste kärpimine ja majanduskasv. Näeme allpool, miks need ei suuda kanda peakoormust. Ka kõige kapitalistlikumates maades on seda koormust varasemate sõdade puhul kandnud mitte ainult laenud, vaid ka elanikkonna jõukamate kihtide maksukoormuse ajutine järsk tõus. On põhjust arutada, miks nad seda tegid – ja ka seda, kuidas see majandust üldiselt ja majanduslikku ebavõrdsust iseäranis mõjutas.
Esimene meil kõne all olev rahastusallikas on laen. See on tehtav nüüd, kui Euroopa Liit on kaitsekulutuste puhul leevendanud eelarve tasakaalu nõudeid. Kui jutt oleks ühest aastast, siis võiks ehk laen olla mõistlik rahastusallikas. Aga praegune oht kestab kauem. Laenamisega ei soovita keegi liiale minna.1 Kui jälgime teiste riikide toimimist militaarkulutuste järsu kasvamise tingimustes, näeme, et laen pole tavaliselt ainus, millega nad neid kulutusi on katnud. Optimistlikke ootusi on mõtet tasakaalustada kogemustega.
Teine plaanitav rahastusallikas on muude kulutuste kärpimine. Muidugi tuleb kulutuste struktuuri pidevalt jälgida ja selle eest hoolitseda, et ebamõistlikke kulutusi ei tehtaks. Seda on ka kogu aeg jälgitud ja parandatud, paremini või halvemini. Kampaania korras kulutuste kärpimine – eriti kui eesmärk on kärped suurusjärgus neli protsenti SKTst – sisaldab ohtu, et kärbitakse midagi riigi normaalseks toimimiseks väga vajalikku. Kärpekirves käib koolimajade, kohtumajade ja isegi konkurentsiameti kallal.2 Elon Muski jälgedes minnes oleks kärpekirves varsti ka haridusministeeriumi kallal. Soov leida vajalikud vahendid mitmesuguste avalike teenuste kärpimise arvelt on populaarne idee, kuid reaalsuses ei ole meie riigiaparaat nii kulukas või ebaefektiivne, et sealt õnnestuks märkimisväärselt kärpida.3
Kärbetega, kui suudetakse seejuures kuritarvitustest hoiduda, hoitakse heal juhul kokku sada miljonit eurot, aga see on ikkagi vähemalt suurusjärk väiksem kaitsekulutuste tõstmise vajadusest. Kärbete mõju on varemgi sellesse suurusjärku hinnatud, aga poliitikud suudavad ikka ja jälle oma optimismiga üllatada.
Kolmas rahastusallikas, millest juttu on olnud, on majanduskasv. Hoiame aga ettevõtete tulumaksu nullis ning kõrgepalgaliste maksukoormust madalal, küll siis majandus kasvab mühinal. Kui oleme Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudnud, siis saame sama suure kaitsekulutuse väiksema protsendi eest SKTst. Oivaline mõte! Ei tea, miks see helge tulevik meil siis juba ammu käes pole? See jutt lükkab vaid lahenduse otsimist edasi. Majanduskasv on katteallikate otsimisel oluline, aga üksnes sel puhul, et hoidutakse katteallikatest, mis majanduskasvu kahjustavad. Rahastusallikad kaitsekulude tõstmiseks on meil tegelikult leidmata.
Sõjaliste kulutuste katteallikad lääneriikides
Astmeline tulumaks seati lääneriikides sisse Esimese maailmasõja eel ja ajal just selleks, et katta sõjalisi kulutusi. Makse tõsteti rikastel, sest makse sai koguda sealt, kus raha oli. Ülemine maksuaste tõusis nii Esimese kui ka Teise maailmasõja aastatel kõvasti kõigis riikides – USA, Ühendkuningriik, Saksamaa ja Prantsusmaa –, mida Thomas Piketty4 on põhjalikult uurinud. Võtame siin lähema vaatluse alla USA sõjaliste kulutuste kasvu katteallikad sõja-aastatel 1941–1944, mil need kulutused kasvasid 3,7%-lt 32,5%-ni, ning külma sõja aastatel 1950–1953, mil nad kasvasid 4,2%-lt 11,8%-ni SKTst5. Vt USA sõjaliste kulutuste graafikut joonisel 1.
Riikide hulgas on USA selles mõttes sobiv valik, et katteallikaks on seal alati riigi enda majandus. Vastupidiselt olid näiteks Kuveidi militaarkulutused Lahesõja aastal 1991 tervelt 117,4% SKTst, ent enamiku sellest moodustas teiste riikide sõjaline abi. Ka usaldusväärseid majandust puudutavaid statistilisi andmeid on USA kohta olemas pikemas ajalõigus kui paljude teiste riikide kohta.
Teise maailmasõja aastatel kasvasid sõjalised kulutused kolme aastaga kokku 28,8% võrra SKTst. Vahetult pärast sõda (1948–1950) sõjalised kulutused langesid põhja, sest võidueufoorias arvati, et sõjaoht on seljataga. Varsti ilmnes üllatavalt, et Nõukogude Liit polegi liitlane, vaid vaenlane. Siis kasvasid need kulud kahe aastaga 7,5% võrra SKTst. Kas USA valitsus võttis selleks laenu?
Sõja ajal ilmselt ei saadud ilma laenuta hakkama. Sõjalised kulutused olid aastatel 1942–1946 kokku 111% ühe aasta SKTst ning laenukoormus kasvas sel ajal 48%-lt 119%-ni.6 Laenudega kaeti umbes 64% sõjalistest kulutustest. Samal ajal kahanes majanduslik ebavõrdsus. Rikkama 1% elanike tulu osakaal vähenes 20,6%-lt 14,3%-ni.7 Sealjuures üksikisiku tulumaksu ülemine marginaalne maksumäär kasvas aastatel 1941–1945 81%-lt 94%-ni.8 Majandusliku ebavõrdsuse vähenemise põhjal võib öelda, et lisaks laenudele maksid küllaltki märkimisväärse osa sõjalistest kulutustest kinni ettevõtjad ja kõrgepalgalised.
Külma sõja aastatel olid sõjalised kulutused kaks-kolm korda madalamad kui sõja-aastatel. Valitsuse võlg oli 86% SKTst aastal 1950, aga oli langenud 68%-ni aastaks 1953. Võib järeldada, et sel ajal ei kasutatudki laenu sõjaliste kulutuste katmiseks. Rikkama 1% elanike tulu osakaal langes 16,7%-lt 1950. aastal 14%-ni aastatel 1953 ja 1954. Ülemine marginaalne maksumäär liikus sel ajal 84%-lt 92%-ni. Näeme jällegi just samasugust mustrit, mida Piketty on kirjeldanud varasemate aegade kohta: kõrgeid militaarkulutusi katavad eelkõige ettevõtjad ja elanike rikkam kiht.
Kas Norra või Albaania poole?
Nõukogude Liidu järgsel ajal aitas tollal omaks võetud maksusüsteem Eestil jõuda Ida-Euroopa riikide esirinda, nüüd aga on see ajale jalgu jäänud. SKT poolest elaniku kohta on Eesti langenud viimase seitsme aastaga Ida-Euroopa riikide hulgas kolmandalt kohalt seitsmendale. Meist eespool on mitte ainult Tšehhi ja Sloveenia, vaid ka Leedu, Poola, Horvaatia ja isegi Rumeenia. Mis meid alguses kiiresti edasi viis, muutus piduriks. Olime omal ajal uhked, et meil on madal riigivõlg ja madalad maksud. Madalast riigivõlast oleme lahti ütelnud, aga püsinud on usk, et ettevõtete maksuvabastused ja rikaste madal maksukoormus on majandusedu võti. Kas hoiame sellest kinni, kuni Albaania meist mööda läheb?
Kaitsekulutuste tõstmine muudab küsimuse pakiliseks, aga kummitanud on ta juba mõnda aega. Ühe siinse autori varasem kirjutis9 võrdles Eesti maksutulusid nende Euroopa edukate riikide – Luksemburg, Norra, Holland, Austria ja Belgia – omadega, kus üldiselt sarnane struktuur võrdlust võimaldab. Nende võrdlusriikide praeguse maksustruktuuri rakendamist Eestis on Peet Kask nimetanud Eesti maksustruktuuri kordategemiseks. Selgus, et üksikisiku tulumaksu kordategemisest oleks võita 1,5 miljardit, ettevõtte tulumaksust 540 miljonit ning varandusmaksudest 630 miljonit eurot aastas (need arvud on 2020. aasta kohta). See on kokku umbes 8% SKTst. See kehtis tavalisel rahuajal. Valitud eeskujuriikide militaarkulutused olid 2020. aastal 2%-st allpool. Võrdlusriikide maksustruktuuri rakendamine annaks ideaalis nii suure lisatulu, et erakorralisi meetmeid kaitsekulude kasvatamise katteks vaja ei olekski. Selline reform pole küll ühe ropsuga saavutatav – maksureform tähendaks mitmeaastast protsessi –, aga tegemist on kaitsekulutuste kasvu kõige loomulikuma katteallikaga, mida pole vaja hiljem tagasi maksta nagu võlga, ega tagasi pöörata nii nagu üle võlli läinud kärpeid.
Eesti maksusüsteemi üldine mahajäämus on meie majanduse tudiseva kasvu peamisi põhjusi. Vajadus kaitsekulusid järsult tõsta ei luba põhilise ümbermõtlemisega enam viivitada.
1 https://majandus.postimees.ee/8107307/eelarvenoukogu-esimees-peter-lohmus-eesti-riigirahanduse-sugavamad-probleemid
2 https://www.err.ee/1609620938/vald-ja-prokuratuur-kardavad-johvi-kohtumaja-sulgemisest-julgeolekuriski
https://www.err.ee/1609643699/konkurentsiamet-koondas-kolm-uurijat
3 https://www.err.ee/1609471939/lohmuse-hinnangul-oleks-eesti-maksukoormuse-tasemelt-keeruline-karpida
https://www.err.ee/1609470670/raoul-lattemae-riigi-tulud-ja-kulud-tuleb-saada-siiski-samale-joonele
4 Thomas Piketty. Capital in the 21st century. Harvard University Press, 2014.
5 https://ourworldindata.org/military-personnel-spending
6 https://www.thebalancemoney.com/national-debt-by-year-compared-to-gdp-and-major-events-3306287
7 https://ourworldindata.org/economic-inequality
8 https://ourworldindata.org/grapher/top-income-tax-rates-piketty
9 https://www.err.ee/1609407730/peet-kask-maksususteemi-saaks-parandada-edukate-riikide-eeskujul
