Üks viis kogukonda luua on teha seda raamatute kaudu. Olen katsetanud mitmete raamatuklubide liikmeks olemist: ühes veetsin aastaid, teistest olen vaid paaril korral osa võtnud ning nüüd olen jälle ühe õnnestunud koosluse liige. Aegamööda olen selgitanud välja, mis teeb mulle raamatuklubi koduseks ja hästi toimivaks ning loodan, et sellest subjektiivsest juhendist on abi mõnele lugemishuvilisele, kes pole endale veel seda õiget kollektiivi leidnud, kuid otsib ja katsetab, üksi ja seltsis, et ikka sügavamale tekstidesse sukelduda.
Tavaliselt tõmbab raamatuklubi käima ja juhib seda paari-kolmeliikmeline punt, kelle sügav huvi ühe teema vastu haarab endaga kaasa ülejäänud seltskonna. Kuigi kirjandusklubi võib lugeda väga laialt ilukirjandust, saab läheneda näiteks žanri või ajastu kaupa, mõned käivad koos hoopis erialakirjandust lugemas. Kindel fookus aitab hoida pidevust. Seltskonna ideaalne suurusjärk on kümne-viieteistkümne inimese piires, üle selle ei jagu kõigile aega sõna võtta, aga sõna peavad saama kõik. Kõnevoorude jaotamise ja jutupunktide väljatoomise eest võiks vastutada korraldustiim, kuid jätta kõigile osalejatele siiski võimaluse kaasa lüüa.
Teema ja inimeste selgumise järel on teoste valimisel abiks lugemisnimekiri, kuhu kõik saavad märkida oma soovid. Vahel üksmeel vangub. Siis tuleb maha pidada erakorralised raamaturiiud, misjärel saab klubi aina sügavamalt ja mõtestatumalt edasi liikuda. Kohtuda võiks umbes pooleteiseks tunniks ja kord kuus, et kõik jõuaksid enne kohtumist uue teose läbi lugeda ja seda analüüsida. Hea on vaheldada raamatute lugemist ka ettelugemise, omaloomingu esitamise või miks mitte ka lühiettekannete õhtutega, et formaat üksluiseks ei kuluks. Ja mis kõige tähtsam, terviklikult kirjandusõhtult ei tohi puududa söögi- ja joogilaud, mille ääres vabas vormis juttu puhuda. Seda lühikest juhendit järgides ja mitte liiga tõsiselt võttes koguneb aja peale kogukonna ühine mõtteline raamaturiiul, millele kohtumistel heldinult tagasi vaadata ja mille toel uute raamatutega mõõtu võtta.
