Ma olen dramaturg ja kui me ütlesime linnavõimule, et väga keeruline on kolmeliikmelise teatrina teenida 60 000 eurot tulu, siis vastati, et Euroopas käib sõda ja kõigil on raske.
Marju Lauristin: „Iga inimene on unikaalne, iga elusolend on kordumatu, ja ka selles kordumatuses, selles variatiivsuses on mõte, olemuslik sisu.“
„Dramaturgiraamat“ on teatavat liiki verstapost, kaleidoskoop eri lähenemistest, rollidest ja taustadest, mida dramaturg 2024. aasta seisuga endas kannab.
Teatri NO99 pärandiga on nagu võilillega: seemned lendavad laiali ja kõiki ei näe, aga need on olemas ja neist kasvavad uued taimed.
Bologna lasteraamatumess 31. III – 3. IV, näitus „Cittadini creativi“ Palazzo d’Accursios kuni 13. IV.
TMW kava on äärmuslikult mitmekesine. Iga hetk toimub samal ajal eri paikades vähemalt viis kontserti, nii et on väga raske otsustada, kuhu minna.
Kunstiakadeemia kunstiteaduse tudengid ja õppejõud tegid Dakaris galeristiõppe kursuse raames tutvust Senegali kunstiilmaga.
Improkontsertidel on teenimatult vähe publikut võib-olla sellepärast, et keegi pole selgitanud, missugust plahvatuslikku energiat võib seal kogeda.
Kui kultuuritööd tehes liialt unistada, on väiksem pension kindlustatud.
Maarin Ektermann: „Kunstnike huvikaitsega ja poliitikakujundamisega jätkamine on praegustel ärevatel aegadel kindlasti keeruline, aga ei saa jääda ka käed rüpes istuma.“
Taavi Kerikmäe: „Kuidas on juhtunud, et meie kunsti- ja teatriväljal on palju mitmekesisem struktuur ja hulk eri algatusi, aga muusikaväljal selline mitmekesisus puudub?“
Raske on öelda, kas „Asterioni maja“ on iidsete mütoloogiate dialoog tänapäevase kapitalistliku Ameerika unelmaga või Ameerika segaidentiteedi kehastus.
Maastikuarhitektide Magdalena Wnęki ja Justyna Dziedziejko arvates on Ida-Euroopa ruumiloome Lääne-Euroopaga võrreldes eelisseisus: kui vahendeid napib, tuleb olla seda loovam.
Maarja Pärtna luule paneb uskuma, et isegi lootusetus olukorras saab maailma väikeste heategudega paremaks muuta.
Arhitekti isikunäitus on omamoodi tõestus, et reisimine ja reisimise eksootika ei ole väljalt kadunud ning on endiselt erialastes aruteludes olulisel kohal.
Jari Järvelä naerab romaanis „Ma armastan Eva Brauni“ nii diktaatorite kui ka tavaliste inimeste kuulsuse- ja tunnustusejanu üle.
Kellegi teise küsimustele vastamine on arhitektielu argipäev, ise küsimuste püstitamine ja avarama vaate loomine aga see, mille pärast raamatuid kirjutatakse.
Maakumalase Jüri Talveti torkavalt saladuslik luulekogu tuletab meelde kollased õied kodutänavas.
Arhitekt Martti Preem on meedias keerukat linnaplaneerimist rahvale selgemaks teinud ning toonud meieni alternatiivseid kunstisündmusi.
Tänu kujutlusvõimele ja sündmuste kujutamisele korraga mitmel skaalal täidab kirjandus nähtavuse lünga.
See, mida seadused lubavad ja kuidas ühiskond on harjunud elama, on kaks eri asja. Egiptuse naiste olukord oleks palju parem, kui seadusi järgitaks.
François Ozon: „Mulle meeldib mõte, et sügisel ei ole elu veel läbi. Seetõttu on ka seened sümbolina olulised. Sügisel kasvavad seened, mis võivad olla väga ohtlikud, aga ka väga maitsvad.“
Sotsioloogias on sotsiaalsete põhjuste kõrval psühholoogilised põhjused enamasti kõrvale heidetud. Serge Moscovici peab seda vananenud dogmaks.
Kosmose kultuurikeskuse ja seal linastunud täispika mängufilmi „Kuradisaare kajakad“ üürike tähelend näitas antiturundusliku kultuurikorralduse uut taset.
USA presidendi tagatoas on lisaks Muskile veel hulganisti IT-tegelasi ehk nn Paypali maffia, kes üritab Trumpi kaudu ohjata riigi poliitikat suunas, mida näeb ette ärieliit.
Miguel Llansó tõestab „Igavese suvega“, et rämpsfilm võib olla uhkelt halb, kuid see ei pea tingimata tähendama vähest ambitsiooni, hoopis vastupidi.
Sotsiaalteaduste ülesandeks on ühiskonna üksikasjaliku ja tundliku empiirilise enesepeegelduse pidevalt ajakohasena hoidmine ning ühiskonnarühmade vahelise usalduse ja sotsiaalse kerksuse suurendamine.
„Lasteaed“ ilmselt ongi vaatajale, kes armastab väikesi kõnekaid žeste ja detaile ega oota, et nendest kooruks kokkuvõte, mis ütleks kaaluka sõna meie aja musta lae kohta.
Esiküljel Marju Lauristin. Foto Andres Tennus
Järgmine Sirp ilmub 25. aprillil.