Dakar, kus rallit enam ammu ei sõideta, on Lääne-Aafrika kaasaegse kunsti tähtis keskus. Senegal on piirkonnas stabiilsemaid riike. Kuigi postkoloniaalne ajalugu on Atlandi ookeani rannikul olnud kirju, on regiooni riikidel ühisjooni parasjagu ja Läänemere äärest pärit kunstitsurale on seal paljut, millega meie seisu võrrelda. Siinse ja sealse kunsti olukord on mingil moel sarnane: ühine on paine omaenda ja kohaliku identiteedi ning hegemoonilise kunstiilma vahel – et kes me siis siin parasjagu oleme. Kunstiakadeemia kunstiteaduse tudengid ja õppejõud tegidki Dakaris galeristiõppe kursuse raames Senegali kunstiilmaga tutvust.

Läänemere-maailm liideti Euroopaga piisavalt kaua aega tagasi ja oleme Euroopa kultuuriga nüüdseks samas sängis. Aeg ja geograafiline paiknemine eristab Eesti ja Lääne-Aafrika kolonialismi ning oluliselt ka enesekolonialismi, kuigi nende kahe vahel on sarnasusi. Kadakaks kasvamine on ennast taastootev küberneetiline protsess, nii et iga tsükliga ollakse järjest altimad kadakaks saama. Eestlaste taandamatuks eripäraks on jäänud keel, sama märkame ka naaberrahvaste juures. Keele omapärast ning selle järelevalvest on saanud isevärki kultuurilis-rahvusliku essentsialismi alus ning esineb varjatult ka kõige relativistlikumalt meelestatud autori sõnakasutuses.

Keeled ja kangad

Kui eestlastel on ühendavaks kultuuri­fetišiks keel, mis võib vabama mõttelennu korras seletada ka visuaalsete kunstide teatavat tõrjutust Eesti üldise teatrilembese kultuuripubliku ja -poliitika seas, siis Lääne-Aafrikas on olukord palju keerulisem. Seal järgib omariiklus veel väga hiljutise koloniaalsüsteemi geopoliitilisi jõujooni ning veesooni. Senegal iseseisvus 1960. aastal. Keelekogukonnad ja etnosed ei ole poliitika aluseks. Senegali kuue suurema keelerühma lingua franca ongi prantsuse keel (enim kõneldud volofi keele kõrval). Oluline on siinkohal märkida, et ka kooliharidus on seal prantsuskeelne ning isegi kui see pole enam peamine suhtlusvahend, on kolonistide kõnepruuk jätkuvalt kultuurkeele staatuses.

Kui Senegali inimesi ühendavaks teguriks on ajaloolised sattumused – just sellised, mis nad nii hegellikku kui ka täiesti päris orjussuhtesse heitsid –, siis milline on kultuuriline dominant, mille kaudu neist võhikuna võhikutele kirjutada? Kunstiakadeemia tudengite-õppejõudude Dakari dessandil märtsikuu viimasel nädalal nähtu oli piisav, et vähemalt mind põhjalikult segadusse ajada. Piisav, et taas kahtluse alla seada igasugu identiteedimarkerite tõeväärtus.

Senegali esimene president Léopold Sédar Senghor, justkui kohalik segu Konstantin Pätsist ja Lennart Merest, kannab ka luuletaja ning filosoofi tiitlit. Lugeja võib teda tunda afro-essentsialistliku negritude’i idee järgi. Küsimus, millega Aafrika filosoofid seniajani maadlevad, on muidugi lihtne: kes sa oled, aafriklane, siin ja praegu? Nii Senghori kui ka tema järgijate-kriitikute suist on kostnud väiteid, et ühine identiteedituumik võib seisneda inimese kujutamise iseärasustes – kultuuritraditsioonis, mis on ise- ja eraldiseisev euroopalikust vaatest inimese näole. Näiteks osutab Max Ryynänen igbo rahva mbari-majade traditsioonile, mis on tänapäevaks hääbunud. Ses usuriitustest tõukunud traditsioonis on mõned euroopalikud arusaamad kunstist, nagu individuaalne eneseväljendus, kunstniku isiklik puudutus, leiutamine, ebamäärased seosed religiooniga, ühendatud meile täiesti võõra vormikeelega.

Olgu igbode omaga ja ka teiste läänemaailmaväliste kunstisarnaste traditsioonidega kuidas on, peame kõik ühtmoodi rabelema eksistentsiaalses pinges, mis võngub muldpõranda ja parketikõlblikkuse vahel. Üks lahendusi, mis avab omakorda Pandorana vastava laeka, on Lääne-Aafrikas ja Senegalis tekstiilikunst. Euroopalikus n-ö valge mehe traditsioonis käsitöö- ja naistekunstigetosse surutud meedium õilmitseb seal uhkesti. Siinkohal tahaks uljalt spekuleerida, et kõrbe ja ookeani piiril elavad inimesed on kuidagi eriliselt tähelepanelikud riietuse suhtes, kuid eks iga ilm nõua enese katmist, selline mõttelend oleks tarbetu eksotiseerimine.

Tõsi on, et Lääne-Aafrika pärimuslikus visuaalkultuuris on kangas esikohal kui kõige tähtsam pind ja liides, millesse kujutamistung valada ja kust seda ammutada. See on memeetilisel tasandil ehk kõigile tuttav seos: vaistlikult kujutame ette šikke turbaneid ja kleite, värvilisi ülikondi ja kirevaid lipse. Kui kangalembuse kõrvale seada tuntum maskide valmistamise traditsioon, siis võime sellega hõlmata sealse tavakohase kunsti tuumiku, mille siirdeid Euroopa avangardi ajaloos ei pea vist siin eraldi esile tooma. Läänelik tahvelmaalikultus ei võtnud siin erilisi juuri alla, enne kui üleilmsed kunstiloolised asjaolud olid juba palju tänapäevasemaks saanud.

Traditsiooniline kujutis oli ennekõike (ümar)plastiline ning loodud kandmiseks, moondamiseks, enese representeerimiseks. Kõrbetolmu ja ookeani­tuule ühtest tekkinud Dakari tänavapildis võib ka seda aimata: peamiseks enese esitlemise vahendiks on rõivastus, kuigi euroopalik kunstiteadlik pilk tahab loomulikku eputamist leida ikkagi ennekõike arhitektuurist.

Need vaesed käsitöölised

Seesama tekstiiliarmastus, valge maailma ajalooline ülevalt alla pilk teistele traditsioonidele ning vaieldamatu majanduslik vajadus turistide, huviliste ja naiivsete pealt teenida on kolm valgusvihku, mille segunevad lainepikkused annavad kunsti ja käsitöö suhtele uued toonid. Euroopalik kunstikultuur on ajaloolistel põhjustel nõnda üleilmselt domineeriv, et Euroopa kõrg- ja keskklassiga seotud sotsiaalsed tegurid kujundavad kunsti kui sellist jätkuvalt, domineerivad selle turu, maitse ja pakkumise üle. Võib ka arvata, et eurotsentristlik kultuurikäsitlus eristab rangelt kunsti ja käsitöö. Kunst kui sotsiaalne nähtus pole selles vaates midagi universaalset või puhast, vaid lihtsalt veider ajalooline sattumus: ühe tootva valdkonna esindajad hakkasid ühel konkreetsel mandril teatud hetkel oma tööd pidama kuidagi universaalse individuaalsuse või individuaalse universaalsuse väjenduseks. Oli neil õigus või mitte, pole üldsegi tähtis. Universalistliku vaate pooldaja aga saabki luua ilusaid ja lihtsaid dihhotoomiaid: akadeemiline (loe: meeste) tahvelmaal vs. naiste käsitöö kangastelgede taga, keelpillikvartett vs. külasimman, sonett vs. lorilaul.

Lollaka õnnetusena eksporditi aga see kunstikontseptsioon nõnda edukalt üle ilma, et nii eestlased siin kui ka senegallased seal peavad murdma pead, kuidas ühildada omaenda tavakohane loome selle suure ja tugeva süsteemiga. Isegi kui me tahame (tahame ju?) olla inimesed, kes suudavad mööda vaadata ajaloolisest sattumusest ning saada aru, et suur osa kunstist on hegemooniliselt vildakas, siis pole sellest praeguse puntra läbivalgustamisel ülearu palju tolku. Lahendused, mis on erisugustes kunstikultuurides kasutusel selle problemaatika lahtiharutamiseks, ütlevad õnneks palju. Võib-olla vähem kunsti kui sellise, aga tunduvalt rohkem kunsti kui tegevuse kohta.

Kodumail on meil rahvalik ja kunstiline kaunis rangelt ära jaotatud ja hierarhiseeritud. Kui võtta ette kitsalt kunst ja tarbekunst, siis võib rahus võrrelda TÜVKA ja EKA õppekavasid, et asjade seisust aru saada: rahvuslik ehitus vs. arhitektuur, rahvuslik tekstiil vs. tekstiilikunst jne. Käsitöö vs. n-ö päris kunst. Asi pole selles, et rahvuslikke motiive nõndanimetatud päris kunstis ei esineks või et rahvuslik käsitöö oleks kuidagi filosoofiliselt lahjem kui nõndanimetatud päris kunst, vaid nagu ka küsimus kunsti universaalsusest, ei saa see vastandus olla eriti huvitav, samuti pole sellel ka ainuõiget vastust.

Kui rahvuslik jõuab kõrgesse kunsti, siis enamasti toimub see liikumine ülevalt alla: kaasaegne kunstnik kas suunab oma loomingulise kahurväe rahvuslikele teemadele (näiteks Jaanus Samma) või kasutab autor traditsioonilise võttestiku elemente. Vastupidises suunas läbimurdmist olen vähemalt mina palju harvemini kogenud, kui üldse. Pole nagu märganud, et Eestis mõni pärimuskäsitööline suure hurraaga end kaasaegse või ultrakaasaegse kunsti väljale murraks.

Meil on nende kahe vahe väga selge ja see on otseselt seotud moodsa ja kaasaegse kunsti kui selliste väärtustamisega. Oma puudulike majandusalaste teadmistega tahaksin väita ka, et see, kuidas kummagi välja objekte turustatakse, erineb radikaalselt. Kaasaegset kunsti ei saa ilma turuta eriti hästi isegi ette kujutada, need teosed on üheaegselt eespool mainitud universaalsusele pretendeerivad muinasjutud ja väga ainulaadsed kaubaartiklid. Kirivöö või voolitud puulusikas käitub nagu tavaline kaup, toodang, mida ta kapitalistlikus hierarhias ka ju on.

Siinkohal vist peab ütlema, et kuigi arvatakse, et turg reageerib nõudlusele, siis nii ilmselt ikka ei ole. Turg ise toodab nõudlust sama palju, kui ta teavitab tootjaid nõudlusest. Võib-olla kinnitavad kaasaegse kunstituru moeheitlused seda kõige paremini, kuid see on pelk spekulatsioon.

Seega, kui ringi vaadata Aissa Dioni manufaktuuris, kus võimsa matrooni käe all kangrud riideid koovad, või kuulata kuidas Djibril Drame pildistab Vogue’ile moefotosid, et ta saaks omaenda projekte teha (näiteks fotosid plastikaatkangal), jääb taas üle kunsti ja käsitöö vahekorra üle mõtelda. Et mine võta kinni, mis siin toimub.

Iga koloniseeritu on paratamatult ka enesekoloniseeritu ning kui eelnevale lisada see aspekt, saame aru mure sisust. Küsimus on eneseväärikuses, isikupäras, erilisuses, selle maa keeles, orjarahva mentaliteedis, kadaklikkuses, nahavärvis, isepäisuses ja kuulumis­vajaduses. Lahenduseta mure, aga mure missugune.

PS. Cool ja hot

Lõpulõigud kulutaksin hea meelega natuke irdsele, kuid kaudselt artikli üldküsimustega seotud teemale, esteetilistele kategooriatele. Kantist ja valgustajate rügemendist peale mõtleme Euroopa kunstiväljal laias mõttes kahest esteetilisest kategooriast: ilust ja ülevast. Võiks väita, et hilisemad arengud on kippunud emba-kumba kas eitama, laiendama või kitsendama. Me pole siiani valgustuse küüsist pääsenud, kuid hoidkem ikka pöialt.

Ilus ja ülev, subliimne, tõstetu, on jummala ausad esteetilised kategooriad ning meie süsteemi alustalad. Kuid need pole ainsad. Saan aru, et see on täiesti subjektiivne hinnang, kuid Dakaris viibides kangastus selgelt, et sealse tajumaailma mõistmiseks on mõni teine sõnapaar palju mõistlikum tööriist, näiteks vastandus hot ja cool, mida eesti keelde tõlkida ei ole väga lihtne. Ehk passivad sõnad „kuum“ ja „lahe“? Nende terminite seletamine sellisel määral, nagu peaks, jäägu mõneks muuks korraks. Vaistlikult on hot ja cool, nende vahekord või kummagi puudumine seotud nii riiete, kehaasendite, suhtluskultuuri ja ehituslaadiga, äritegemisega ja mille kõigega veel. Biitnikelt pärit määratlused seostuvad ennekõike afroameerika kultuuriga, ent kust see kõik sinna Uude Maailma küll jõudis? Eks ikka Lääne-Aafrika rannikult, kus kõrbetolm, lõõskav päike ning ookeanituul segunevad omanäoliseks näivaks vastuoluks, jäiseks leitsakuks, jahedaks lõõsaks.