Zody Burke, kes on varasemalt silma paistnud suuremõõtmeliste skulptuuride poolest (grupinäitus „Entroopia kadalipp“ EKA galeriis, 2023 ning „TASE’24“ lõputööde näitus Tallinna Kunstihoones, 2024) tõukub oma töödes tihtipeale mütoloogiast ning oma ameerika identiteedist. Ka tema hiljuti avatud isikunäitus Hobusepea galeriis pole erand, ehkki seekord on kunstnik inspiratsiooni saanud Jorge Luis Borgeselt. Kirjaniku 1947. aastal ilmunud lühijutust „Asterioni maja“ on võetud näituse pealkiri ning ka väljapaneku üldisem mõtteline raamistik.

Näitusele sisenedes ootavad vaatajat kaks keraamilist tillukest sammast, mille tühimikest saab võtta kunstniku tekstikatketega postkaarte. Risotrükid – „Iason ja argonaudid“ ning „Asterioni maja“ illustreerivad autori lühijutte, mis tuginevad Borgese mütoloogilisele narratiivile. Joonistuste habras, kohati kustuv joon ning detailirohkus annavad aimu autori illustraatoritaustast. Neisse peidetud tegelased ja detailid jäävad näitusekülastajat saatma terve rännaku vältel.

Sammastest vasemal ripuvad taamal keraamilised pannood. Saali on paigutatud vähe asju. On mõnusalt ruumi kõndida ja vaadelda. Pannoodel on kujutatud kunstniku lühikestes laastudes mainitud vanakreeka (ja mesoameerika?) mütoloogilisi jumalusi. Nende vahele on paigutatud skulptuur – puust jalgadel seisev mahukas keraamiline sõnn, kelle näo sees elab laiade puusade, paljaste rindade, pika nina, pannalde ning loorberilehtedega palistatud kauboikaabuga tegelane. Kas ta kujutab Ameerika ja vanakreeka mütoloogiate dialoogi astumist või näiteks Pashiphaë ühteheitmist sõnniga, pole selge, kuid pullile tikitud embleemid fight like athena (võitle nagu Ateena) või hashtag blessed (teemaviide „õnnistatud“) vähemasti viitavad nendele võimalustele. Nagu ka mulda toetatud positiivne sõnum LOVE LIVES HERE, (armastus elab siin) galerii kontorisse viiva ukse ees lamav esikumatt Disney seriifis sõnumiga The Purpose of a system is What it Does (süsteemi eesmärki saab välja lugeda sellest, mida see teeb) või lehmalaiguline madalam diivan, kust välja ulatuvad sarved ning trepi peale saba. Kusjuures ka sõnnile on pähe torgatud jõhvid.

Kapitalism teeb pai

Ingliskeelsed sõnumid ja kauboiesteetika viitavad nähtavasti hiliskapitalismile ning selle laiapõhjalisele absurdsusele. Tarbimisühiskonnas on vanade põlisrahvaste tavad ja traditsioonid saanud omamoodi staatuse sümboliteks. On trendikas kapitalismi hävitustööd jäädvustada ning selle üle diskuteerida, olgugi et lõpuks oled ikka kurb ja vaene, pärismaailmast irdunud bot, kes elab sellessamas kapitalistlikus maailmas, mille suhtes ta ennist kriitiline oli.

Ka kuraator Liisi Kõuhkna sõnul on näitus mõeldud peegeldama hilis­kapitalismi külvatud segadust, ületarbmine kannab endas üleilmseid tagajärgi, individuaalne algatusvõime on hägustunud obskuursete struktuuride tegevuse tulemusena ning põlvest põlve päritud kultuurilis-müütilised arhetüübid, need lagunenud impeeriumite varemed, püsivad inimesega igapäevas vaikides kaasas. Öeldakse ju ikka, et lihtsam on ette kujutada maailmalõppu kui kapitalismi kadumist.

Burke’i teosed aga ei asu kapitalismi jõuliselt ründama. Siin on ära on kasutatud kapitalismi saadusi – esemeid, mis muudavad elu mugavaks ning mille üle võib ironiseerida, nalja heita. Sest milleks muutuda radikaalsemaks ja asuda hävitama seda, mis inimkonda toidab?

Galerii alumine korrus on hämar ning sinna jõudes liigub pilk kohe vasakule, kus ringiratast sõõrleb elusuurune Pull. Selle monumentaalsus on rabav. Ilmestab pullgi hästi ameerikalikku kauboiesteetikat-identiteeti, mis on ka Eestis teatud ringkondades katkuna leviv. Pull jääb aga „Make America Great Again“ identiteeti rohkem illustreerivaks kui analüüsivaks. Sümboliks meres.

Ruumi teine pool seevastu meenutab filmilikult kuivanud randa, kuhu hollywoodilikud lahingud on jätnud oma jälje – liivasel pinnal lebavad roostes rüüd, roided ning viimse koolnu käsi hoiab mõõka. Seinal näib kõrguvat väätidesse kivistunud tegelasega hauamonument. Moonutatud on needki rekvisiidid. Kuraatoritekst sedastab: „jutustaja isik avaldatakse alles loo kulminatsioonis“ – kas näituse puänt seisnebki lihtlabaselt tõdemuses, et kapitalism meid õnnelikuks ei tee? Kafka on kusagil kirjutanud: „Lootust on … aga mitte meie jaoks.“

Tagasi Borgese juurde

Borgese vaimustus pole viimastel aastakümnetel näidanud vaibumise märke: viimati tõukusid temast näiteks Marianne Kõrveri lavastus „Surematud“ (2024) ning Taavi Teeveti isikunäitus (2023). Miks saavad nii paljud tollest argentiina kirjanikust jätkuvalt inspiratsiooni?

Oleks huvitav, kui näitus, mis toob kokku erinevad kultuurid ning perspektiivid, lisaks ka mingi uue kihi Borgese loomingule. Nii oleks võimalik tema tekste poliitilisema pilguga lugeda. „Kui taandame Borgese loomingu märksõnadele, siis võiksime nn irreaalsesse loetellu lisada ka totalitarismi ja fašismi ning keele ja ideoloogia. Ehk aitab see mõista, et kõik irreaalne polegi üksnes humanitaariasse puutuv, teksti uppunud raamatukoide valdkond, vaid mõjutab elu rohkem, kui esmapilgul aimata võiks,“* on tabavalt kirjutanud Gregor Mändma.

Borges tõlgendab võluva ebamäärasusega antiikkreeka mütoloogiat, eriti Kreeta saarega haakuvaid lugusid. Burke’i lähtekohtadeks on kreeka motiivid nii otseste laenude kui ka kirjaniku labürintlikul vahendusel. Asterioni maja, mis sama pealkirjaga novelli järgi oli avatud nii inimestele kui ka loomadele, nii päeval kui ka öösel, jätab lugejatele ruumi mõttelendudeks. Kunstniku loodud majas on seevastu koha sisse võtnud esemed ja tegelased. Need skulptuurid on mitterealistlikud, moonutatud ebardid, kes ei meenuta otseselt kedagi: siiski õhkub neist midagi kummalist. Ehk on püütud tabada borgeslikku keerukat mängulisust? Näitusesaalis domineerib tugevalt Pashiphaë lugu, kes seest õõnsas lehmas naitus sõnniga ning sünnitas hirmsa Minotaurose, kellele noori inimesi ohverdati. Vahest ongi hea, et väljapaneku kontseptsioon pole lõpuni tabatav ning jätab võimaluse erinevateks tõlgendusteks. 

Raske on öelda, kas „Asterioni maja“ on iidsete mütoloogiate kahekõne tänapäevase kapitalistliku Ameerika unelmaga või Ameerika segaidentiteedi kehastus. Näitusel sünnib moonutatud tegelastega veider muinasjutt, mille head lõppu võib vist ootama jäädagi. Lootust pole, kuid vähemalt on Instagram, kus saab teostest hea story teha. Näiteks pöörlevast sõnnist.