Maarja Pärtna „Ülestõusmise serval“ pärjati Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade jagamisel eelmise aasta parimaks luulekoguks. Kuulunud seda otsust evivasse/kaaluvasse žüriisse, mainin siinkohal, et otsus oli ühehäälne.
Mis teeb selle luulekogu siis nii eriliseks ja eristuvaks? Esiteks tõik, et Pärtnat tõesti huvitab, mis maailmas me elame ning mis sest maailmast kord saab, kui samaviisi jätkatakse. Raamatust raamatusse on autor järjepidevalt pööranud tähelepanu kliimasoojenemisele ning sellest johtuvatele ohtudele. Mis aga eriti tähtis – pööranud tähelepanu kriiside põimumisele, sest looduse ressurssidest tühjaks pumpamine käib käsikäes seda ekspluateeriva süsteemi ehk kapitalismiga, mis omakorda on seotud kolonialismi ning kolonialismipärandi elushoidmisega.
Uuristav luule
Maailmas, kus tegutsevad imperialistlike püüdlustega suurriigid ning näikse, et suurriigid kohe ei oskagi muudmoodi olla kui krabada, vallutada, koloniseerida, on Pärtna mõistnud, et tahtes mõtestada kriisi, peame tingimata aru saama kontekstist, mis seda raamib ja elus hoiab. Liiga kergelt harjub tuulevaikuses vägivallaga, / külmunud sisemere ja nüri kirveteraga / pimeduse idapoolses käes, mis kasvab silmapiiril / üha kõrgemaks ja ähvardab meisse langeda kohutava jõuga (lk 16). Autori stiil meenutab mulle mõneti impressionistlikku maailmaparandamist – see pole kuri sotsiaalkriitika, otseselt ka mitte über-võimestav ega manifestilaadne, siin ei kutsuta agressiivselt esile uut maailma ja ühiskonnakorraldust. Tekstid uuristavad vaoshoitult ja asjalikult pehmemat, avatumat ning jätkusuutlikumat suhtumist kõigesse olevasse, elavasse ning (pealtnäha mitte-)elavasse.
On ääretult sümpaatne, et Pärtna luule ei tee lugejale allahindlust. Kogumiku „Ülestõusmise serval“ tekstid on küll varasematega võrreldes lugejasõbralikumad-ligipääsetavamad, kuid ometigi on siin piisavalt keerulisi-keerjaid kulgemisi, et mitte mõjuda kuidagi moraalitsevalt ja lugejale ülalt alla vaatavana. Võtame näiteks eelnevalt tsiteeritud lõigu. „Liiga kergelt harjub tuulevaikuses vägivallaga“ – lõik justkui viitab, et kõige rahulikum aeg võib olla kõige ohtlikum, luulekatke nagu vaikus enne tormi. „Külmunud sisemere ja nüri kirveteraga“ – brr, mingi jäine, tardunud seisund. Sisemeri peaks ju voolama, liikuma, aga siin on kõik kinni. Ja nürid kirved? See on nagu vägivald, mis algul ei ole tugev, vaid aeglane ja väsitav, aga lõpuks ikkagi tappev. Mitte üks kiire ja valus pauk, vaid niisugune, mis võtab jõu ära tasapisi, kuid sihikindlalt. „Pimeduse idapoolne käsi“ – siin räägitakse korraga geopoliitilisest ohust ja Venemaast, kuid viidatakse ka tundmatule kui sellisele laiemalt, ähvardavale jõule, mis aina kerkib ja kasvab. Pimedus ei püsi paigal, see „kasvab silmapiiril üha kõrgemaks“, ähvardades lõpuks täielikult üle võtta. Ja lõpuks „langeda kohutava jõuga“ – mitte lihtsalt läheneda, vaid paiskuda peale hävitava intensiivsusega.
Keerulisus ja vaesus
Maarja Pärtna räägib tõsistel teemadel ühtaegu keeruliselt ja lihtsalt. Ohutunne joonistub tsiteeritud tekstis rida-realt aina täpsemaks, maalib ühe inimese (aga ehk mitte ainult?) introspektiivse siseilma reaktsiooni teda ümbritseva maailma ohtlikele sündmustele. Samal ajal on Pärtna luulega mõneti keeruline samastuda: see pole seda tüüpi tundeline kirjandus, mis tänapäeval instaluulega harjunud inimest kõnetaks. Liiga palju abstraktsiooni on siin – sellele luulele tuleb aega anda, et ta tasapisi naha alla imbuda saaks.
Teema, mida Pärtna oma eelmistes kogudes seni niisuguses ulatuses käsitlenud pole, on prekaarsus. Rahvakeeli: vaesus. Ning mitte niivõrd loomeinimeste oma, kuivõrd teatud ilmajäetus pere- ja keskkonnast ning sellest johtuvad lapsepõlvetraumad. Vaesust kajastavaid kirjanikke on meil muidugi vähe, ühe käe peal loeks kokku, sest kes see ikka tahab kirjutada sedavõrd tabulisest teemast. Äkki hakatakse seda pidama enese fetišeerimise / huvitavamaks tegemise katseks? Jäin Pärtna kogu lugedes mõtlema, et huvitav, kas ka minu brändilembus on teatud lapsepõlvetrauma või olen ma lihtsalt kapitalismi ohver. Lihtsalt glamuuri armastav mimmu? Tõenäoliselt kõike seda kokku ja enamgi veel. Tal on täpselt selle haaknõela kuju, mis hoiab kinni / mu koolikoti suud millalgi põhikooli lõpus – / ja igatsuse kuju, mida tunnen uue, terve lukuga / seljakoti järele, milles peksleb nagu tihane traatpuuris / iha rääkida hästi riietatud parfüümilõhnaliste / klassikaaslastega ka siis, kui ma ei aita neil / kirjutada kirjandeid (lk 47).
Viis, kuidas vaesus mõjub psüühele või pikemas perspektiivis psühholoogiliselt inimeses avaldub, vajab eesti kirjanduses sügavamat käsitlust, kui seda seni on tehtud. Samal ajal ei huvita vast moodustatud valitsust peale rikaste rikkana hoidmise ja majanduse elavdamise looduse jätkuva ekspluateerimise kaudu vist küll mitte miski. Ma ei märganudki, kuidas brändiriiete / ja värviliste vildikate vaiksed võtmed / keerasid me vahel uksed kinni. [—] Ma värvin loodusõpetuse tunnis töövihikut / viltpliiatsitega, mille õde täitis eile veega, / et saaksin neid koolis uuesti kasutada. / Need jätavad endast maha kahvatuid jooni, / mis näivad korraga nii talumatult inetud (lk 48).
Lootus
Võttes arvesse kõikvõimalikke kobarkriise ning tõika, et elame väga ohtlikul ajal, on õige imelik, et peaksime üldse kasutama selliseid mõisteid nagu „lootus“, „headus“, „parem homne“, „rõõm“. Ometigi tuleks just praegusel ajal, mil maailma raamib nendesamade mõistete defitsiit, rohkem mõelda sellele, kuidas rohkem headust kultiveerida. Pärtnal on sellele väga hea vastus: Kui on tõsi, et kurjus on fraktaalne, / et iga pisike julmus jäljendab suurt vägivalda, / peab selline olema ka headus. Mida suurem oht, / seda kõrgem kaal on igal väiksemalgi abi andval teol (lk 11); .. ma ei tulnud allilma aardejahile, / vaid loovutama, kinkima ja loobuma / rahnust, mis on meelt nii pikalt rõhunud, / et saaksin hiljem maa peal kõndida / sihikindla sammuga (lk 17).
Headus on miski, mida saab ära anda teistele nagu kingitust, ootamata vastukingitust. Ka kõige väiksemal heateol on võime ajas kumuleeruda, see peidab endas parema maailma võimalust ka laiemal kollektiivsel skaalal. Mis saaks olla parem kui kunst ja luule, mis veenavad, et ehkki olukord on karm, isegi pealtnäha lootusetu, saab ka väike inimene oma väikeste heategudega maailma natukenegi paremaks muuta?
Isegi kui me ei saa üksikisikuna vastu suurele süsteemsele vägivallale, saame iga päev väikeste heategude abil maailma siiski paremaks muuta. „Ülestõusmise serval“ juhib oma lugejat just sellise maailma poole. „Iga kord, kui loed luuletust, kaotab üks fašist tiivad,“ ütleb üks Instagrami meem. Luule eesmärk ei pea olema suurejooneliselt maailma muuta, kunst ei pea olema mitte millegi teenistuses, ta võib ka lihtsalt olla. Sellest piisab. Siiski leian, et luuletusel või luulekogul võiks olla võime lugejas midagi nihkesse lüüa, panna ta mõtlema kas või natukenegi teisiti, veidikenegi huvitavamalt-imelikumalt, asetuda laiemasse ühiskondlikku konteksti. Pärtna kogul õnnestub see imetoredasti. Iga kord, kui lugesin üht Pärtna uue kogu luuletust, oli tõesti tunne, et parasjagu kaotab üks kurjus, olgu ta väike või suur, oma tiivad. Ja kui luulel on juba selline võime, on tegemist ikka paganama hea luulega.
