Jari Järvelä romaani „Ma armastan Eva Brauni“ peategelane Johanna pole just üleliia edukas, pigem selline kuidagimoodi hakkama saaja. Tal on üks pealtnäha kasutu oskus – Johanna valdab vana Sütterlini kirja. Seda kirjaviisi kasutas ka Hitleri kallim Eva Braun, kelle päeviku mõned säilinud leheküljed on kollektsionääride hulgas hinnatud kaup. Nii asub Johanna looma uusi „Brauni vastleitud päevikuid“, et leevendada oma majanduslikku kitsikust. Tal tekib lausa hasart luua päevikutes niisugune Eva Braun, keda lugeja ei oska oodata, ent kes mõjub ometigi autentselt, sest mõtleb nagu meie.
Järvelä on seekord rüütanud oma loo kelmiromaani vormi, naerdes nii diktaatori kui ka kõige inimliku üle, nagu kuulsuse- ja tunnustusejanu, imelik kogumisiha, soov olla keegi. Kelmiromaani žanri alla mahuvad väga erisugused teosed. See romaanitüüp sündis XVI sajandi keskpaigas vastukaaluna rüütliromaanidele: vastupidi seiklevale ja unistustes elavale kangelasele peegeldab pikareskse ehk kelmiromaani tegelane (hisp picaro ’ratsanik’) pseudo(auto)biograafiliste sündmuste kaudu humoorikalt ja satiiriliselt ajastuomaseid nähtusi. Uusaja kelmiromaan oli populaarne pärast suuri sõdu, olgu nimetatud Jaroslav Hašeki „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“ (1920–1923) või Günter Grassi „Plekktrumm“ (1959).
Kelmiromaanides tegutseb tihti elukunstnik, nagu „Plekktrummi“ Oskar Matzerath, kes on kolmeaastaselt kasvamise lõpetanud ja vaatleb ühiskonda lapse silmade kõrguselt, heites nalja kõigi ideoloogiate üle. Tavaliselt loo käigus peategelane ei arene, ta on tihti vaeslaps või mingil moel autsaider, ebastabiilne – ei püsi paigal ei geograafiliselt ega sotsiaalselt.
Just niisugune on ka Järvelä fiktiivne Johanna, kes satub sündmuste keerisesse ja laseb neil ennast kanda, aga käivitab oma väikest rolli täites lausa veriseks kiskuvad sündmused. Johannagi on nagu peegel: ta ei muuda ega muutu, vaid peegeldab inimesi ja keskkonda enda ümber. Järvelä on kasutanud sama võtet, mida Charlie Chaplin ja Mel Brooks oma Hitleri üle irvitavates filmides: diktaatori inimlikkuse üle naerdes lükatakse ta pjedestaalilt. Räägi sellest, et füürer taimetoidumenüü peale peeretas, ning raske on tema ees hirmu tunda, ammugi siis temasse austusega suhtuda.
Järvelä teost on Soomes võrreldud ennekõike Veikko Huovise Hitlerist rääkiva romaaniga „Veitikka“ (1971) ehk „Kelm“. Samamoodi on Huovinen läbi kirjutanud Stalini loo romaanis „Joe-setä“ ehk „Onu Joss“ (1988)1. Esimene romaan kulgeb kahel tasandil: ühelt poolt on kujutatud Hitleri kavatsusi vigurdamise või kelmusena, teiselt poolt esitatud see uurimusena, kus nagu kooruks uut infot Hitleri elu kohta. Onu Jossi lugu on aga kokku pandud otsekui kaasaegsete meenutuste põhjal.
Huovise Hitleri-loo lugejatel oli alguses probleeme satiiri äratundmisega, Järvelä kelmus on aga algusest peale avalikult fiktsioon, kirjaniku loodud Johanna kirjutatud Eva Brauni päeviku sisekõne. Järvelä elulooraamatu „Aino A.“ (2021)2 kangelanna Aino Aaltoga võrreldes tekitab kõnealuse romaani peategelane rohkem kahtlusi. Fiktiivse tegelase väljamõeldud lugu ajaloolisest isikust on nagu mitmekordne vigur, millega on keerulisem kaasa minna. Järvelä esitab rohkelt olulisi küsimusi, kuid romaani kelmika ülesehituse tõttu mõjub sisugi kerglaselt. Seepärast pidin vahepeal endalt vägisi küsima: miks ma seda loen? On see vaimukas kelmilugu ka miskipärast oluline?
Mulle tundub, et vastus on Järvelä loodud Johannas, noores pidetus ja tänapäevaselt üksildases inimeses, kel avaneb võimalus olla keegi, luua midagi, mida ihaldatakse. Kirjutamise käigus jõuab ta ootamatute küsimusteni. Kas igaühes on midagi kadestusväärset? Kas me armastame pigem kujutlust kellestki, mitte inimest ennast, nagu ta on? Kas igaühel on õigus olla armastatud, ka massimõrvaril? Johanna projitseerib oma elu ja mõtted 1930ndate Eva Braunile, püüdes aimata, kuidas võiks oma ebajumalast kirjutada armastav naine.
Lugejale jääb põhiküsimuseks, mis toimub seesuguses inimeses, kes vaatab ümberringi, aga ei näe. Või siis näeb, aga ei taha mugavusest selle peale mõelda. Lugeja saab mängida praegugi aktuaalset mõttemängu: milline oleksin, kui ümberringi käiks sõda ja tapetaks juute? Kas ma muretseksin oma püksiviikide pärast?
„Eva ja härra Susi. Kohtunud olid kaks õhulosside ehitajat. Mõlemal oli arutuid unelmaid. Ühel oli võimu ja väge ning teisel polnud kumbagi. Tõeline unistajate liit. Üks tahtis vallutada maailma tule ja verega ning teine ujumisbasseinis, suusanõlval ja kinolinal“ (lk 200). Järvelä on osav kirjutaja. Ta lõpetab peatükid põneval kohal (cliffhanger), mängib viidetega ja segab kõrge popkultuuriga, jälgides kuulsuste ümber tiirlejaid. Romaanis viidatud Bob Geldofi laul „[I never loved] Eva Braun“ viib mõtteni, et kes suudab süüvida halba, see suudab süüvida ka heasse. Geldofi käe all on sündinud ka laul „I don’t like Mondays“. Selle inspireeris arutu tulistamise korraldanud Ameerika koolitüdruk Brenda Ann Spencer, kes põhjendas veretööd sellega, et talle ei meeldi esmaspäevad. „Igaühes meist on piisake Eva Brauni, kübe Brenda Ann Spencerit ja törts Adolf Hitlerit,“ leiab Järvelä (lk 266).
Kahtlemata on. Kas aga mäng mängus või kelmus kelmuses on piisav, et kõigi küsimustega lugejale vastu pead raksatada? Lugejat peegli ette tirides naerab Järvelä ju tänapäeva kuulsusekultuse üle, himu üle leida ühismeediast kontakt tähtsate inimestega ja soojendada end nende kuulsuse paistel nendega samas ruumis olles. Loodetavasti mõtleb lugeja ka sellele, missugused tänapäeva maailma hiigelunistajad tahavad ajaloopokkeris pista trumbid tasku ja korraldada midagi suurt? Neid näeb reaalajas teleekraanil ja see ei ole meile mugav. Võib-olla kunagi aastakümnete pärast. Kui kõik on möödas, siis naerame jälle diktaatorite üle.
1 Teos on Tiiu Kokla vahendusel ilmunud ka eesti keeles (1993, Koolibri).
2 Teose on eestindanud Kai Aareleid (2023, Ühinenud Ajakirjad).
