Ütlus „elame kriisiajastul“ on kriiside rohkuse tõttu muutunud juba klišeeks. Käibesse on tulnud uudissõnad nagu kobarkriis, permakriis ja polükriis. Aeg-ajalt näib, et oleme juba unustanud, kuidas „kriisivabalt“ elada ja et hullem pole kunagi olnud. Pidev kriiside kuhjumine väljendub muu hulgas selles, et ingliskeelne Collinsi sõnaraamat valis „permakriisi“ 2022. aasta sõnaks.¹ Sõna „permakriis“ on käiku läinud ka eesti meedias, kuigi ei ole veel õigekeelsussõnaraamatus ametlikku kinnitust leidnud.

Tõepoolest, sattunud koroonaajastu tervisekriisist otse sõja- ja julgeoleku­kriisi, varitsesid nurga taga poliitilised, majanduslikud ja ühiskondlikud kriisid ning seda üha ägeneva keskkonnakriisi taustal. See kõik omakorda kutsub esile vaimse tervise, suhte-, iibe- ja muid kriise – pole mõtet nimekirja jätkata tõestamaks, et aastal 2025 on kriisist saanud uus normaalsus. Trumpi uue ajastu saabumisega on üha selgem tõsiasi, et poliitiline kriis on ühtlasi diskursusekriis, kus sõnal võib olla hävitav jõud, mis tekitab uusi polariseerumisi mitte ainult ühes konkreetses ühiskonnas, vaid kogu maailmas.

Eespool mainitud sõnaühendid võivad mõjuda uudselt, kuid tegelikult on kriisid inimkonda alati saatnud, olgugi et kriisi mõiste tähendus pole alati olnud samasugune kui tänapäeval. Loovate erialade puhul on kriis olnud tõukejõud: tänu kriisidele on sündinud ja sündimas paljud inimkonnale tähtsad teosed, mis pakuvad kui mitte lahendust, siis vähemalt lootust, valgust tunneli lõpus või labürindi keskel.

Kriisi mõiste

Collinsi sõnaraamatus tähistab permakriisi mõiste „pikemat ebastabiilsuse ja ebakindluse perioodi, eriti niisugust, mis tuleneb katastroofiliste sündmuste jadast“ ². Kriis ise on eesti õigekeelsussõnaraamatu³ ja eesti keele seletava sõnaraamatu⁴ järgi eelkõige ’raske olukord’, ’järsk häire’ või lausa ’ummikseis’. Sõna on pärit kreeka keelest: κρίσις/krino ehk otsustama, arvamust kujundama, valikut langetama. Tavakeelde on see tulnud meditsiini valdkonnast, kus tähistab murrangut, pöördepunkti või hetke, mil patsient sureb või jääb ellu.

Saksa ajaloofilosoof Reinhart Kosel­leck on koos Michaela Richteriga kirjeldanud kriisi mõiste arengut. Ta toob esile, et kriisi mõiste on omandanud praeguse negatiivse tähenduse meedia tõttu, kuna näiteks sõjalisi konflikte kajastatakse valikuliselt ja paisutatakse kriisi mõistet⁵. Koselleck ja Richter järeldavad, et kriis on eeskätt põletav olukord – niisugune olukord, mis nõuab otsustamist ja muutmist⁶. Just viimases tähenduses võime mõtestada praegust kriisi, eriti rääkides selle mõjust kultuurile: kriis on võimalus.

Samamoodi nagu meedias valitakse, kuidas ja missuguseid kriisiolukordi kajastada, tehakse seda ka kunstides, sealhulgas kirjanduses. Kirjanikud eelistavad tihti alternatiivseid vaatenurki, jutustades rääkimata lugusid ja näidates pikemaid sündmusahelaid kui pelgalt praegune hetk. Tänu kujutlusvõimele ja võimalusele kujutada sündmusi korraga ja mitmel skaalal täidab kirjandus nähtavuse lünga (visibility gap)⁷. Võib öelda, et kirjandus on läbi aegade olnud kriiside kujutajana kõige tundlikum meedium. Kriisid omakorda on mõjutanud kirjandust, kutsunud esile uusi žanre ja vorme.

Kriis kui võimalus

Giovanni Boccaccio kuulus teos „Dekameron“ (1353) sündis keset suurt katastroofi, musta surma, mis laastas Euroopat aastatel 1320–1350. Must surm ei põhjustanud ainult rahvastiku kahanemist: katkuga kaasnenud majandus- ja usukriis tõid ühiskonnas kaasa sügavad muutused. Tõepoolest, kui surm ei tee vahet vooruslikel ja patustel ega halasta ka kõige pühendunumatele usklikele, siis mis kasu on usurituaalidest ja seni juurdunud kristlikest väärtustest? Tagajärjeks oli moraalinormide lõdvenemine ja peatne reformatsioon.⁸

„Dekameron“ koosneb teatavasti sajast novellist ehk lugudest, mille jutustavad üksteisele kümne päeva jooksul kümme kombekat noort. Näiliselt lustakas teos algab autori ereda sissejuhatusega, kus ta meenutab, kuidas „see tõbi [hakkas] õudsel ja imelikul viisil oma kohutavat tööd tegema“⁹, ja annab ülevaate olukorrast, mille puhul hiljuti Covidi pandeemia läbi elanud XXI sajandi lugeja võib üht-teist ära tunda. Näiteks moondus tõve kulg hommikumaalt Euroopasse jõudes, ent selle mõju polnud siin vähem laastav. Riigipiire ja usulisi erinevusi katk ei tundnud – täpselt nagu ka tänapäeva epideemiad. Ühtlasi märkame Boccaccio teoses idamaa mõju – nii raamlugu kui ka teemadering meenutavad pärsia kirjanduse pärli, muinasjutukogu „Tuhat ja üks ööd“. Boccaccio õpetlik sõnum annab ehk lootust ka tänapäeva lugejale: järsu mäe taga on alati imekaunis lagendik; mida raskem on tippu tõusta, seda meeldivam on sellest alla laskuda ning õnnetused alati lõppevad rõõmu tulekuga¹⁰.

On iseloomulik, et just XX sajandi ilmasõdade vahel ilmus kaks maailmakirjanduses vormi poolest silmapaistvalt uuenduslikku teost, T. S. Elioti „Ahermaa“ ja James Joyce’i „Ulysses“. Mõlemad teosed ilmusid aastal 1922 – pärast Esimest maailmasõda ja Hispaania grippi, mil jumala kadumise ja surma vältimatuse küsimus oli taas teravalt päevakorral. Mahuka „Ulyssese“ (Paul-Eerik Rummo mullu ilmunud tõlkes 879 lk) viimane sõna on „jah“ – elu võiks siiski jaatada, olgugi seljataga pikk ja keeruline odüsseia ning kumagu silmapiiril uus kohutav ajastu.

Niisamuti kui senistes näidetes põimuvad eri mõjud ja ajastud tänapäeva kriise kujutavates raamatutes. Filosoof ja sotsioloog Walter Benjamin on arutlenud, et ajalugu ei kulge sirgjooneliselt „nagu helmed roosipärjal“, vaid moodustab „konstellatsiooni“ eri ajastute vahel: olevik hõlmab „kogu inimkonna ajaloo lühikokkuvõttes“. Aega ei saa vaadelda millegi ühtlase või tühjana, mida mõõdetakse kella ja kalendriga, vaid pigem messialikuna: see ilmub ootamatult oleviku murdepunktides. Seega ei ole ükski sündmus „ajaloo jaoks kadunud“ ega tähtsam või tähtsusetum kui teised. Iga sündmus on osa mineviku ja oleviku vahelisest varjatud kokkuleppest, mis ühendab sugupõlvi.¹¹

Leo Kunnas esitab düstoopilises hoiatusromaanis „Sõda 2023“ (2016) hüpoteetilise tulevikuvisiooni, õigemini kaks prognoosi selle kohta, mis võib juhtuda, kui Venemaa tungib Eesti territooriumile.¹² Autor on lähtunud oma elukogemustest, teadmistest Nõukogude Liidu režiimi kohta ning murest tuleviku pärast, arvestades geopoliitilist olukorda. Lugedes seda praegu, üheksa aastat hiljem, lisandub uus kontekst: nii mineviku okupatsioonid kui ka tänapäeva uusimperialism, Ukraina pinnal käiv sõda ja nüüd ka USA muutuv roll maailma probleemide lahendamisel ja uute tekitamisel. Kunnas, kelle ideoloogilist positsiooni on kirjandusteadlane Piret Viires nimetanud ühtaegu „kangelaslikuks ja hoiatavaks“¹³, pakub riigi julgeoleku tagamiseks konkreetse programmi. Et tegu on siiski ilukirjandusega, mõjutab see lugejat ka emotsionaalselt. Romaani on põimitud rohkesti materiaalse tegelikkuse elemente: joonistused, päevikukatked, maastikukaardid, toiduainete nimekirjad jne. See teeb romaani multimodaalseks: teos mõjutab emotsioone nii sõna kui ka pildi kaudu. Käsitsi kirjutatud päevikukanded toovad esile kehalisuse, aidates lugejal sündmustikku paremini tajuda. Kui kriis on võimalus, siis peavad kõik modaalsused olema aktiveeritud – just seda teevad vormilt uuenduslikud raamatud, näiteks „Sõda 2023“, ning piiripealsed hübriidžanrid nagu ulmekirjandus, loov esseistika (creative nonfiction) ja graafiline romaan.

Kuidas väljendada väljendamatut?

Olgugi et graafilist romaani tunneb tavalugeja koomiksi nimetuse all, ei ole tegu pelga meelelahutusega. Paiknedes kujutava kunsti, animatsiooni, ilukirjanduse, esseistika ja elulooraamatu piiril, on graafilise narratiivi abil võimalik väljendada ka väljendamatut, näiteks sügavalt traumeerivat või šokeerivat kogemust.

Kanooniline näide on Art Spiegelmani „Maus“ (1980–1991). Eesti keeles on teos ilmunud pealkirjaga „Maus. Ühe ellujäänu lugu“ (2018, tlk Tiina Aro). Selles teoses kujutatakse holokausti õudust dokumentalistika vormis: autor intervjueerib oma isa, kel õnnestus holokaustist eluga pääseda. Autor kasutab toimunu kirjeldamiseks loomakujundeid: natsid on kassid ja juudid on hiired. Loomtegelaste kasutamine tekitab võõrandumise efekti, mis muudab nii kirjutamise kui ka lugemise talutavamaks. Samal ajal on koomiksile omane pildi ja sõna vaheldumine – killustatud jutustamisstiil võimaldab lugejat aktiivselt kaasata, äratab temas emotsioone ning aitab tabada olukorra tõsidust. Niiviisi lahendas Spiegelman Teise maailmasõja järgse „keele ja kujutamise kriisi“¹⁴ ning tõstis koomiksi tõsiseltvõetavate žanrite hulka.

Tänapäeva graafilised romaanid ei paku lahendust mitte ainult seesugusele väljendamiskriisile, vaid ka praegusele ajale omasele tähelepanukriisile, mida iseloomustavad väiksem keskendumisvõime, raskendatud püsivus ja valikuline tähelepanu. Meedia dikteerib endistviisi sageli, missugused sündmused ja inimrühmad tähelepanu väärivad ja mil määral – graafilisel kirjandusel on siinkohal head väljavaated täita nähtavuse lünk.

Nii ühendab ukraina kirjanik ja tänavakunstnik Serhii Zaharovi teoses ,,Auk. August 2014“ (2018, tlk Marek Litnevski) praeguse aja, mil Venemaa sõda Ukrainas on väldanud kolm aastat ja maailmas on alanud ebakindel Trumpi ajastu, aastaga 2014, mil rahvusvaheline üldsus oli veel unes, aga vastasseis Ida-Ukrainas oli lahvatanud juba täie jõuga. Donbassi elanikuna käivitas Zaharov okupeeritud Donetskis protestikunsti kampaania, riputades linnatänavatele okupatsioonivõimu esindajate ja kollaborantide karikatuure. Raamatus kujutatakse Zaharovi ja tema kaasvõitlejast fotograafi vaprust, elanike reaktsiooni, ühismeediakajastust ja sellele järgnenud õuduste jada – vahistamine, piinamine keldris, mahalaskmise lavastused, tõeotsingud, pääsemine uude ellu ning traumajärgne joonistamise sund, tänu millele võis maailm teada saada Ukrainas toimuvast juba enne täiemahulist sõda.

Ajalugu kohtab lugeja ka leedu kirjaniku Jurga Vilė ja kunstniku Lina Itagaki raamatus „Siberi haiku“ (2017, ee 2022, tlk Tiina Kattel). Teos on kirjutatud poisi päevikuna, kujutades küüditamise õudusi lapse pilgu kaudu. Tähelepanu keskmes on füüsiline tegelikkus ja argipäeva detailid, lõhnad, maitsed ja tunded. Algise lapselik käekiri ja joonistused on kui katkised muljed kõige süngemast: kinnivõtmisest, hirmust, armastatud hane ebaõiglasest mahalaskmisest, näljast, piinavast köhast, koduõunte lõhna igatsusest ja „mõõtmatust, taevasuurusest valust“ isa laagrisurma pärast. Muljete vaheldumist väljendab ka raamatu värvigamma. Mustal taustal paistavad hirmunud silmad – lapsed leiavad end kottpimedas loomavagunis, millega neid sõidutatakse teadmatusse. Mustal taustal erkpunane laik – see on veri, mis voolab Siberis metsa langetama saadetud muusikaõpetaja Žibutė palgi alla jäänud käsivarrest. Armastatud õpetaja jätkab dirigeerimist allesjäänud käega ning tema asutatud koor Õunad annab lastele jõudu ellu jääda, kuni nad orbuderongiga tagasi Leetu toimetatakse. Leedu lastekodu kujutavatel lehekülgedel lendlevad valgel taustal „hinged, kes on alati meiega nagu õrn tuulehoog“. Lastele tuleb vastu sugulane kollaste koduõuntega.

Multimodaalsuse võtet on kasutanud ka Joonas Sildre graafilises romaanis „Kahe heli vahel“ (2018). Sildre kujutab ühtaegu Arvo Pärdi Kolgata teed, suure meistri loomingu võlu ja valu, tema sunnitud lahkumist Nõukogude Eestist ning jõudu, mis peitub ta muusikas, millest kajavad vastu nii Laulasmaa maastik kui ka noodid võõrsilt.

Inimese haavatavus

Kirjeldatud teostes joonistub välja üks ühine joon: kriisikirjandus toob esile inimese haavatavuse. Haavatavus on tingitud eeskätt poliitilisest turbulentsist, aga paljuski põhjustab seda ka inimese sõltuvus keskkonnast ja tehnoloogiast ning, vastupidi, mõju nendele. Tänapäeva inimene on seotud mitte ainult oma vahetu keskkonna, vaid ka planeedi protsesside ja ajalooga.

Tõin eespool esile olevikukriisi seose eelnevate ajastutega. Kuidas aga kujutab kirjandus oleviku ja tuleviku seost kriisihetkel? Soome kirjanik Emmi Itäranta kirjeldab ulmeromaanis „Vesi mäletab“ (2012, ee 2014, tlk Kadri Jaanits) tulevikumaailma, kus tehnoloogia on läbi kukkunud, vesi on defitsiit ja loodusressursse, eelkõige vett, kontrollib totalitaarne valitsus. Vabaduste piiramine, jälitamine ja maavara-ahnus sõja ning kiire kliimamuutuse taustal kõlavad tänapäeval kõhedalt tuttavalt. Teose peategelane Noria, kes korjab koos südamesõbranna Sanjaga prügilas üles endismaailma rikkis masinaid ja tundmatute asjade plastkilde, paneb lugeja mõtlema põlvkondade sidemele hääbuvas ja reostatud keskkonnas. Plast on üle elanud maailmakatastroofi, kuid sellest ega tehnoloogiast pole kasu, kuna vesi hakkab otsa lõppema. Kas olukord oleks teistsugune, kui minevikumaailma inimesed oleksid hetkekski mõelnud oma järglaste peale ning midagi teisiti teinud? Nii mõtleb Noria oma eellastele: „Olen proovinud nende peale mitte mõelda, aga nende endismaailm tungib nüüdismaailma, selle taevasse, selle tolmu. Kas nüüdismaailm, oleviku maailm, imbub kunagi nende maailma, mineviku maailma?“¹⁵

Tuleviku seisukohalt oleme meiegi minevik. Ajastud on seotud justkui tähtkujud: nii minevik kui ka tulevik on oleviku osa, kumavad nagu ere täht, kui me vaid tahaksime seda näha, käsitledes kriisi mõistet tähenduses ’võimalus’. Kanada kirjaniku Margaret Atwoodi sõnul peab ebameeldivatest tulevikest kirjutama selleks, et need tulevikud kunagi tegelikkuseks ei saaks.¹⁶ Ta rõhutab, et hirm ja lootus käivad käsikäes ning et kriisihetkel võime endalt küsida: kuidas me soovime elada? Kas hundi kõhus, kus on pime, või sellest väljas, kus on valge?¹⁷ Lääne muinasjuttudes tähistab suure kurja hundi arhetüüp tihti kurjust, pettust ja ohtu, Atwoodi puhul autoritaarset võimu. Kas me saame ajaloost ja tulevikust õppida või laseme hundil ennast ikka ja jälle alla neelata?

Julia Kuznetski on Tallinna Ülikooli anglistika professor ja uurija Eesti Teadus­agentuuri projektis „Mälu ja keskkond: vägivaldsete ajalugude keskkonnamõju rahvusteüleses euroopa kirjanduses“ (PRG2592).