Kui Miguel Llansó „Jeesus juhatab sind kiirteele“ sähvatas 2019. aastal välgunoolena toona veel ratsionaalsesse Eesti filmindusse, lõi see isegi suurte žanrifännide jalad korraks värisema. Vau, meile ei pakutagi ainult lahjat õuduspuljongit ja ebausutavat ulmeglasuuri, vaid üks hispaania režissöör kolib Eestisse ja annab meile tõupuhta ja täisverelise B-filmi, millele pole võimalik päitseid pähe suruda. „Jeesus juhatab sind kiirteele“ on pöörane, ühelt poolt lohakas ja logisev, teisest küljest häbitult pillav ja julgelt isepäine; suuresti ka teadlik kõigest sellest, mida võiks teisiti teha, et oleks õige. Aga mis on õige? Parketikõlblik ja nivelleeritud, maha lihvitud nurkade ja sõbraliku ninnu-nännu looga, mis viib meid käevangus päikseloojangusse? Noh, just kõike seda Miguel Llansó vältiski, näidates, et õiged valikud oleksid palju igavamad.

Tegelikult alustas Llansó sedasama rida juba oma 2015. aastal valminud täispikas debüüdis „Pudemed“¹, kus kõik oli samamoodi pisut nihkes, ükski pusletükk ei sobinud hästi kokku ning vaatajal ei lastud sekundikski mõnusalt tooli vajuda. Tema loominguline kreedo on irratsionaalsus ja ebamugavus, mistõttu on ilmselt raske leida inimest, kes kainel hea-halb-skaalal tahaks paigutada tema töö „hea“ poolele. Igal kümnel juhul võiks seda võtta etteheitena, tema puhul mitte. Jah, kogenum sinefiil tahaks ilmselt vastu vaielda, diskussiooni pidada, võib-olla ka need filmid n-ö korda teha, rahutum vaataja paneb sajatuste saatel need kiiremas korras kinni või põgeneb ummisjalu kinosaalist („Igavese suve“ esilinastuselt lahkus neli, võib-olla viis inimest!). Miguel Llansó ootabki reaktsioonilisust, kuid olen enam kui kindel, et ta mõistab hästi ka neid, kes tema loomingut jälestavad.

Mulle meeldib rämpsfilmist mõelda ja rääkida, aeg-ajalt isegi end uhkusega selle fänniks nimetada, aga põhjalikuma vaatamiseni jõuan häbematult harva. Põhjus on väga lihtne: liiga paljudel rämpsfilmilavastajatel on komme lüüa pall kõige turvalisemasse väravasse. Ollakse väga teadlik oma publikust ning vastavalt sellele doseeritakse siis groteski, maotut huumorit, vereojasid, odavat vägivalda, kehva dialoogi, suvalist montaaži. Pealtnäha peaks kõik olema hästi pöörane, aga on tehtud nii täpse retsepti järgi, et mõjub nagu poest ostetav valmistoit: igati söödav, aga maitsetu ja pisut suvaline. Teenitakse oma ustavat publikut ning see loob küll mõnusa kogukonnatunde, ent pärast paarisadat sedalaadi filmi pakub see lõpuks hea mooduse ekraani ees aju välja lülitada.

Oma väärtus on sellelgi, ent Miguel Llansó esindab õnneks seda pisikest režissööride gruppi – sarnaselt näiteks ka PÖFFi külastanud Aaron Moorheadi ja Justin Bensoniga –, kes teevad kõike sedasama, aga pole nimme mitte kellegi teenistuses. Nad ei ürita rajada oma filme žanrifilmi rikkalikule vundamendile, lõputule edasi-tagasi, üles-alla referentside võrgustikule, vaid ehitavad kõik ise nullist üles. Tervikule tuleb see ehk kahjuks, vastu seina visatakse rohkem ideid kui sinna lõpuks kinni jääb, aga samm-sammult arendavad nad seeläbi välja unikaalse, neile ainuomase keele.

Legaalne filminarkootikum

Kuigi võib olla kindel, et kodumaises kinolevis põrub allumatu „Igavene suvi“ valju kolksuga – nii veidrat filmi on täiesti võimatu suurele publikule maha müüa –, siis mulle meeldis linastuse ajal unistada sellest, kuidas mõni pahaaimamatu vaataja kogemata saali satub. Ohoh, uus Eesti film! Toimub suvel! Igavene suvi! Noored on ka filmis, äge! Jess, äkki midagi „Pikkade paberite“² sarnast? Ilmad lähevadki juba soojemaks, lähme tõmbame selle suvevaibi käima! Ilmselt hoiaksid nad esimese kümmekonna minuti järel peast kinni. Seega igaks juhuks ja selguse mõttes: tinglikult on siin tõesti noorte peategelaste jaoks lootusrikas ja pealtnäha muretu suvi, kuid see on ajutine illusioon. Võtme annab kätte pealkiri: „igavene“ on siin selgelt pahaendeline viide, sest jutt ei käi mitte heas mõttes lõputust, nii-öelda lõputuna näivast puhkusest, vaid rusuvast ja lämmatavast igavikust. Seega kinolinalt D-vitamiini laadimiseks soovitan otsida paremaid kohti.

Kui nüüd aga veidi silmi kissitada, võib ette kujutada, et kõik Llansó täispikad linalood asuvad samas uni- või vähemasti multiversumis: ütleksin selle kohta happeulme, kus stsenaarium ja tegelaskond, kunstnikutöö ja muusika on kõik tuhandekordselt psühhedeelikumidega rikastatud, mistõttu hakkab kõik vaikselt ujuma, õõtsuma ja veiklema. Esialgu võib olla raske saalis istudes õiget käiku sisse saada, sest audiovisuaalsed aurud ei ole veel mõjunud, ent joovastusele tulebki aega anda! Minagi proovisin „Igavese suve” puhul jälgida, kuidas lugu hakkab lahti rulluma. Läksin mööda niidiotsi vaikselt edasi, aga leidsin end hoopis teisest kohast, niit oli märkamatult katkenud, maailm oli pahupidi keeratud ja ees ootasid järgmised niidid, mis juhatasid uutesse valedesse kohtadesse. Ja nii edasi ja nii edasi. Kuni need filmidroogid ühel hetkel tööle hakkasid…

Selles kõrgendatud seisundis hakkavad piirjooned vaikselt hajuma, narratiiv sulab kokku üheks ebamääraseks tombuks ja me ei liigu enam lineaarsel teljel, vaid lendame läbi viiemõõtmelise filmiruumi, kus on juba naeruväärne otsida sidet meie argieluga. Ei-ei, ärge hakake nüüd ette kujutama, et „Igaveses suves“ vuhisevad draakonid ja lendame filminarkopilvel otse kuhugi fantaasiamaailma, pigem kisub Llansó meie mõttemallid liimist lahti ja paneb normaalsuse vähehaaval pragunema. Maailm ei muutu tundmatuseni, aga sügavamates, nähtamatutes kihtides nihkub midagi jäädavalt paigast ja rahulikuks pole nendes tingimustes võimalik jääda ei vaatajatel ega tegelastel. Osalt lõhubki ta neljanda seina, aga mitte niiviisi, et ekraanilt hakatakse meiega silmast silma suhtlema – see on vana ja igav lahendus –, vaid filmis nähtav tajuruum haarab ka meid märkamatult endasse. Me ei ela mitte filmile kaasa, vaid mõneks ajaks saame selle osaks.

Normaalsus on üle hinnatud

„Igavene suvi“ ei ava oma kõiki uksi igaühele, vaid see on selgelt kahepoolne suhe: vaataja peab olema samavõrd valmis omalt poolt andma, et Miguel Llansó hullumeelse visiooniga poolel teel kokku saada. Võib isegi öelda, et peate olema valmis leppima selle filmi puudustega, et aimata vähemalt korraks ambitsiooniplahvatust, mille najalt see materjal võrsunud on.

Kui korraks püüda foku­seerida ja pea selgeks saada, siis muidugi on siin lugematu hulk asju, mille kallal võiks võtta: tempoprobleemid vaevavad juba esimestest minutitest, stseen stseeni järel seisab paigal ega kanna lõpuks mingit sisulist väärtust, näitlejad esitavad teksti ette arusaamatu ükskõiksusega, montaaž on rutakas ja pureb ajuti tekkinud rütmi püdelaks, muusika lämmatab mõjusaid hetki, samal ajal kui mõni teine, tühjam hetk on mõistetamatult ilma taustahelita. Ma võiksin neid asju ette heita, ent see pole antud juhul mitte märk amatöörlikkusest, vaid mida film edasi, seda enam saab selgeks, et iga katse paigutada Llansó loomingut moodsa filmikunsti mudelitesse jätab lolli valgusse hoopis meid.

Seetõttu oleks lihtne ja ilmselge „Igavest suve“ nimetada rämpsfilmiks, paljuski juba tänu sellele nihestatud ja jaburale huumorile, mis on Miguel Llansó teoseid alati saatnud, kuid tegelikult sarnaneb tema meetod rohkem arthouse’iga. Autor sunnib meid trotslikult leppima lahendustega, mis lähevad vastuollu meie enda tõekspidamistega, seega võib täiesti vabalt juhtuda, et meie meel ei saagi lahutatud, vaid hoopis jahutatud. Ka minul on raske leppida paljude asjadega, mis mulle ekraanilt vastu vaatasid, aga see kirgastav pooleteisttunnine sahmakas ei peagi tingimata meeldiv olema, vaid parima kunsti näitel on olulisem hoopis see, kuivõrd suudab ta meie sees midagi liikuma panna.

Küsimused üksildusest ja isekusest, armastuse võimatusest ja võimalikkusest, miks mitte ka unistus paremast homsest, mis kõik filmist läbi käivad, on küll igati ajakajalised, ent „Igavene suvi“ esitab neid pigem õrnade mõttesähvatuste kui tuumakate ideedena. Kuid nagu ma juba ütlesin: kas keegi on kunagi öelnud, et kunsti ülesanne on meile tee täpselt ette joonistada? Parem ongi, kui kuskile peidetakse ära seeme, mis hakkab ehk võrsuma mõne päeva pärast või annab endast märku alles kunagi kauges tulevikus. Fragmentaarsus ja heitlik, osalt närviline stiil näitab, et Miguel Llansó pulbitseb ideedest, millest ta koob provotseeriva tehnitsistlik-düstoopilise rägastiku, mis võib närvi ajada, aga külmaks ei jäta kindlasti.

Eesti film julgeb viimastel aastatel üha enam väljaspool stampe mõelda, aga meil on vaja just sellise esmapilgul täiesti arusaamatuid, aga pärast mõningast läbiseedimist seletamatult sõgedaid energiaplahvatusi, mis annavad ka teistele indu unistada suuremalt. „Igavene suvi“ pole kaugeltki veatu ning kindlasti mitte kõigile mõeldud, aga ma võtan küll iga kell ette pigem väljakutsuva eksperimendi kui parema, aga igavalt normaalse filmi.