Urmas Vadi näitemäng „Lasteaed“ Rakvere teatri väikeses majas algab õige paljutõotavalt absurditeatrina. Kolm näitlejat kehastuvad arstiks ja õdedeks ning neljas patsiendiks. Neid vaadates meenub Endla „Dip“ (2023), kus Indrek Taalmaa irriteeris doktorina publikut. Nii Vadi kui ka „Dipi“ autor-lavastaja Toomas Saarepera tajuvad järelikult tänapäevast arstiabi külma ja ebainimlikuna. Ideaalmaailm peaks olema vastu­pidine, meditsiin võiks inspireerida teatritegijaid soojuse ja inimlikkusega. Lasteaed oma olemuselt peidab sarnast vastuolu. Lapsi aias hoidev asutus võiks olla olemuselt hell ja hooliv, tegelikkuses kujundavad lasteaia argipäeva pahatihti ükskõikne bürokraatia ja väiklane võimuvõitlus.

„Lasteaia“ stiilipuhas ja füüsiliselt keerukas algus lubas ilusat teatriõhtut, aga absurdi juurde pöördus autor tagasi veel vaid korra. Nagu pealkirigi ütleb, viib tegevustik lasteaeda. Laste rollis Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Jaune Kimmel ja Tiina Mälberg. Lavastus pole kuigi keeruline: enamasti esitavad teksti rääkivad pead, kes lasevad saali paista vaid oma profiilil. Mängu on vähe.

Niisiis, lapsed veerevad laval kentsakas puhvkombinesoonis. Vadile omase absurditajuga on ta kujutanud hoolitsevate vanemate tahtel kaelamulguni kinni nööbitud väikelapsi, kes ei saa õieti liigutadagi, aga see-eest hoiab rõivastus nad ka porilombis või lumehanges sooja ja kuivana. Vadi stiili nii kirjaniku kui ka lavastajana iseloomustab jaburahõnguline absurdsus, ta eelistab elus kogetut kujutada koomiliselt ülepaisutatuna.

Vadi kirjutatud ja lavastatud „Lasteaed“ koosneb lühikestest, üsna lõdvalt seotud pildikestest, mille vahepaladena kõlavad katked lööklauludest. Ülesehitus meenutab pigem tänapäevast stand-up’i. Lugu pole peatähtis. Põhi­tähelepanu läheb naljakaile seikadele, mis on seotud nii lasteaialaste kui ka nende vanemate ja õpetajatega.

„Lasteaed“ järgneb mõtteliselt Vadi romaanile „Kuu teine pool“, kus seikleb üks lasteaiakasvataja, õiglane ja pisut koomiline oma tõsimeelsuses, samuti leidub tegelaste hulgas mees, kellele meeldivad naised kahekaupa. Aga ka romaani põhiliin, laste ja vanemate suhted, on „Lasteaia“ mängukavas. Tõsi, laval millessegi ei süveneta, libisetakse elegantselt ühelt teisele, korraks kolmandale ja siis esimesele jälle tagasi.

Lavastus võiks paeluda täiskasvanut, kellele meeldib mõttes tagasi rännata oma lapsepõlve või meenutada lapsi ja lapselapsi. Lavastuse toel võib meelde tulla, kuidas magati päevaund ja söödi toite, mis ei maitsenud, aga taldrik kuidagiviisi lõpuks ikkagi tühjaks sai – peki- ja peeditükid jalutasid taskusse.

„Lasteaia“ pileteid pole selleks kevadeks enam saada – publik on Vadi ja tema uue lavastuse juba leidnud. Lapsemeelsust ekspluateerivaid näitemänge pole Eesti teatrites laval palju, ometi on see terves maailmas aina enam populaarsust võitev meelelahutuse alaliik. Pipi või Sipsik on siiani olnud pigem lasteteatri mängumaa, ilmselt on aeg tuua nad ka täiskasvanute õhtusesse meele­lahutusse.

„Lasteaed“ pole stiilipuhtalt infantiilne, seal leidub ka sotsiaalselt teraseid tähelepanekuid, ent lapsemeelsuse taaskehastamise püüd annab tooni. Näitlejaile pakub ülesanne ilmselt kergendust, sest pole kohustust otsida leina või depressiooni aina uusi ja uusi varjundeid või hoida pinget, mis iga järgmise pildiga lavastuses üha kasvab, et jõuda lõpu eel haripunkti. Näitlejate rõõm oma rollide üle nakatab hooti ka publiku. Naerda saab või vähemalt muie püsib suul, vaadates tegelasi, keda neli näitlejat üksteise võidu esile manavad: innukas direktor, ihar lapsevanem, töönarkomaanist kasvataja, õnnetu üksikema. Iga näitleja on kord laps, kord täiskasvanu. Vaevumärgatavat narratiivi hoiavad üks poiss Peeter Rästa kehastuses ja lasteaiakasvataja Tiina Mälbergi rollina. Jaune Kimmelile jäävad lasteaia juhataja ning üksildusest heitunud lapsevanem. Anneli Rahkema meenub emana, kes on nii ülekoormatud, et valmis oma tütre teise vastu vahetama.

Omaette vaatamisväärsus on kunstnik Pille Jänese töö. Üleelusuuruses puhvkombinesoonidest juba kirjutasin, aga meisterlik on ka multifunktsionaalne ratastel kapp, mille uksed avanevad soovi korral voodina. Tükati jäi küll mulje, et kombinesoonid või hulga ustega kapp kipub dikteerima toimuvat: vorm nõudis sisu ning jõudumööda viimast ka sündis.

„Lasteaia“ lavastusel pole pretensioone: näitemäng esitab kirjaniku märgatud tõsiasju, mis kergelt groteskses toonis tulevad näitlejate muheda osavusega vaatajale tuttavad ette. Lavastuse hingesugulane on Tallinna Linnateatri „Suur veeuputus“ (lavastaja Priit Võigemast, 2023). Viimaseski ei püüta midagi enamat, kui jutustada pildikesi meie igapäevasest tavalisest elust.

Kõige rohkem rõõmu pakub „Laste­aed“ ikkagi näitlejaile. Head absurditaju ja oskust panna rõhke ning nalja mitte ette ära anda – seda kõike laval näeb. „Lasteaed“ ilmselt ongi vaatajale, kes armastab väikesi kõnekaid žeste ja detaile ega oota, et nendest kooruks kokkuvõte, mis ütleks kaaluka sõna meie aja musta lae kohta.