Dramaturgiraamat. 13 intervjuud Eesti dramaturgidega. Koostajad Joosep Lõhmus ja Maarja Moor, toimetanud Madli Pesti. Kujundanud Andres Tali. Eesti Teatriliit, 2025. 407 lk.

Eesti teatriväljal toimub viimastel aastatel vaikne, aga tähtis teisenemine: dramaturgi positsioon liigub teatritegemisel aina kesksemale kohale, ta ühendatakse aina enamate valdkondade ja teatrikunsti osadega, ohjad jooksevad järjest enam dramaturgi kätte kokku. Dramaturg pole enam näitekirjaniku sünonüüm, lavastusdramaturg (kes põhimõtteliselt ei pea sõnagi kirja panema) on juba täiesti tavaline nähtus, keda ka traditsioonilisemad teatrid ja teatritegijad hea meelega oma töösse kaasavad.¹ Ilmekas näide on seegi, et alles üsna hiljuti, 2019. aastal, liideti ula peal olnud dramaturgid Eesti Lavastajate Liiduga (ning sündis Eesti Lavastajate ja Dramaturgide Liit, ELDL). Just nimelt liideti, sest mõisteti, et ühisosa on piisavalt suur.

Nüüd on sel arenguteel kätte jõudnud uus etapp, mil esimesed muutused talletatakse. Eelkõige on see vundamendi fikseerimise protsess minu arvates alguse saanud Siret Campbelli asumisest EMTA lavakunstikooli dramaturgiasuuna etteotsa, sest kui tuleb välja töötada süsteem, kuidas XXI sajandil õpetada (süstemaatiliselt!) dramaturge, siis maksab heita pilk kogu teatrile ning vaadata, mis jõujooned valitsevad ja kuhu noored dramaturgid hiljem tööle asuvad.

Muidugi ei tegutse keegi vaakumis, Campbelli kõrval on märgata Madli Pesti tugevat teatriteaduslikku kätt – hiljuti toimunud viljakas dramaturgiakonverents ning samal ajal ilmunud põhjalik „Dramaturgiraamat“ on teatriteadlase põhilised mänguvahendid, mille abil mõnda teemat uurida ja avada. Kuna dramaturgiakonverentsist oli eelmises Sirbis juba juttu², tasub nüüd heita pilk ka ilmunud „Dramaturgiraamatule“.

13 intervjuud Eesti dramaturgidega. See, keda huvitab teatri akside tagune elu, on saanud viimasel ajal meeleheast omaette nohiseda: alles see oli, kui ilmus Mart Kangro juubeliraamat, seejärel jõudis samas formaadis (ent teatriteaduslikumas esituses) raamatulettidele tagasivaade teatri NO99 tegudest (sest teatri algusest möödub tänavu 20 aastat). Ja täpselt samal ajal, mil Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper enese Sakala 3 majas sisse seadsid, pani Ingo Normet Toompeal lavakunstikoolis aluse dramaturgialase kõrghariduse andmisele.

Selle tähtpäeva kattevarjus ongi „Dramaturgiraamatusse“ koondatud 13 intervjuud dramaturgidega. Raamatut katab Ingo Normeti vari, kellele teos on pühendatud, ent pühendusest olulisemadki on ilmselt soojad sõnad, mida endised õpilased raamatukaante vahel oma õpetajale jagavad: nii Urmas Lennuk kui ka Marion Jõepera meenutavad Normetit kui head õpetajat, mõjutajat – seejuures nimetab Jõepera Normetit oma suurimaks õpetajaks.

Raamatu vorm on igati klassikaline, on mustas kirjas küsimused ning dramaturgide vastused. Tõesti, ratast pole seejuures leiutama hakatud, sest peale klassikalise vormi on ka kontekst, kuhu raamat paigutub, juba määratud ja rada ette tallatud – sinna kuuluvad juba kaks „Lavastajaraamatut“ (esimene osa 2001, teine 2013), kaks „Lavakooliraamatut“ ehk intervjuude sari lavakunstikooli õppejõududega (esimene osa 2007, teine 2010), „Kunstnikuraamat“ ehk inter­vjuud meie lavastuskunstnikega (2005) ning „Koreograafiraamat“ (2019). Kõik need teosed üritavad anda tervikpilti ühest tegevusalast, ametist. Ent kui vaadata neid aastanumbreid, kerkib kulm küll kõrgele – kuidas nii, et alles nüüd, 2025. aastal ilmub esimene dramaturgitööd käsitlev eestikeelne teos?³

Muidugi on andnud pikk küpsemisaeg võimaluse varasematest kogemustest õppida ning leida see tee, mis kõige paremini sobib. Erinevalt „Lavastajaraamatutest“ on nüüd dramaturgidele esitatud küsimustega varieeritud, küsimused ei kattu. Sõltuvalt dramaturgi töö fookusest võib vestluse keskmesse kerkida dramatiseerimine, lavastusdramaturgi töö või hoopis majadramaturgi roll. Selline vaatenurk mõjub isikupäraselt – on selge, et vestluste-intervjuude läbiviijad (lavakunstikooli dramaturgisuuna üliõpilased) Maarja Moor ja Joosep Lõhmus on tõesti iga dramaturgi tausta süvenenud, teinud taustatööd ning otsinud igast vestlusest seda, mis teeb just selle dramaturgi eriliseks. Iga uus intervjuu mõjub värskelt, mis on tihke intervjuuraamatu puhul küllalt ootamatu. Ja seejuures on taustal hoitud tervikpilti, üldine struktuur on hästi paigas ning kõigi intervjuude põhjal on hiljem võimalik teha üldistusi, võrrelda erisuguseid arusaamu ja vastuseid.

Ka teine põhimõtteline otsus, keda siis ikkagi raamatusse tuleb kaasata, kes on need kolmteist, kelle najal Eesti dramaturgide lugu (2024. aasta seisuga) rääkida, on hästi õnnestunud – raamatus on eri tööpõldudel müttavad dramaturgid, kelle teekondki dramaturgia juurde on olnud erisugune. On nii neid, kes kirjutavad näidendeid (Andrus Kivirähk, Urmas Lennuk), on dramatiseerijaid (Priit Põldma), on lavastusdramaturge (Alissa Šnaider), on stsenaristikas kätt proovinuid (Martin Algus), raadioteatrisse eksinuid (Andres Noormets), on maja­dramaturge (Eero Epner) ja seiklusdramaturge (Marion Jõepera). On neid, kes õppisid lavakunstikoolis pärast dramaturgisuuna avamist (Paavo Piik), või neid, kes sattusid teatrisse mujalt, Tartu ülikooli teatriteaduse õppetoolist (Ivar Põllu) või üldse välismaalt (Siret Campbell). Ning on neid, kes astusid õigel ajal sisse Drakadeemia uksest (Piret Jaaks), ning neid, kelle juurde astutakse sisse, et õppida, õppida, õppida (Merle Karusoo). Vikerraadio saates „Loetud ja kirjutatud“ mainibki Madli Pesti, et esimestel koosolekutel oli ette võetud suisa poolsada nime, kelle seast tehti lõplik valik.⁴

Õnnestumist näitab ehk seegi, et hoolimata raamatu ilmselgest fookusest dramaturgitöö ametile, annavad need intervjuud (rohkem või vähem) sissevaate ka kolmeteistkümne kunstniku, kolmeteistkümne inimese ellu, kujunemislukku, nende omailma. Pikad, kolme-neljakümne lehekülje pikkused intervjuud maalivad pildi inimestest, kes on küll valinud dramaturgia (või on dramaturgia valinud nemad), ent kes kõige selle kõrval elavad tavalist elu, üritavad ühildada tööd ja vabadust, kogeda õnne, otsida inspiratsiooni ja vedada välja.

Kui millegi kallal nokkida, siis lugedes jäi silma intervjuude kohatine ebaühtlane tase. Eks suuliste intervjuude puhul on alati küsimus, kuidas voolavat kõnet kirjapilti üle kanda ning säilitada seejuures mõttetäpsus. On intervjuusid, kus on selgelt aru saada (ja ka vastuste pikkusest näha), et intervjuuga on tehtud põhjalikku järeltööd, tekst on kirjalikku vormi hästi ümber valatud. Seda kinnitas raamatuesitlusel ka Paavo Piik, kes mainis, et töötas-toimetas tõesti peaaegu pool teksti hiljem ümber. Seevastu mõne teise intervjuu puhul (nt Urmas Lennuk) on märgata rohkem konarust, suulised keelendid on küll kaotatud, ent tekst on surutud lihtlausetesse, mis lugemist (ning mõtteselgust ja -avarust) piiravad. Ei teagi, kui palju see ütleb raamatu koostajate ja kui palju dramaturgide eneste kohta.

Raamat kui verstapost. „Dramaturgiraamatul“ on peale lugemisrõõmu täita ka väga oluline funktsioon. See on teatavat liiki verstapost, kaleidoskoop eri lähenemistest, rollidest ja taustadest, mida dramaturg 2024. aasta seisuga endas kannab. Aga just nimelt verstapost, mitte vaade tulevikku, sest kui jälgida raamatusse koondatud inimeste sünniaastaid (mis on ilusti iga nime juurde lisatud), saab selgeks, et eelkõige katab küsitlus dramaturge, kes on sündinud vahemikus 1970–1985, seega inimesi, kes on kultuurinormide järgi justkui saavutanud loomingulise küpsuse, kes on aja jooksul juba midagi ära teinud, milleski põrunud või täielikult läbi kukkunud, ja siis pjedestaalile tõusnud, kes on auhinnatud ja tunnustatud. Need on loojad, kes on oma käekirja ja stiili enam-vähem üles leidnud, kes naljalt juba valitud rajalt kõrvale ei kaldu. Nagu Andrus Kivirähk tabavalt oma inter­vjuus nendib: „Mul ei ole plaane kaugeks tulevikuks – et ootan veel mõned aastad, arenen ja siis teen selle asja ära. Kui mõte tuleb, siis hakkan kohe tegutsema. Arvan, et saan hakkama küll ja teen ära, mis seal passida. Ega ma aastate möödudes enam andekamaks muutu.“⁵

Muidugi on hea lugeda, kui mõistad, et inimene on oma varasema teekonna ja loomingu peale mõelnud, analüüsinud ennast ja oma tegemisi. Ent teisalt on see ka „Dramaturgiraamatu“ paratamatu puudus: just mingit uljust, leppimatust, laia pintsliga vehkimist, teravaid servi ja ootamatust oleks tahtnud rohkem kogeda. Midagi säärast ütleb sellesama raamatu kohta ka Eero Epner oma inter­vjuus: „[—] see [dramaturgiraamat – toim] talletab praegu ainult seda, mis on olnud – ja ta ei ütle mitte midagi selle kohta, mis tuleb. Loodetavasti lugeja loebki seda teatud nostalgilise tagasivaatena, mitte juhendina, kuidas tulevikku ehitada.“⁶

„Dramaturgiraamat“ on kindlasti raam, millest tõukuvalt dramaturgi mõistet, dramaturgia tähendust ja rolli teatris edasi mõtestada. Verstapost! Ent selget juhendit uutele dramaturgidele sellest tõesti ei saa, sest teatriväli on pidevas muutuses, eriti just dramaturgi roll. Mis tulemusteni see muutuste protsess viib, milline saab olema dramaturgi koht, vastutus, mida temalt oodatakse, kes on dramaturg aastal 2040 – selliseid tulevikumõtisklusi ja visioone ootan juba järgmiselt „Dramaturgiraamatult“. Muidugi, võib-olla ei peakski säärased mõtisklused olema talletatud traditsioonilise raamatu vormi, ehk on võimalik ka mõni peenem, dramaturgiliselt huvitavam ja kohasem lähenemisnurk.

Ent muutuste tuuled puhuvad ja see on kindlasti hea uudis kõigile neile, kes pole käinud lavakunstikoolis või Viljandi kultuuriakadeemias (ega kuulu sellesse väiksesse „oh-tere-sina-ka-siin-pole-ammu-näinud“ kampa). Sest dramaturgi, eriti lavastusdramaturgi positsioon on meie teatris olnud see koht, kuhu teatrikoolivälised inimesed suures osas satuvad. (Lavastus)dramaturgilt oodatakse, et ta oleks „hääl väljastpoolt“, „kõrvalpilk“ või „tark mees taskus“, ühesõnaga keegi Teine. „Dramaturgiraamatust“ tuleb välja, et sellisest Teisest on palju kasu, teda võib usaldada, tema peale loota. Ta on (väga) oluline.

Ja matemaatika ei valeta – mida rohkem ruumi dramaturgidele, seda rohkem ruumi uutele häältele väljastpoolt. Kindlasti avardab ja mitmekesistab dramaturgi positsiooni tugevnemine meie teatrit. On lootust, et eri hääled saavad rohkem tähelepanu ja võimalust teatritegemisse panustada, kaasa rääkida ja mõjutada. Mida rohkem dramaturge, seda eripalgelisem, mitmekülgsem ja huvitavam on teatrikunst. Vaielge vastu, kui julgete!