Koos aasta seni kõige soojema päeva saabumisega on festivali avapäeval, neljapäeval, Telliskivi kvartalis ja mujal Balti jaama ümbruses juba hommikupoolikust saati märgata tänavaelu kihamist: mitmel pool mängib väliruumis tavapärasest erinev muusika, päikeseprille ja moodsaid peakatteid kandvad inimesed istuvad hulgakaupa välikohvikutes või jalutavad niisama ringi, kõikjal on kuulda laias valikus võõrkeeli. Elav, jalakäijarohke, kõikjale lähemale kutsuv ja arvukaid võimalusi pakkuv tänavapilt, mis jääb ürituse vältel kestma, teenib Tallinnale isegi minu külla sõitnud tartlasest sõbralt komplimendi, mida ei kuule linnade kerge rivaliteedi tõttu kuigi tihti.

TMW kava on äärmuslikult mitmekesine – peaaegu igal hetkel toimub eri paikades samal ajal vähemalt viis kontserti, peale selle nii palju mitteametlikke spin-off-üritusi, et on väga raske otsustada, kuhu minna. Aga see on ju, iduettevõtjate argood kasutades, pigem hea probleem. Festivali avapäeval pendeldasingi Telliskivi kandi kontserdipaikade vahel, olles eelnevalt välja valinud hulga endale uusi ja vähemalt kava põhjal huvitavana näivaid artiste ja kontserte, muretsedes samal ajal pisut teiste pärast, mis jäävad nägemata.

Pärast põgusat visiiti Fotografiskasse jõuan kohta nimega D3, kuhu on üles seatud metal-lava. Endisesse tööstushalli ehitatud klubi teine, siserõdutasand on reserveeritud professionaalidest festivalikülastajatele ja mu enda lohakuse tõttu esialgu kaelakaardita jäänuna mind sinna ei lubata. Seda elavam on minu vaimusilmas kujutluspilt vahuveini rüüpavast muusikatöösturist, kes jälgib etteasteid hindava pilguga ülalt alla.

Tallinnast pärit Tomorrow Was the War mängib žanritruud, kaasahaaravat, ameerikalikku metalcore’i, mille bändimeeste vihaste pilkude ja peanoogutuste saatel publikusse paisatud aeglased ja massiivsed breakdown’id kutsuvad seal esile ka küünarnukkide ja põlvede vehkides toimuvat rituaalset, neurootilist rüselust. Laulja kähe kurk röövib etteastelt ehk osa planeeritud vokaalsest võimsusest, aga teeb bändi see-eest vähemalt minu meelest ehedamaks ja usutavamalt pungilikuks.

D3s kuuldust jääb veel meelde samuti Tallinnast pärit Humanity erakordselt tihe ja nätske saund. Füüsiliselt vist võimatu, aga kardaani abil topeltkiirusel müdisev basstrumm kõlab nii, nagu kleepuks trumminui igal löögil mõneks millisekundiks trumminaha külge ja irduks sealt naksuga – death metal’i esteetikale igati kohaselt vistseraalne ja mõtteid määrivatele kehavedelikele viiv kõla.

Rutakas sööst läbi pimenenud Kalamaja võimaldab Pale Alisoni alustamise ajaks ümber nurga asuvasse Uude Lainesse jõuda. See noor Kirde-Eesti bänd mängib samuti metalcore’i, aga sedapuhku poolehoidu tekitava juveniilse üliemotsionaalse nüansiga. Bändi liikmete vahelt kulgeb nii muusika kui ka stiili plaanis järsk, kaheks jagav veelahe, mille tekitatav kontrast määrab ka koosseisu loomingulise isikupära: instrumentalistid – kõik tõsise, korrektse olemisega ja hoolikalt valitud hoodie’desse riietatud noormehed –, nokitsevad keskendunult tehnilise ja rütmika, djent-soorituse kallal, samal ajal kui kaks naisvokalisti oleks oma satsiliste, räsitud kleitide ja metsikute juustega otsekui kusagilt nõiaprotsessilt välja astunud, lõõritavad kord selgeid kõlasid, kord korisevad sügaval kurguhäälel.

Minu õhtu lõpetas Erinevate Tubade Klubis esinenud Outlet Drift Taiwanist. Ami pärismaalaste hõimu kuuluv hoogne trio esitas rastapatside ja suurte värviliste sulgkõrvarõngaste lehvides kord pungilikumalt käredat, kord funk’ilikumalt lõbusat instrumentaalpartiid, liigendades läänelike alustega kitarri-bassi-trummikooslust aasiapäraste vokaalharmooniate ja metsikute huiletega. Publikus olles oli igatahes raske paigale jääda ja kui laval olnud artistid oma lugude tagamaid omapärases inglise keeles selgitasid, tekkis mulje sedavõrd mõnusalt vahetust suhtlusest, et hiljem restoranitrepil suitsu tegevat kitarristi või plaaditurul plaate lappavat bassimängijat kohates oli tahtmine neile nagu vanadele tuttavatele tere öelda.

Reedel alustasin kontserdikuulamist Pärnust pärit Echolove’iga, kes esines publikuga pilgeni täidetud Terminali plaadipoes. Nende psühhedeelia- ja bluusihõnguline saund on tugeva helimoonutusega ja virvendav, aga mängu­stiil samal ajal kiire, tehniline ja mathrock’ilik. Järske pöördeid ja agressiivseid rütme täis instrumentaal koos maneerliku, aga emotsionaalselt angažeeritud vokaaliga mõjuvad palavikulise ja sütitavana.

Umbes minu festivalikogemuse ajalisse keskpaika sattunud Langenu oli ühtlasi ka minu üks suuremaid kontserdielamusi. Kuigi bänd esines soome-ugri muusikat tutvustaval kontserdil, ei ole nende muusika kuigi folgilik. Nende tõsise, stiilipuhta black metal’i teevad seto­päraseks eelkõige bändi visuaalne, stiliseeritud rahvarõivaimidž ja – mis põhiline – setokeelne vokaal, mis on, nagu välja tuleb, oma rohkete õ-de, kolmanda välte ja raskekõlaliste kaashäälikuühenditega otsekui metal’i jaoks loodud. Juba lugude pealkirjad, nagu „Ellavhõpõ“ või „Sõkõ tsõõr“, mõjuvad oma eestikeelsetest versioonidest palju jõulisemalt nagu ka ähvardav prognoos, et varsti on jälle „elläi platsin“. Omanäoline oli ka bändiliikmete rafineeritud, realistlik corpse paint’i versioon: klassikaliste pandasilmade asemel nägid nad näost lihtsalt pisut kaamed ja lapilised välja, umbes nagu oleksid pool päeva tagasi surnud.

Lühikesest põikest Paavli kultuurivabrikusse jäi kõige paremini meelde The MES: maalilise lavaimagoga soomlased, kes olid oma surf rock’i nii energiliseks, müraseks ja volatiilseks ajanud, et instrumendid ja lavasisseseade ei tahtnud vastu pidada. Kord oli klahvpill vaatamata palavikulisele soolomängimisele täiesti vait, kord küsiti kuulajatelt, ega kellelgi ole basskitarri laenata, ja kui kitarrist hakkas lavale kaasa võetud surfi­lauaga publiku käte peal tiiru tegema, kippus tal pidevalt kaabel lahti tulema. Aga tekkinud augud polnud probleem, kuna ülejäänud saund oli piisavalt tihe, et need täita, ja äpardused sobitusid hästi üldisse kaosefooni.

Reede õhtu lõppu siirdusin veetma klubisse Hungr, kus toimus mänguliselt kollasehõngulisele proto-reality-TV-le viitava pealkirjaga üritus „Reivile minuga“. Samalaadne skandaali- ja bravuurijanune ning mänguline hoiak oli omane kogu üritusele ja selle viker­kaarevärvilisele publikule. Ines Daferrari oli oma karusnahkses miniseelikus ebatsensuurset glam-räppi esitades rõhutatult ebakorrektne ja ninakas, ent publikuga sõbrannalikult familiaarne. Manchesterist pärit tugeva lavapresentsiga duo Arch Femmesis esitas ebainimliku, jaheda, väljakutsuva hoiakuga, neurootiliselt tantsulist elektropunki.

Laupäeva pärastlõunal võisin tõdeda, et festival on kohale toonud ka regionaalse muusikaettevõtluse legende: nimelt sattusin Mere puiesteelt Balti jaama ja seal toimuva plaadituru poole sõites samasse trammi Stupido Recordsi Joose Berglundiga, kes andis kunagi välja J.M.K.E. debüütplaadi. Pealtkuulamine pole ilus, aga südantsoojendav oli kuulda, kuidas ta Röövel Ööbiku plaadist rääkis ja Villu Tammet eesnime pidi mainis. Plaaditurg toimus öösel ära keeranud ilmast hoolimata üpris arvuka osavõtu ja elava meeleoluga.

Väga tervikliku esteetilise elamuse pakkus Aivar Tõnso EKA galeriis välja pandud helikunstinäitus, mida autor põgusa tuuri käigus ka tutvustas. Tema alati täienevast ebakõlarite plejaadist olid sedapuhku välja valitud lakoonilise, abstraktse vormiga isendid, mis lõid hoolika ruumilise paigutuse ja seda täiendavaid kujundeid joonistava valgustuse kaasabil mulje, nagu külastaja oleks sisenenud mõne Kandinsky maali kujuteldavasse ruumi ja saanud võimaluse kuulata, millist häält teevad selles leiduvad eri iseloomuga geomeetrilised tegelased, näiteks kume neoonroheline silinder, piklik puine tahukas, vaskne silinder ja konarlik alumiiniumist kera. Igaüks oma materiaalset karakterit eksponeerides, moodustasid eksperimentaalsed kõlarid samal ajal ka ühtse, dünaamilise heliruumi, mis võimaldas tähelepanul vabalt terviku ja detailide vahel edasi-tagasi rännata.

Et mitte igal õhtul ühtviisi peata kanana ringi joosta, otsustasin ennast sedapuhku terviklikuma tunnetuse saamiseks pikemalt sättida Paavli kultuurivabrikus aset leidvale kontserdile.

Õhtu nael oli minu arvates väikeses saalis esinenud Bufo – uus siinne ukrainlasest perkussionistiga (peale trummide mängis ta ka paar nooti ksülofonil) psühhedeelne instrumentaalbänd. Nende pikad, aeglase arenguga, moonutavatest efektidest tiheda heliga kompositsioonid koosnevad gruuvivatest bassikäikudest, krautrock’ilikust, kordusi mittekartvast trummipartiist ning nende kahe kohal hõljuvatest kiirematest ja aeglasematest postrock’ilikest elektrikitarritremolotest. Tulemuseks garanteeritud teekond transi poole.

Suurel laval esines Taanist pärit Smag På Dig Selv, kes viljeleb saksofonipõhist punkmuusikat. Juba asjaolus, et lavale tuuakse peaaegu inimesesuurune ultra-bass-saksofon, mille kandmiseks läheb mängijal keha ümber vaja spetsiaalset jäikade plasttraksidega rakist, oleks justkui midagi ebaviisakat – veelgi enam, kui seda tehakse, kandes kolme triibuga Adidase dressi ja maitsetuid päikeseprille. „Esmakordselt Eestis,“ nagu bassimehe normaalsuuruses saksofoni mängiv bändikaaslane välja hõikas. Kui laval on selline tõmbenumber – ennekuulmatult madala törina ja täiesti ebanormaalse välimusega imeinstrument –, siis sünnibki vist sedalaadi lööv, teistest bändidest eristav fenomen, nagu seda showcase-festivalil esinejatelt oodatakse. Kui ennast nendest analüütilistest ajakirjanikumõtetest jälle vabaks raputasin, märkasin, et bänd on oma balkanlikult törtsuva puhkpillibassi, elava trummipartii ja pungilikult lihtsate soolokäikudega publiku väga põhjalikult käima tõmmanud.

Kindlasti on minu siinne kirjutis ülevaatena üsna ühekülgne. TMW puhul polegi ühele inimesele võimalik muud laadi kogemusteekond kui täiesti juhuslik ja, mis veel halvem, ka tema isiklikest valikutest lähtuv. Näiteks ei sattunud ma ühelegi džäss- ega süvamuusikaüritusele.

Leidus sellist, millest kirjutamiseks kipub mul lihtsalt leheruum otsa saama, nagu kõige viimasena uudistatud analoogrütmimasinate ja -süntesaatorite õhtu Hallis, kus võis näha, kuidas artistid nagu Eesti breakbeat-kangelane Rando Arand või rahutut psühhedeelset techno’t viljelev Plasma Blotter oma elektronmuusika ilma digitaalsete abivahenditeta kohapeal valmis ehitavad. Kes teab, mida huvitavat mul kuulmata jäi, ometi kuulsin sattumuslikult ka üht-teist sellist, mida poleks vahest nii väga kuulda tahtnudki, oli see siis midagi liiga tapeedilikult raadiokõlblikku või just originaalsuse huvides ülekonstrueeritut. Aga selline vist ongi üks hiigla­mõõtu showcase-festival – nagu käpaga mänguautomaat, et kompoti seest poolpimesi tükke õngitseda. Mitte just kellegi lemmiknišifestival, aga kahtlemata mõjub väga hästi, et meil selline on.