Rahandusminister Jürgen Ligi andis juba enne tuleva aasta riigieelarve arutelu algust kätte minoorse helistiku, kui ütles ERRile: „Ma nende palgatõusu-unistuste suhtes soovitaks olla hästi vaoshoitud, pettumus võib olla väga suur. Aga me loomulikult teeme oma parima.“ See pole üksnes avaliku sektori töötajatele ja nende ametiliitudele edastatud sõnum, et neil ei ole mõtet mingite taotluste ja ihadega lagedale tulla, läbirääkimisi soovida või koguni meeleavaldust korraldada. See on ka sõnum kolleegidele valitsuses, eeskätt kuluministritele, et parem hoidke end vaos ja ärge kellelegi mitte midagi lubage, muidu tuleb pettumus.
Ligi märkis ka, et kuna remonditud valitsuskoalitsioonis läbirääkimised alles käivad, ei saa riigieelarve eelnõu ettevalmistamisel praegu suurt midagi teha, tuleb oodata ja vaadata. Rahandusministri seisukohalt mõistlik ja mugav, sest mida vähem aega jääb raha taotlevatele ministeeriumidele lähtearvudega tegelemiseks, soovide põhjendamiseks ja ka toetavaks kommunikatsiooniks valitsemisala inimestelt, seda kindlamini algseis püsima jääb.
Kuna valitsus on remonditud, siis küllap on kaotanud kehtivuse ministrite mullused avaldusedki, kui nad remondi järel ka ametisse jäid. Näiteks kultuuriminister Heidy Purga septembrikuine kinnitus „Aktuaalses kaameras“, et tema „järgmise aasta riigieelarve läbirääkimiste üks eesmärk on kultuuritöötajatele palgatõus tuua“. Jääb vaid loota, et valitsusremondi tõttu on kehtetud ka eelmise koalitsiooni kärpeplaanid, mille kohaselt kultuuriministeeriumi eelarve pidi kahanema kolmel aastal järjest, mitte ainult külmuma.
Meenutagem siis, et selgeim näitaja, kõrgharidusega kultuuritöötaja alampalk, mida saab põhiosa kultuuriasutuste professionaalidest, kergitati 2023. aasta algusest 1600 brutoeuroni ja see tasandas osaliselt elukalliduse kasvu. Kuid ainult osaliselt ja seal ta seisab tänaseni. Statistikaameti andmeil oli riigi keskmine brutopalk 2023. aasta I kvartalis 1741 ja mediaanpalk 1424 eurot. 2024. aasta IV kvartalis olid need arvud 2062 ja 1699 eurot. Kahe aastaga kasvas keskmine 18 ja mediaan 19 protsenti. Kultuuris – null.
Tarbijahinnaindeks kasvas samal ajal 10% jagu, mis tähendab, et õigus on neil, kes ütlevad, et brutoarvestuses oleks keskmise palga saaja ostujõud justkui kasvanudki. Netopilt sama ilus välja ei näe, sest arvesse peab võtma, et mitme maksutõusu tõttu jääb puhast raha kätte varasemast vähem. Lubatud leevendus väiksepalgalistele (nn maksuküüru kaotamine) on aga edasi lükkunud. Kokku on see kõik üks väärikas virelemine, mille lõppu pole näha.
Seejuures ebaühtlane virelemine, sest mida aeg edasi, seda erinevamat elu elatakse avaliku sektori eri harudes. Ma ei räägi siin ainult riigikaitsest ja sõjandusest, mida on hõlpsaim küllusekohana ette tuua, aga tulemata jäävaks sõjaks kulutatava kriitika on sama hõlpsasti pareeritav julgeolekuohu lõputu kasvu argumendiga. Kollektiivse hirmu tõttu ei oska ega taha peaaegu keegi selle kulurea õiget suurust, vajaduste tõelevastavust ega kulutamise efektiivsust kahtluse alla seada.
Sellesama ühe riigi sees õnnestus (palju õnne, tublid!) meditsiinitöötajatel äsja väikeses palgatõusus kokku leppida. Tervishoidu finantseeritakse samuti maksurahast ja nagu teada, on tuludefitsiit valdkonda aastaid rõhunud ning süsteemi jätkusuutlikkus ammu kahtluse all. Haridustöötajad panid samuti äsja oma soovid lauale, kuid nende ministrist ei ole esialgu aru saada, kas lisaraha lootust ka on või ei ole. Aga kui kõik ministeeriumid on võrdsed, siis kuidas saab juhtuda, et ühes valitsemisalas on palgakasvuks raha ja teises, näiteks kultuuris, sugugi ei ole? Miks üldse peab õiglase tasu eest lakkamatult võitlema, kui selle väljamaksmine on tööandja (otse või kaude riik) endastmõistetav kohus?
Võimukandjate, kes kultuurisektoris palgaraha lisamisele vastu seisavad, põhjenduskäik on skemaatiliselt umbes selline: jah, teie vajadusi võib isegi mõista, aga te peate ise enda eest võitlema. Kui teie esindusorganisatsioonid oleksid nii tugevad ja ähvardavad, et me poliitilistel ehk valimiskaalutlustel teid ja teie aktsioone pelgaksime, küll me siis ka raha eraldaksime. Aga te olete rahasaamiseks liiga nõrgad ja järelikult ise süüdi.
Meelevaldselt tõlgendades võib selle mõttekäigu välja lugeda ka kultuuriministeeriumi tellitud uuringu „Loometöö tasustamine Eestis ja loomepalkade mõju hindamine“ (Civitta, 2023) poliitikasoovitustest. Üks selliseid on palgakokkulepete sõlmimise nõuanne, mis „on suunatud eelkõige loomeliitude eestvedamiseks ja eeldab nii nende üldise professionaalse organiseerituse tõusu (soovitus 3) kui ka vajadusel ametiühinguteks organiseerumist“. Ühesõnaga, kuni on mökud ja ebaprofessionaalsed, pole läbirääkimisi võimalik pidada. Mugavuspositsioon.
Kultuuritöötajate ametiliidud ei ole sugugi saamatud olnud, oskavad nii arvutada kui ka meelt avaldada. Küsimus ei ole selles, et riigil ei oleks ameti- ja loomeliitude näol tõsist partnerit. Vastupidi, hoopis liitudel ei ole tõsist partnerit riigi, valitsuse ja ministeeriumi kehastuses. Millest on läbi rääkida sellega, kes kohe jutu alguses käpad püsti ajab ja teatab, et ei saa midagi teha? Täpselt nii on ju viimasel kahel aastal läinud, et ühiste kavatsuste kokkuleppeid ei ole õnnestunud sõlmida – ja mitte ametiühingute, vaid kultuuriministeeriumi saamatuse tõttu.
Moodsas võimuilmas ei või muidugi iial teada, milline strateegiadokument parasjagu kehtib ja milline mitte (käivad poliitilised kõnelused, „midagi ei ole kokku lepitud“ ja pealegi möllab ookeani taga purustav Tolli-Trump), aga rahandusministeeriumi kodulehelt leitava värskeima riigi eelarvestrateegia (aastateks 2025–2028) põhiprogrammide projektikomplekt heldusega ei hiilga. Kultuuriprogramm muudkui kahaneb ja kahaneb. Mullusest 294 miljonist eurost on selle dokumendi järgi aastaks 2028 alles jäänud vaid 252 miljonit, kuigi eelarve summaarse netokulu kasvuks sel perioodil on kavandatud keskmiselt 4,5% aastas. Millise nipiga sellest kahanemisest praegunegi palgatase välja pigistada, selle kohta ei ole kultuuriministeerium siiani juhendmaterjali jaganud.
Sel foonil ei ole ka imeks panna, et näiteks kultuuriministeeriumi avalik konkurss loomingu asekantsleri ametikoha täitmiseks esimesel katsel läbi kukkus ja Eesti Rahva Muuseumile uue direktori leidmine läheb üle kivide-kändude. Kes asja tunneb, ei kandideeri kohale, kus ressursipuudus tegevusvõimalust ei paku ja ainsaks tööks ongi alluvate patriootiline lohutamine ning tasuta pingutamisele innustamine. Ainult asjatundmatu võib õnge minna, kui loeb ministeeriumi kodulehelt rubriiki „Mida tööandjana pakume?“, mis kultuuriasutuste palgalistele kõlab nagu elu muinasjutumaal: 35 päeva puhkust, täiendavad tasulised puhkepäevad ja energiapäevad, õiglane tasusüsteem ja tunnustamine, konkurentsivõimeline palk ja kolleegipreemiad, arengu- ja karjäärivõimalused jne.
Kogu mu jutt on muidugi mõttetu, sest vingumise peale ei lähe olukord paremaks, pigem teeb otsustajad senisest veelgi tõrksamaks. Parem on end ületööga ribadeks rabada, läbi põleda ja plaanitust varem surra, sest nii saab kuidagigi riigile kasulik olla, vähendades survet kulukale pensionisüsteemile. Surematu lootuse najal hinges püsijad võtavad mõistagi igal aastal nurjunult käidud tee veel kord ette, huulil rahvuseepose lõpuvärsid Kalevi kojujõudmisest ja tema toodud õnnest. Ei ta tule, on jalutuna kinni kultuurivaldkonna väravas, millel raidkiri „Kõik lootus jätke, astudes siit sisse“.
