Justyna Dziedziejko ja Magdalena Wnękiga, poola maastikuarhitektidega büroost Toposcape, viis mind kokku USA superstaar Taylor Swift. Sõitsime nimelt abikaasaga eelmise aasta suvel Varssavisse, et tütar ja tema sõbrannad kontserdile viia. Kui see tehtud, tuli välja mõelda, kuidas aega surnuks lüüa. Guugeldamise ja tuhnimise peale jäi silma Varssavi ülestõusu park.
Olen Poola pealinnas küll korduvalt käinud, kuid alati on sellega kohtumine olnud veidi suvaline. Ma ei ole õigupoolest pihta saanud, mis iseloomuga Varssavi on, kus on selle kese, kus äärelinn, milliste põhimõtete järgi linna kujundatakse. Linn on justkui iseloomutu arhitektuuriga, ilmetu ja ebasõbralik. Natuke isegi huvitav oma ebamäärasuses ja hõreduses – täis võimalusi ja kahevahel olemisi, mida tihedates ja lõpuni välja ehitatud Kesk-Euroopa linnades ei kohta.
Varssavi ülestõusu park pani selle kummalise linna ajalugu ja olemust aga paremini mõistma.
Varssavi ülestõus 1944. aasta 1. augustist 2. oktoobrini oli Poola vastupanuliikumise korraldatud relvastatud mäss Saksamaa okupeeritud Varssavi vabastamiseks. Ülestõus oli osa püüdlusest taastada Poola iseseisvus pärast Saksamaa ja Nõukogude Liidu 1939. aasta invasiooni. Poolakad võitlesid visalt, kuid punaarmee toetuseta jäänud vabadusvõitlejad vandusid lõpuks Saksa vägedele alla. Ülestõusnud sõidutati sõjavangilaagritesse, suur osa Varssavi elanikkonnast saadeti koonduslaagritesse, paljud tapeti.
Pärast Poola vastupanuliikumise armee kapituleerumist nägi Hitler võimalust kättemaksuks ning terve linn hävitati kvartal kvartali kaupa. Ohvitseridele öeldi, et Varssavi peab maa pealt kaduma: ei jää seal enam ühtki kivi kivi peale, kõik majad tuleb vundamendini maha kiskuda. Niisiis asuti linna õhkima. Komandod põletasid maju leegiheitjatega, ehitised lasti õhku tänavate kaupa. Hävitati ligi 95 protsenti linnast.
Rusud kuhjati linna serva kokku suurteks küngasteks. Pärast sõda kasutati suurt osa vanast Varssavist ehitusmaterjalina uue linna tarvis, kuid väike osa jäi linna serva 35meetrise mäena kõrguma ja minevikku meenutama.
1960. aastatel suleti see varisemisohtlik küngas avalikkusele. Ajapikku võttis loodus künka üle ning sinna kasvas võsa, millest pikapeale sai linnamets. Loodus sai seal omatahtsi areneda üle poole sajandi.
1990. aastatel tekkis linnas liikumine, mille juhi, Varssavi ülestõusus osalenud Eugeniusz Ajewski eestvedamisel püstitati künka otsa mälestusmärk. Vaatamata sellele, et mäel hakati ülestõusu aastapäeva tähistama, oli paik paljude meelest ikkagi mahajäetud ja ohtlik.
2019. aastal korraldas Varssavi linn maastikuarhitektuurivõistluse, mille eesmärk oli kujundada küngas avalikuks pargis. Selle võistluse võitsidki maastikuarhitektid Justyna Dziedziejko ja Magdalena Wnęk koos arhitektuuribürooga Archigrest. Park avati külastajatele 2023. aastal. Õnneks ei piirdutud ainult juurdepääsutee asfalteerimisega, vaid läheneti keskkonnale terviklikult ning loodi ruum, mis kõneleb ja on tähenduslik ka siis, kui ajalugu pole olnud koolis lemmikõppeaine.
Varssavi ülestõusu park on suurepärane näide, kuidas luua mitmetähenduslik monument, mis ei lämbu tähendustesse, sümboolikasse ja patriotismi. Sõjakale ja monumentaalsele nimetusele vaatamata on tegu maastikuarhitektuuri teosega, mis seob tundlikult ja peenelt vaimustavaks tervikuks kõik praeguse aja ehituskunsti põletavad teemad, nagu vastakas ja valuline ajalugu, minevikukihtide väljapuhastamine ja väärtustamine, materjaliringlus, isetekkeline linnaloodus ja elurikkus.
Uue kujunduse aluseks sai mäel aastakümnetega kujunenud looduskeskkond ehk säilitati sealsed kooslused, isegi kui neid ökoloogilises mõttes peetakse invasiivsete liikide tõttu väheväärtuslikuks. Linnas, kus rohelust pole palju, on see väärtuslik kogum. Seda on mitmeti rikastatud: istutatud on varjulembeseid liike, loodud on märgalad, kuhu on suunatud vihmaveed, ja niidud kohalike taimeliikidega.
Valulist minevikku ehk Varssavi varemeid ja purustatud hooneid pole peidetud, vaid kõike on kasutatud ehitusmaterjalina nõlvade kinnitamiseks, väikevormide ja skulpturaalsete aktsentide loomiseks. Ilma suurema pateetika ja moraliseeriva selgituseta on ausalt ja hinnangut andmata eksponeeritud poolikud trepid, põrandaplaadid, kivist malelauad, tellised, betoon jms. Nende vahel kõndides saab kiiresti selgeks, miks peame praegu tegema kõik endast oleneva, et Ukrainas toimuv meie õuele ei jõuaks. Lisatud on tõstetud looklev metallist rada puulatvades, mis tekitab üleva tunde, kõige tipuks tundlik ja loovat mängu soodustav mänguväljak.
Märtsi lõpus tutvustasid Justyna Dziedziejko ja Magdalena Wnęk Tallinnas kunstiakadeemia arhitektuuriosakonna avatud loengute sarjas oma loodud parki, mis on pälvinud 2024. aasta Euroopa parima avaliku ruumi preemia ja Landezine’i rahvusvahelise maastikuarhitektuuriauhinna (LILA – Landezine International Landscape Award). Muu hulgas rääkisid nad, kuidas suhtuda isetekkelisse linnaloodusesse ja rusudest uut ehitusmaterjali teha, ning andsid retsepti, kuidas müüridele sammalt istutada.
Jalutasin nendega enne loengut Kalamajas ja jutuks tuli seegi, et Varssavis on igas peres ema, isa, vanaisa, vanaema, tädi või onu, keda kunagine ülestõus otseselt puudutab. Kuid rääkisime ka maisematel teemadel. Vestlus kulges mööda loomingut, maastikuarhitektuuri kitsaskohti ja muidugi Varssavi ülestõusu parki, mis pole Varssavi elanikele nutmise ja surnute mälestamise koht, vaid paik, kus tähistatakse ellujäämist ja linna tuhast tõusmist.
Kuidas teist maastikuarhitektid said?
Magdalena Wnęk: Mul ei olnud eriala valides aimu, mida maastikuarhitekt õigupoolest teeb, kuid mulle on alati huvi pakkunud dendroloogia. Mäletan ennast puid vaatamas ja jälgimas 12. eluaastast saadik. Käisin koeraga jalutamas ja muudkui uurisin, peagi olid mulle teada kõik ümbruskonna puud. Kui oli käes aeg eriala valida, oli selge, et biokeemia ei sobi mulle, nii et otsustasin taimefüsioloogia kasuks. Kõik püüdsid mind ümber veenda ja ennustasid, et mul ole selle haridusega pärast midagi teha, jääksin töötuks. Kuidagi sattusin õppima maastikuarhitektuuri. Vanaisa ütles, et kindlasti tuleb minna praktikale. Nii ma siis läksin ning töötasin kogu suvevaheaja ja õpinguaastatelgi.
Justyna Dziedziejko: Mina tahtsin saada disaineriks. Mu vanemad on bioloogid ja nende mõjutusel sattusin maastikuarhitektuuri õppima. Pärast kolme aastat õpinguid pettusin, sest disaini oli maastikuarhitektuuris kuidagi vähe. Läksin õppima ka arhitektuuri. Hull aeg oli, käisin kahes ülikoolis korraga. Magasin kolm-neli tundi ööpäevas, aga kuidagi ma sellest läbi tulin ja ellu jäin. Lõpetasin mõlemad erialad.
2002. aastal asutasin oma ettevõtte ja töötasin seal 10–12 aastat. Siis, ülikoolis, kohtasin Magdalenat. Hakkasime rääkima, arutama, saime aru, et mõtleme sarnaselt ning jagame vaadet elule. Mõnikord ei läinudki me pärast kooli koju, vaid jalutasime tänavatel ja rääkisime tundide viisi erialastel teemadel.
Wnęk: Kui Justyna kutsus mu endaga koos üht projekti tegema, siis töötasin väga-väga innustunult, sest ei tahtnud talle pettumust valmistada. Ega ma talle ei öelnud, et ma ei saa õieti aru, mida ta tahab – lihtsalt tegin. Õnneks jäi ta rahule. Nii me kokku jäimegi.
Millised olid teie esimesed projektid?
Wnęk: Alustasime ühe sanatooriumi projektiga. Puitmaja rekonstrueeriti kliinikuks ja hotelliks. Pidime maja ümber taaslooma aia, mis seal oli enne Teist maailmasõda.
Siis hakkasime võitma avalikke maastikuarhitektuurivõistlusi, mida linn korraldab iga avaliku ruumi lahenduse leidmiseks. Enne Varssavi ülestõusu pargi võistlust võitsime ka Żerański pargi võistluse. Juhtus nii, et ülestõusu park sai enne valmis, Żerański parki praegu ehitatakse.
Dziedziejko: Iseloomu mõttes on need natuke sarnased: ka Żerański pargis on palju isetekkelist loodust ja tühermaad.
Wnęk: Tööd tuli aina juurde. Varssavis on kõik maastikuarhitektuuribürood kas pööningul või keldris. Meie kolisime keldrisse. Nüüdseks on büroo kasvanud kaheksa töötajani. See on optimaalne. Edasi tuleks disaini asemel tegeleda ka büroo ja inimeste juhtimisega, mida me pole õppinud ega taha teha. Meie tahame kujundada.
Kas Varssavi ülestõusu pargi projekteerimise ja ehitamise juures üllatas teid miski, millega te ei olnud osanud esialgu arvestada?
Wnęk: Rususid polnud hoopiski nii palju, kui esialgu arvasime, sest palju on ajaga lagunenud ja mullakiht peale kasvanud. Polnud mõtet ka väga sügavale kaevata, et sealt tükke võtta, sest nii oleksime kahjustanud taimestikku.
Kogu kaevandatud materjal tuli sorteerida ehk muld, peenem materjal ja suuremad tükid eraldi tõsta. Võistlustööd kokku pannes eeldasime, et materjali on palju rohkem.
Treppe tuli ümber projekteerida omajagu. Muidugi oli kõvasti tööd ka puulatvade vahele tõstetud rajaga. Puud kõiguvad seal omajagu ning sellest johtuvalt tuli ka rada teistmoodi projekteerida.
Dziedziejko: Teine suur üllatus oli vesi. Eeldasime, et künkalt voolab sadudega omajagu vett alla ja selle saab ära kasutada. Tegelikult imbus kogu vesi pinnasesse. Lõpuks kujundasime väiksed veekogumisalad pargi peasissepääsu juurde, kus on rohkem kõvakatet.
Varssavi ülestõusu pargis on käsitletud väga paljusid nüüdisaegseid teemasid – ja väga eeskujulikult. Kuidas lahenduseni jõudsite?
Wnęk: Praegu on tõesti aktuaalsed teemad kliimamuutus ja sellega kohanemine, CO2 jalajälje vähendamine ja linnade säilenõtkus. Ida-Euroopa on võrreldes Lääne-Euroopaga nende küsimuste lahendamisel palju paremas seisus, sest meil lihtsalt pole raha. Kui raha pole, siis tuleb olla loovam ning kasutada ja väärtustada ennekõike seda, mis on juba olemas.
Dziedziejko: Kliendist ja partneritest oleneb ka palju. Püüame oma büroos proovida kõike uut ja leida eri lahendusi. Archigrestis, kellega koos pargi projekteerisime, on samuti väga otsingulise loomuga arhitektid. Nad teevad palju eeltööd, nende huvi pole lihtsalt midagi valmis ehitada.
Juba kasutatud materjalidest ehitamist takistab eelkõige see, et neil pole sertifikaati. Kuidas on Poolas reguleeritud need küsimused?
Wnęk: Meil on nii, et kui materjal jääb ehitusplatsile, siis seda ei peeta prügiks ja sellest saab ehitada ilma uue sertifikaadita. Kui näiteks kas või muld viiakse kalluriga ehitusplatsi väravatest välja, on see sellest hetkest ametlikult ehitusprügi ning seda ei saa enam kasutada.
Meie tegime niisiis prahist kohapeal betooni, millest laoti teid ääristavad tugimüürid, ehituse käigus maha võetud puud kasutati ära punutisteks ja elustikutüvedeks. Ära ei viidud midagi.
Künka tippu viiva trepistiku äärde on asetatud kunagiste majade treppide, põrandate ja võlvide fragmendid. Seesugune piltlikustatud ajalugu tabab külastajat otse südamesse. Küllap need esemed toovad pinnale ka Varssavi elanike tunded ja mälestused?
Wnęk: Minu vanaisa oli 18aastane, kui ühines Varssavi ülestõusuga. Tema vend hukkus seal. Mul on selle paigaga isiklik side. Maastikuarhitektidena oli meil õnne: leidsime rusuhunnikust nii mõndagi, millel on konkreetne kuju ja mis on äratuntav. Suurem osa sellest künkast on tellise- ja kivipuru, sest tahkemad ja suuremad tükid kasutati ära pärast Teist maailmasõda linna ülesehitamiseks. Selles 35meetrises künkas on ainult neli protsenti kunagisest Varssavist. Selle, mis praegu leidsime, asetasime kokku näituseks.
Kui hea on maastikuarhitektuuri tervis ja olukord Poolas?
Wnęk: Palju probleeme tuleneb sellest, et maastikuarhitektidele ei väljastata kutsetunnistust. Arvatakse, et maastikuarhitekt valib vaid välja puud-põõsad ja kirjutab projekti nende ladinakeelsed nimed, ning kutsutakse ta projekti juurde viimasel minutil. Nii juhtubki, et tahetakse küll rohelist lahendust, kuid selgub, et haljastuse rajamiseks pole piisavalt ei mulda ega ka ruumi. Parima tulemuse saab ikkagi siis, kui maastikuarhitekt on algusest peale pardal.
Turul pole siiski ka piisavalt palju häid tegijaid, kes on valmis lõpuni vastutama ja oskavad kõik detailid läbi lahendada.
Ometigi tahavad inimesed linnades näha rohkem rohelust, aina enam mõistetakse, et linnas ellujäämiseks on vaja puid ja rohealasid. Maastik pole aga ainult puud, need moodustavad maastikust kõigest umbes viis protsenti. Meie oma büroos ei ole nõus mõtteviisiga, et haljastus on vaid garneering majade vahel.
Suurte projektide puhul on määrav, kes on juht, kas arhitekt, maastikuarhitekt või insener, ja kas teistes osalistes nähakse alltöövõtjaid või koheldakse neid võrdsete partneritena. Võrdsete partnerite koostöö on tõhusam ja tulemus seetõttu alati mitmekülgsem ning paremini läbi lahendatud.
