Arhitekt Must, Esimesed kümme. Kujundanud Arhitekt Must. Arhitekt Must, 2024. 210 lk.

Kellele kirjutavad arhitektid raamatuid, kui nende põhitöö valmib hoopis teises registris? Teevad kuhugi ümbritsevast ruumist üldistuse, mis tavapärasesse projekti seletuskirja ei mahu? Panevad kirja oma kreedo, sest arhitektid on väga süsteemne rahvas ning loomingulised põhimõtted paberil tooduna on puhtamad kui valminud majad oma lugematute aga’dega? Umbes sada aastat tagasi avaldas Le Corbusier moodsa arhitektuuri viis põhipunkti ja neid usutakse siiamaani. Vahel harva tehakse hüpe naaberpõllule ja kirjapandut võib liigitada juba kirjanduslikult ambitsioonikamaks sisemaailma peegelduseks – omal ajal kirjutasid selliseid palasid Vilen Künnapu ja Leonhard Lapin. Selliste hüpete puhul võib loota, et ka lugejaid on rohkem. Kuidas ka ei ole, arhitektuurist rääkimise nappi kultuuri arendab iga mõttega tehtud trükis kindlasti.

Praktilised unistajad

Arhitekt Musta raamat „1.10. Esimesed kümme“ ei jäta kahtlust, et poeedid nad ei ole, ikka tõsised pragmaatikud ja praktikud. Vähem kui kümne aastaga on valminud täpselt tosin objekti, sealjuures tervelt neli koolimaja. 2013. aastal loodud bürood juhivad kolm arhitekti: Ott Alver, Alvin Järving ja Mari Rass. Et büroo nimi ja logo flirdivad ideega fiktiivsest arhitektist, siis kolmiku CVsid raamatust ei leia, näodki vilksatavad vaid fotodel Laste Maailma galeriis korraldatud näituse avamiselt. Poolteist aastat hiljem ilmunud raamat on samanimelise näituse mõtteline saatja. Raamat on loomulikult mustade kaantega ja alates tekstidest kuni kujunduseni büroo enda käe alt tulnud. Siim Tanel Tõnisson on toonase näituse puhul kirjutanud, et Musta stereotüüpse arhitekti koondportrees peegeldub Eesti praegune arhitektuur: küps, turvaline ja professionaalne.¹ Raamatut sirvides võib sellega nõustuda, arhitektuur on isegi püüdlikult tasakaalukas. Eks sellist põhjamaist Eestit me tahtsimegi? Arhitektide koondportree kannab Philip Johnsonilt saadud ümmargusi prille (kes laenas need omakorda Corbult – Le Corbusier’lt) ning Steve Jobsist üle jäänud kõrge kraega musta pluusi – ühesõnaga keskealine mees, kes on välja kujundanud oma personaalse brändi, kust ei puudu annus estetiseeritud asketismi. Muide, Must on lööva kujundi pedaale vajutanud algusest peale – büroo algaastatel saadi tuntuks ajalehtedes avaldatud ideeprojektidega, mida kõike võiks Tallinnas majadega ette võtta. Vaevalt et ta toona ette nägi, kuidas üks ideedest – teha linnahalli merepoolsete „käppade“ vahel olevast basseinist avalik ujumiskoht koos kõige juurdekuuluvaga – realiseerub aastaid hiljem Kalasadama hoonestuse ja promenaadi konkursivõidu toel linnahalli kõrvale välibasseinide rajamiseks. Tegelikult tundub ka teine kümne aasta tagune välkmõte „Keldrimäe uueks Kalamajaks!“ keskturu peatse ümberehitamise valguses (küll Koko arhitektide lahenduse alusel) üldsegi mitte utoopiline … Praktilised unistajad ühesõnaga.

Kestlikkus, linnaehitus, elamine ja konkursid

Musta raamat ei ole kogu seni tehtu ülevaatekataloog, vaid välja on valitud kümme objekti, neist üheksa valmis ehitatud. Neid juhatavad sisse kümme temaatilist esseed, lisaks projektide seletused – teksti on ühe arhitektiraamatu jaoks harjumatultki palju. Must kirjutab sissejuhatuses, et koondportree taga peidab ennast projekt arhitektuuri tegemisest ja teda huvitab kolm küsimust ümbritseva ruumi kohta: selle tulevik, selles toimetamise eripära ja arhitektuur, mis kahele eelmisele vastaks. Arhitektidena võtsidki raamatu autorid seda projektina, jagasid osadeks, iga tükk sai oma nime ja rolli ning kõike läbib lõpmatu arv küsimusi. Mõeldi need tagantjärele raamatu jaoks välja või oligi rida küsimärke iga projekti käimalükkavaks jõuks, polegi praegu oluline. Kellegi teiste küsimustele vastamine on arhitektielu argipäev, ise küsimuste püstitamine ja avarama vaate loomine aga see, mille pärast raamatuid kirjutatakse. Arhitektiraamatule omaselt nähakse vastusena enamasti mõjukat, hästi informeeritud ja igal skaalal osavalt tegutsevat arhitektifiguuri, keda tavalisest projektijuhist eristab võime näha antud ülesandest kaugemale ja vastata küsimustele, mida pole osatud päridagi. Teine silma jäänud joon on näha kõiki probleeme „olulisemana kui kunagi varem“, puudutagu need siis elamismudelit, piiratud ressursse või linnalist mõtlemist. Ajaloolasena tahaks siin pareerida, et modernistlik arhitektuur on alati olnud osa ühiskonnast ja ruumistanud linnaehituse kriise, näiteks idee eluruumi tükeldamisest ja jagamisest kas kortermaja või naabruskonna ulatuses on olnud tuntud juba ligi sajandijagu ning kohaloome mõiste saatnud postmodernismi alates selle tulekust.

Tekstidest jääb kõlama kolm keskset teemat: kestlikkus, linnaehitus ja elamine. Võibki öelda, et noodid on õigesti valitud, kuna kõik objektid on konkursivõidud. Osa artiklite lõppu on reastatud järeldused, mida tulevikku planeerides arvesse võtta. Kel keskendumisega – ja olgem ausad, teksti spetsiifilisest arhitektikeelest läbi närimisega – raskusi, saab alustuseks need läbi lugeda. Nii leidub kestlikkuse peatüki lõpus neli punkti pika vaatega arhitektuuri saavutamiseks, märksõnaks on siin kohandatavus. Igati sümpaatne on mõte, et süsinikubilansi arvutuses võiks paremini hinnata hoonete pikaealisust ehk teisisõnu: kui suures osas on arhitekt osanud projekteerida tulevikuga kohaneva maja? Muide, selle teema näitena on toodud Mustamäe riigigümnaasium, mis Pelgulinna gümnaasiumiga ühel ajal valminuna tembeldati justkui inetuks pardipojaks, kuigi edaspidi on sellest näiteks võimalik teha spaa-hotell! Kuna Must on võitnud vähemalt neli väikelinna keskväljaku võistlust, on linnaplaneerimise küsimused esitatud pigem antilinna vaatenurgast. Jutt on ühe objekti asemel tühjusest lähtuvast planeerimisest ehk mida teha, kui maju ei ole ja aktiviseerida tuleb pingi, kiige ja lillepeenraga. Paratamatult on soovitused abstraktsevõitu: tajuda koha olemust ja kuvandit, luua piirid ja rajad, ruumi nõtkus jne. Tõrva keskväljak on selle kübaratrikiga edukalt hakkama saanud. Elitaarset maiku õhkub elamise teemast, eluaseme kättesaadavuse küsimusest üle libisedes on juttu diginomaadidest, elamuskodudest ja erilistest majutuspaikadest. Ühesõnaga, ihast maksimaaleksistentsi järele, kus „elatakse piiramatult ruumilisi ja sotsiaalseid kogemusi jahtides“ (lk 78) – kahtlustan, et jõu- ja eakohane on see siiski üsna väiksele osale ühiskonnast. Kuna me tahame neidsinaseid elamuskodusid aina erinevamaid ja aina lühemaks ajaks, näeb Must lahendusena jagamismajandust, omamise asemel ligipääsu hüvele. Ülevama tooniga räägib Must majadest, mida ümbritseb ebalev ühetaoline ruum (näiteks ERM) – sellisel juhul tuleb uue majaga anda maksimum, et pakkuda „tähendustega laetud ruumisõnavara, mis annab tööriistad keskkonnast loo loomiseks ning täiendab keskkonda uute identiteetidega“ (lk 60). Kui lugeja juhtub arhitekt olema, siis ta võib arvata, et pärast lugemist vajub tähendustest tiine vastutus­koorem korraks ka tema õlgadele.

On ka neljas, kõige konkreetsemalt kirja pandud teema: arhitektuurikonkursid, kust võitjana väljub hästi keskkonda sobituv arhitektuur. Võimalik, et raamatus just siia kohta paneb arhitektuuritudeng või sellel põllul uustulnuk järjehoidja. Must on viimase kümne aastaga võitnud ligi 30 konkurssi (neist pea kõik avalikud), seega nad teavad, mida räägivad. „See ei eelda eriala piiride nihutamist ega olemuslikku innovatsiooni,“ kirjutab Must, „vaid läbimõeldud ja toimivat arhitektuuri, mida kohalik arhitektuuripraktikutest žürii ka omas ajas mõistab“ (lk 92). Kui reaalsust pole liigselt painutatud ning ühes skeemis töötavad korraga linnaehituslikud ideestikud, programmiline diagramm ning poeetiline atmosfäär – on võistlustööl lootust, teab ta retsepti. Kulinaarselt lõpetades – lõpufaasis tasuvat töö sõnaline ja visuaalne pool ühtlustada pastelse „beeži kastmega“, et kellelegi liiga piprast või magedat maitset suhu ei jääks. Olgu öeldud, et Must alustas karjääri õnnelikul ajal, kui majanduslangusest toibunud riik ja omavalitsused hakkasid muu hulgas ka tänu arhitektide liidu nügimisele ja euroraha toele väikelinnade keskusi ja riigigümnaasiume kavandama, 2013. aastal valminud Salto Viljandi riigigümnaasium oli stardipauk. Viimase 30 aasta arhitektuurivõistluste statistikat teinud Kalle Komissarovi sõnul oli tippaasta 2017, kui toimus koguni 50 avalikku võistlust. Selle baasilt on Must end üles töötanud bürooks, kes 2024. aastal kogus võistlustelt enim auhinnaraha (kokku 11 preemiat).

Kümme aastat tagasi tehti noore Mustaga Müürilehes lühiintervjuu,² mis märkis sellenimelise tegelase sündi. Siis vastas ta küsimusele „mida on vaja?“, et tahab omale laserlõikurit ja küsimusele „mis on üle?“, et üle on suhtumine, nagu siin perifeerias ei saagi arhitektuuri teha. Nende mõlemaga on nüüd korras.