Martti Preem. Mäletada. Tekste linnauurimisest ja -ehitamisest, arhitektuurist ja kunstist aastatest 1973–2024. Keeletoimetanud Eva Tammsaar. Kujundanud OÜ Tsiug. Martti Preem, 2025. 272 lk.

Äsja on oma artiklite ja mõtteavalduste kogumiku üllitanud arhitekt Martti Preem. Suuresti on tema tööelu kulgenud Tartus. Ta oli Tartu Riikliku Ülikooli Tartu linna kompleksuurimise laboratooriumis vanemteadur, siis Riikliku Uurimis- ja Projekteerimis­instituudi Eesti Ehitusmälestiste Tartu osakonna vanemarhitekt, Tartu linnaarhitekt (1991–1995), Tartu Ülikooli arhitekt (1995–2005). Edasi on ametiks olnud järgnemisi Pärnu linnavalitsuse planeerimisosakonna, Tallinna linnaplaneerimiseameti üldplaneeringute osakonna, riigi maa-ameti planeeringute osakonna juhtimine. Lihtsamalt väljendudes: Preem on olnud arhitekt, linnaplaneerija ja -uurija. Kuigi see oleks memuaarideks hea pagas, on selge mõtte ja terava sulega Preem siiski avaldanud artiklid ning väikese ülevaate oma loomest.

Ajaloo hoidmine

Ülikooli arhitektina pole Preem küll saanud Johann Wilhelm Krause moodi ehitada, ent ta on seisnud hoonete remondi ja parendamise eest, näiteks tegelenud ülikooli peahoone aula renoveerimise ning ülikooli peafassaadile algupärase värvitooni andmisega.

Juba varem oli ta aga tegelenud ajaloo hoidmisega, esinedes näiteks 1988. aastal Tartu muinsuskaitsepäevade kõnekoosolekul Georg Friedrich Parrot’ elamu ja ülikooli esimese anatoomikumi (Struve tn 2) ning Kitsa tänava säilitamise kaitseks, sest sinna plaaniti ehitada uus hotell. „Avalikkuse survel, aga ka rahastusvõimaluste muutumisel lõpetatigi hotelli surumine ülikooli raamatukogu vastu.“ Samuti aitas ta linnaarhitektina Biomeedikumile koht leida ning sellega ka visioneeris teaduslinnaku edendamist.¹

Lisaks said miljööaladeks ehk piirkondadeks, kus väärtustatakse hoonete kõrval ka ümbrust Tähtvere, Tammelinn ja Karlova. Ta põhjendas tegevust ka avalikkusele, kirjeldades 1995. aastal Tartu Postimehes Tammelinna kui Eesti üht esimest moodsa aedlinna printsiibil ehitatud piirkonda ning Karlova mitmekesist hoonestust.

Raamatu esitlusel tõi Preem esile ka Pärnu Kontserdimaja, kus õnnestus väga kärmelt jõuda ideest ehituseni. 2001 tuli Aivar Mäe Pärnu linnavalitsuse planeerimisosakonda, linn läks mõttega kaasa, leidis sobiva asukoha ning juba samal aastal toimus arhitektuurivõistlus. 2002. aastal toimus avamine. Kogumikus lisab ta märkusena, et kahjuks lihtsustati ehituse käigus katuse vabavormilist kuju ning muinsuskaitseamet nõudis, et hoone tuleks plaanitust madalam ega kahjustaks Eliisabeti kiriku vaadeldavust. Seetõttu lasti kontserdimaja ligi 1,5 meetrit madalamale, mis aga on kaasa toonud fuajee üleujutusi (kas see pole siiski arhitektide-inseneride viga, mõtlen) ning ära jäi terrassmaastik kontserdimaja taga. Ometi lubati peagi kõrvale ehitada veelgi kõrgem elumaja, mis linnapildis kahjustab kontserdimaja mõjukust ja varjab ka kirikut.

Siiani mõjutab tugevalt Tallinnas ehitamist Preemiga seotud nn kõrghoonete teemaplaneering (2006–2009) tänu millele ehitatakse „pilvelõhkujaid“ kindlatesse piirkondadesse kobarana ning need ei tohi kerkida meelevaldselt ega liiga kõrgena. Samuti on valikuid suunanud soov linna siluetti teadlikult kureerida ning eksponeerida vanalinna piisava väärikusega. Leidsin ka 2007. aasta avaliku arutelu protokollist Preemi öeldu: „Pikka aega on olnud mittekirjalik kokkulepe, et kõrgeim on Oleviste kiriku torn. Teemaplaneeringus on kõrguse (absoluutkõrgus) määrajaks Lennuamet ja kõrguse piirangud tulenevad lennuohutusest, mis on piirkonniti erinev.“ Ning: „Kui me teemaplaneeringut ei kehtestaks, siis see ei jäta neid kõrghooneid tulemata, vaid need tulevad kontrollimatult ja omasoodu, planeeringuga me saame suunata.“ Samuti on ta vastutanud üldplaneeringu lahenduse eest, tänu millele sai trammiliini pikendada Ülemiste linnakusse ja lennujaama ning mille väärtust tunnetame eriti teravalt nüüd, mil õige mitmeks aastaks on sõit katkenud.

Kunst ja arhitektuur

Preem meenutab kogumikus, et matemaatikatudengina aitas tema ülikoolis silmaringi arendada ning ärgitas kunstile pühenduma (ja sealt edasi ehk arhitektuuriteeni jõuda) ja kirjutama edumeelne kunstikabineti juhataja Kaljo Põllu, kes korraldas arvukalt noori inspireerivaid üritusi, kus tehti performance’eid, kuulati plaate jms. Preemi kaudu teame paremini ka toimunud alternatiivkunsti sündmustest. Preemi sõnul ei julgenud või ei tahtnud tuntumad tegelased üritusi kajastada ning nõnda pöörduti noore autori poole. Aastal 1973 on Preem see, kes vahendab Saku näitusehallis toimunud uue kunsti näitust, kus osalesid Vindid, Malle Leis, Leo Lapin ja teised. Varasematest kirjutistest on omamoodi rariteet ülikooli ajalehes ilmunud alternatiivkunsti kajastus Harku mõisas eksperimentaalbioloogia instituudis toimunud kunstisündmusest, kus osalesid nii noored kunstnikud kui ka teadlased. Ta toob esile hilisemaid korüfeesid. Näiteks mainib Preem Kaarel Kurismaa teoseid: „Dünaamilisi objekte pole Eestis varem välja pandud.“ Tabav on tema võrdlus, et neis objektides on tunda maalijat, mis avaldub värvikompositsioonides. Ta peab vaimukaks ja eriti õnnestunuks „Helisid tilkuvat seadeldist“, mis nüüdseks on Kumu püsiekspositsioonis. Lisaks mainib ta Jüri Okase „Rekonstruktsioone“ kui realiseerimatute ruumiliste keskkondadega projekte ning mõisaaias olnud installatsioone.

Mulle näib, et jooksvat kriitikat võiks praegugi ilmuda rohkem, sest muidu on raske tagantjärele mõista, kuidas kaasaegsed üht või teist näitust, või miks mitte ka maja, tõlgendasid. Fotodest autori kontol jääb dokumenteerimiseks tegelikult väheks. Mõneti hoiab kirjutatu kunagi tehtu kauem elus.

Mõnest kirjutisest kajab vastu aga pahameel poliitikute valikute (nt haldusreform, linnaehituslikud otsused) ning kohati ka muinsuskaitse suhtes. Eriti huvitav on lugeda, kuidas selle, et ERMi ei ehitatud Ra Luhse ja Tanel Tuhali arhitektuurikonkursi võidutöö (1993) järgi südalinna, vaid hoopis kõrvalisse asukohta Raadile, põhjuseks on poliit­populistlikud, osati muinsuskaitse­alased ning mõneti ka romantilised põhjused. „Sõjaeelset nostalgiat kandev, valdavalt eakaid, kuid prominentseid tartlasi koondav aktiiv pommitas kirjadega linna­valitsust ja kultuuriministeeriumi ja nii, tulles vastu valijate soovile, kirjutati 2002. aasta sügisel reformi- ja keskerakonna koalitsioonileppesse Tartu arengukava kohta „aitame kaasa ERMi taastamisele tema ajaloolises asukohas Raadi mõisas.“²

Värskeim on aga Sirbis 7. VI 2024 ilmunud artikkel Estoniast, kus ta kutsub riigikogu kultuurikomisjoni kummastavast käitumisest hoolimata („lobby oli jõulisem kui kehtivad rahvusvahelised õigusaktid“) inimesi keskpõrandale kokku ja pakub juurdeehitist väiksemas mahus, vajaduse korral ka kohvikupaviljoni lammutamist.

Sellised kirjutised demonstreerivad kujukalt, miks ei piisa teaduskäsitlustest, turundusest ning on tarvis vaba ajakirjandust: mäletamiseks, tehtu jäädvustamiseks, selgitustööks, vahendamiseks. Preem on meedias keerukat linnaplaneerimist rahvale selgemaks teinud ning toonud meieni alternatiivseid kunstisündmusi. Ajalikkus on väärtuslik!