Egiptus seostub mulle demokraatiat pooldavate meeleavaldajate peksmisega araabia kevade aegu 2011. aastal. Eriti õudne mälupilt on sellest, kuidas kaks meest hoiavad naist kätest kinni ja politseinik lööb naist jalaga kõhtu. Naise keha on elutu. Tal on seljas pikk must kleit, mis on üles tõmmatud. Ma ei ole kunagi tahtnud Egiptusesse minna. Ometi, otselennud Tallinnast, odavad puhkusereisid, süütunne kiiresti kasvavate laste ees, kelle vanemad alati töötavad ega käi puhkusereisidel – kõik see tegi oma töö ja ma otsustasin minna tütrega Egiptusesse. Vaevalt keegi, kes lendas meiega samas lennukis, mõtles samal ajal või on üldse mõelnud Egiptuse naiste õigustele. Milleks minna turistide paradiisi Sharm el Sheikhi ja võtta puhkusereisile kaasa sellised mõtted ja teemad? Mina aga lugesin lennukis Euroopa Parlamendi 2022. aasta resolutsiooni inimõiguste olukorrast Egiptuses.*

Euroopa Parlament tõdeb, et Egiptuses on 7,8 miljonit tüdrukut ja naist kogenud vägivalda, soopõhised mõrvad ja vägivald on süsteemsed ning riigil puudub õigusraamistik, mis kaitseks naisi aumõrvade eest, samuti neid, kes otsivad ametivõimudelt aktiivselt kaitset. Egiptusest on teatatud mitmest aumõrvast, mis on tekitanud pahameelt kogu piirkonnas. Üks juhtumitest oli seotud Naira Ashrafiga, keda Mohamed Adel, kelle lähenemiskatsed naine tagasi oli lükanud, 20. juunil 2022. aastal 19 korda noaga surmavalt lõi.

Naira Ashrafi mõrva järel nõudis jutlustaja ja Al-Azhari ülikooli šariaadi­õiguse professor Mabrouk Attia, et Egiptuse naised kataksid end täielikult või muidu võib neid tabada sama saatus nagu Naira Ashrafi. Egiptuses on hiljuti toimunud avalik arutelu Egiptuse karistusseadustiku artikli 17 kaotamise üle, mis võimaldab kohtunikul vähendada karistust vägistamise või aumõrva eest, vaadeldes seda kui n-ö halastusakti. Egiptuse karistusseadustik võimaldab anda perevägivalla toimepanijale armu, kui ta „tegutses heas usus“, kui mees tapab oma naise kohe pärast seda, kui on tabanud ta abielurikkumiselt. Naisel sama õigust ei ole, seda õigust ei ole ka naise meessoost pereliikmetel.

Perevägivald ja naistevastane vägivald olid 2021. aastal Egiptuses sooritatud kuritegude nimekirjas esikohal, samuti on naiste suguelundite moonutamine Egiptuses laialt levinud, hoolimata naiste suguelundite moonutamise kaotamise riikliku komitee jõupingutustest. Arvestades, et Egiptus on ratifitseerinud konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, kutsub Euroopa Parlament Egiptust üles kiiresti rakendama õigusraamistikku, et kaitsta naisi aumõrvade eest, mõistab teravalt hukka naiste suguelundite moonutamise ja nõuab selle tava kaotamist.

Naistel on selles riigis omad õigused, mis meie lääne standardite järgi ei ole õigused. Sõitsin „puhkusereisile“ eesmärgiga vaadelda ja mõista, milline on Egiptuses naiste olukord. Sharm el Sheikhi lennujaamas jäi kohe teravalt silma naiste puudumine. Naisi ei ole. Üldse ei ole. Taksojuhid, reisijuhid, müüjad ja kohvritassijad – kõik on mehed. Sama märkasin hotellis: koristajad, ettekandjad, laste mängujuhid, teenija – kõik on mehed, poisid. Huvitav, kas siin üldse on naisi? Kas neid ei lasta siia? Kas siin, Sharm el Sheikhis on naistel ohtlik?

Meie giid Mohammed ütles, et Sharm el Sheikh on Egiptuses kõige turvalisem koht, sest siia ei lasta neid, kellel on kriminaalne minevik, võlad või muud probleemid seadusega. Siia linna toob vaid kaks teed: üks Kairo ja teine Iisraeli poolt. Tee ääres on kõrged müürid ja müüridel kaamerad. Mitte keegi ei saa siia otse mägedest või kõrbest tulla. Kaameraid on palju, aga kas need kõik ka töötavad, ei tea. Kui ma hotellis küsisin, miks neil naisi pole, ütlesid mehed, et nad jäid koju. Et mehed teevad tööd ja naised vaatavad laste järgi. 80% linna elanikest on tulnud siia 2-3 kuuks tööle ja sõidavad koju tagasi. Hästi, lähen randa. Kui kohalikke naisi ei ole, siis ei ole. Kui midagi väga tahad, lase oma soovist lahti ja see täitub ise.

Esimene kohtumine

Ilus rand, helesinine meri. Väga ilus Punane meri ja soe vesi 20 °C. Võtan oma punase kleidi seljast ja lähen lumivalgete, üsna paljastavate ujumisriietega merre. Tunnen, et keegi vaatab mind. Pööran ringi. Kuna jaanuar on egiptlaste jaoks väga külm hooaeg, südatalv, sooja 25 °C, siis keegi ei uju. Mind vaatab üks naine. Tal on seljas pikk must kleit abaya ja naiste peakate khimar. Nägu ei ole varjatud. Ta teeb minust pilti ja naeratab. Ma lähen kiiresti tema juurde. Ta ehmatab ja paneb telefoni tasku. Ma küsin, mis ta nimi on. Kuidas tal läheb? Ta vastab, et ta on Rannia, tal on kaks last ja mees, ta elab Kairos ja nad on puhkamas, ta ei tööta. Meie vahel areneb dialoog:

„Kas sa oled araabia mosleminaine?“

„Kas ma näen nii välja?“

„Sa oled nagu meie õde, aga sa oled vaba õde.“

„Ma olen Eestist ja olen küll vaba naine. Mis sa selle all mõtled?“ Naeratan.

„Kas sa oled üksi?“

„Ei, tütrega.“

„Aga meest ei ole siin?“ on ta üllatunud.

„Mees on kodus Eestis, teeb tööd.“

„See on minu mees,“ uhkusega näitab mehele, kes istub eemal telefonis. „Minu lapsed. Kas sinuga, free Estonian woman pilti võib teha?“

Seda küsimust küsib iga naine, kellega ma reisil veel rääkida saan. See, et ma uurin nende elu kohta, on nende jaoks ebatavaline.

Teine kohtumine

Lähen hotelli tagasi. Jälle õnnelik juhus: ma näen naist. Lähen tema juurde ja uurin, kas ma saan temaga inglise keeles rääkida. Shira inglise keel on päris hea. Kui ma küsin, kuidas juhtus nii, et ta töötab siin ja mida ta teeb, vastab ta, et on juba vana, mida siis veel teha.

„Mis mõttes vana?“

„Ma olen juba väga vana naine, saan ise elada ja töötada.“

„Kui vana sa siis oled?“

„42.“

„Issand jumal! Mina olen 43, aga ma küll ei arva, et olen vana.“ Tema naerab.

„Mis tööd sa siin hotellis teed? Oled esimene egiptuse naine, keda siin üksi näen.“

„Ma olen jurist. Lõpetasin Kairo ülikooli. Naisena on raske juristina tööd leida. Ma teen siin töövõtulepinguid, vormistan dokumente.“

„Kas sul lapsed ka on? Kas mees on?“

„Ma olen lahutatud. Mul on tütar Sarah, ta elab isaga. Kui naisel õnnestub lahutada, siis jääb laps alati mehega.“

„Kuidas sa lahutuse said?“

„Ma olen jurist, vormistasin kõik dokumendid ise, käisin kohut ja sain. Aga enamasti naised ei saa, see ei ole meie riigis populaarne. Naised ei tea seadusi. See, mida seadused lubavad ja kuidas ühiskond on harjunud elama, on kaks eri asja. Tegelikult oleks naiste olukord palju parem, kui seadusi täidetaks.“

Kolmas kohtumine

Linnatänav, lõputu turg igal pool, pikad müügilettide read. Inimesi ei ole palju, kuna õhtu on veel noor. Naine jagab flaiereid. Ta kutsub massaaži. Protseduur kestab 45 minutit, lisaks massaažile saab ka näomaski. Aidal on neli last ja nad töötavad siin koos mehega. Naised saavad tööd teha, kui nad tahavad, ütleb Aida, aga tavaliselt naised istuvad lastega kodus ja töötavad kodus. Kõik massöörid on naised.

Neljas kohtumine

18aastane Dina ei ole abielus. Ta on lõpetanud massaažikooli ja tahab riigist minema sõita. Ta ütleb, et siin ei ole head meest, seaduslikkust ega ühiskonda. Ta kogub raha, et ükspäev Egiptusest ära minna. Massaaž oli hea.

Viies kohtumine

Linnas turu juures on üksik naine, kes müüb merekarpidest käevõrusid. Nadia on pärit väikesest kohast. Tal on seitse last ja mehe kohta ei öelnud ta midagi. Elu raskust näitavad tema käed, rasket füüsilist tööd sõrmed, mustad kortsud, muld küünte all. Tema silmad on väga mustad ja sügavad. Nägu ei näe, see on varjatud. Moslemiriikides on nikaabi kandmine tavaliselt vabatahtlik, aga maaregioonides võib olla ka kohustuslik. Ta tahab endast rääkida, aga tema inglise keel on väga piiratud. Ma küsin, kes naised elavad Egiptuses head elu. Ta raputab pead.

2016. aastal osalesin USAs õppeprogrammis „American Film Showcase“. Kohtusin seal režissöör Mayye Zayediga. Tolleks ajaks oli ta juba neli aastat teinud filmi naisest, kes tahab ületada Egiptuses naiste puhul aktsepteeritud kultuurinorme – filmi peategelane tegeles tõstespordiga. Mayye tegi filmi „Lift Like a Girl“ kaheksa aastat. See esilinastus Toronto filmifestivalil ja Netflix ostis selle näitamisõiguse. Mayye sõitis Egiptusest minema, sest naiste ja meeste karjäärivõimalused pole seal võrdsed. Paljud ühiskonna normid ei ole muutunud.

Minu reis Sharm el Sheikhi oli nagu ajarännak, kus kohtasin naisi, kes elavad seaduste ja ühiskonnanormide vahelises lõhes. Naiste lood, nende vabadus ja piirangud, nende unistused ja reaalsus. Maailm on tõesti õhuke nagu paberileht ja maailmakord habras nagu klaasist loss. Kahju, et see on nii, aga seda väärtuslikum on see, mis meil on. Meie õigused, vabadus ja hea elu, mida me naudime, on midagi, mille eest peame olema lõputult tänulikud. Need on kingitused, mida ei tohi kunagi pidada iseenesestmõistetavaks.