Mäng ei lõpe kunagi

Ken Ludwigi näitemängus „Mäng on alanud“ on osavalt sulandatud ladus ameerika komöödia ja rafineeritum inglise huumor.

PILLE-RIIN PURJE

Viljandi Ugala „Mäng on alanud“, autor Ken Ludwig, tõlkijad Tanel ja Pirjo Jonas, lavastaja Tanel Jonas, kunstnik Kristina Lõuk, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskunstnik Mari-Riin Villemsoo. Mängivad Aarne Soro, Luule Komissarov, Tanel Ingi, Triinu Meriste, Adeele Sepp, Kata-Riina Luide ja Vilma Luik. Esietendus 15. IV Ugala black box’is.

Rosencrantz: Kas suremine on ainus, mis nad oskavad?

Näitleja: Oh ei, nad tapavad suurepäraselt. Tõtt-ütelda mõned neist tapavad isegi paremini kui surevad. Teised jälle surevad paremini kui tapavad. Neil on tööjaotus.

Rosencrantz: Kummad on kummad?

Näitleja: Oh, see vahe pole liiga tähtis.

Guildenstern: (hirmu ja põlgusega) Näitlejad!

(Tom Stoppard, „Rosencrantz ja Guildenstern on surnud“)

Kriminull näib siinsel teatrilaval üpris riskantne žanr, mis harva täielikult õnnestub. Oma „Hiirelõks“ meie näitekirjanduses puudub, ehkki viimasel ajal on Indrek Hargla lavatekstidega sinnakanti sihtinud. Kriminaalne komöödia tundub veelgi hullem risk, kaks nõudlikku žanri ühes pakendis, ehkki vaimukas nali vääristab kriminulli igal juhul. Ken Ludwigi „Mäng on alanud“ sisaldab aga veel midagi kolmandatki: mängu mängus, teatrit teatris. Kõik kolm komponenti ehk teatrimäng, krimka ja komöödia on mulle vaatajana meelepärased. Seega olin Ugala uuslavastuse suhtes ootusärev, aga ka valvas. Tuleb tunnistada, et naersin saalis õige tihti ja puhtast südamest.

Kriminulli arvustamine on mõistagi katsumus, sest teatrikriitikuid aeg-ajalt nakatav lavasündmuste detailse ümberjutustamise taud on antud juhul lubamatu ja karistatav. Ludwigi näitemängus on osavalt sulandatud ladus ameerika komöödia ja rafineeritum inglise huumor. Peategelaseks on reaalne isik William Gillette (1858–1937), Ameerika näitleja, lavastaja ja näitekirjanik, üdini teatraalne persoon. Gillette, kes tõi näitelavale Sir Arthur Conan Doyle’i surematu detektiivi Sherlock Holmesi, on tõepoolest ideaalne kriminaalkomöödia peategelane.

Seda enam et Ugala näitetrupis on olemas ideaalne näitleja Aarne Soro, kes evib inglaslikku sarmi ja suunab oma sundimatu aristokraadihoiakuga kogu lavastuse stiili. Pigem inglise tõugu näikse olevat ka Gillette’i ligimesed, eelkõige tema ema Martha (Luule Komissarov), häirimatu enesevalitsusega daam, samuti oli seda Gillette’i ümbritsev näitlejate sõpruskond. Kütkestav komponent Ludwigi dialoogis on Gillette’i eesnimekaimu, suure Williami näidendite võistu tsiteerimine, eriti tänavu, Shakespeare’i aastal. Meiegi peame end teatrirahvaks, aga mida on meil vastu panna? Pole nagu kuulnud, et „Libahundi“ või isegi „Pisuhänna“ repliigid lendaksid eestlaste suhtlemises samavõrd vabalt ja ladusalt, kui pilluti Ugala laval tsitaate „Hamletist“ või „Kuningas Learist“ või kurikuulsast šoti näidendist.

Söandan siiski kergelt puudutada rollilahendusi, seejuures reetmata, kes on mõrtsukas. Muuseas, sellele kriminullis väga konkreetsele põhiküsimusele ei pruugi teatraalne komöödia anda üldsegi ühest vastust. Pealkirjas „Mäng on alanud“ sisaldub amüsantne võimalus, et mäng ei lõpe kunagi. Ikka kummitab kusagil võimalus, et nii laip kui ka mõrvar on üksnes rollid ja peagi tullakse teistsuguse kübaraga tagasi, nagu on väitnud näitlejate kohta Tom Stoppard oma eksistentsiaalkrimkas „Rosen­crantz ja Guildenstern on surnud“. Siin peitub lavastuse jälgimise võti, aga et leida tollele võtmele paslik uks ja lukuauk, tuleks pealtvaatajal uuesti mängu sisse viskuda.

Kui proloog ehk teater teatris on läbitud, tundub meile saalis, et oleme turvaliselt keset klassikalist kriminaalset õhustikku. Jõuluhärmas akende ja vallatute sisekujunduslike sürpriisidega mängupaik, härra Gillette’i ultramoodne maja anno 1936 (kunstnik Kristina Lõuk) pakub heldelt situatsioonikoomikat, millele aitab kaasa Peeter Konovalovi mõnus närvikõditav ärevusmuusika. Tegelaste kirevas galeriis pole vist keegi päriselt see, kellena näib. Taipasin saalis järsku, et olen jäänud erilise hoolega jälgima Aarne Soro žeste, kuna mind huvitas, kui valutundlik on Gillette’i proloogis haavata saanud käsi. Päris mitu korda kahjurõõmutsesin endamisi, et pole džentelmeni käel vist häda midagi, näed sa, kui uljaid liigutusi sooritab – ja täpselt sellel viivul, nagu minu mõtteid lugedes, tegi Soro kas põgusa valugrimassi või kohendas piinatult kätt. Kui seda laadi pette- ja peitemäng kogu lavastuse partituuris säilib ja etenduste käigus veelgi täpsustub, on kõik okei!

Seesinane mänguaeg, 1936. aasta, eeldab veel omakorda stiliseeritust. Sestap pisietteheide tõlkijaile: kõrva riivas sõna „tüdruksõber“, mis näib küll loogiline vaste girlfriend’ile, aga kuuldub 1930. aastate sõnapruugis lamelabane.

Näitlejad naudivad näitlejaid mängides eneseparoodilisust ning kunstilisi liialdusi. Ekstra tahan esile tõsta Adeele Sepa lainetavad häälemodulatsioonid Aggie Wheelerina, kes ei lange sekundikski välja kultiveeritud primadonnahoiakust. Vaimukalt piirab oma (järjekordset) südamedaami Aggie’t tema rohkem kui boyfriend Simon Bright: Martin Mill on hea koomikunärviga artist, ta vilgas lavaelu kubiseb naljakatest pisivinjettidest, näiteks trepil komistamise süsteem, mis toob meelde filmi „Õhtusöök ühele“. Teine näitlejatest paar on oma kooselus staažikam ja blaseerunum. Triinu Meriste Madge Geisel on efektne ja teravkeelne küünikmängur, Tanel Ingi lontkõrv-abikaasa Felix Geisel muretu elumehike ja professionaalne tipsutaja.

Nii või naa langevad näitlejate ringkonnast välja Gillette’i ema, kes tunneb end küll näitlejate ringis nagu kodus, ja kaks tegelannat, kuigi nemadki osutuvad teatrihulludeks. Juurdlust saabub läbi viima inspektor Goring, ülimalt tarmukas ja asjalikult õhevil naispolitseinik, kelle kapatsiteet uurijana ei küüni doktor Watsonini, liginedes pigem kolleeg Lestrade’ile. Vilma Luigele on see tänuväärne, leidlike nüanssidega karakterroll.

Lavastuse tutvustuses torkas silma pahaendeline lause: „Eriti teravad elamused on garanteeritud teatrikriitikutele.“ Kui mõne näidendi tegelaskonda on imbunud kriitik, pole reeglina midagi head ega lahket loota. Seekordne tegelanna Daria Chase on oma loomeprofiililt eelkõige kollase pressi aplalt nuhkiv kõmuverekoer. Kata-Riina Luidele on Daria kahtlemata magus osa, ent lahendatud tunduvalt leebemalt, kui võinuks eeldada. Kuna Luide rollisaržis puudub žiletina terav sarkasm ja üle tulvav õelus, võimendab temagi osalahendus kahtlusi, et kestab mäng mängus ja lavastaja Gillett on palganud kriitiku rolli etendama külalisnäitleja. Mängisin korraks uitmõttega, mis sündinuks siis, kui Luide ja Meriste rollid oleksid jaotatud vastupidi? Aga ärgu kriitik ometigi lavastajaks tikkugu. Vaadata tuleb ikka seda, mida lavalt näidatakse. Nõnda on õpetanud Jaak Allik, mu mentor teatrikriitika seminaris. Igatahes peaks see prognoosimatu arengukeeris, mille läbib Daria Chase mõrvamängus-tantsus, mõjuma kõigile kriitikutele üle ootuste lootusrikkalt.

Märkan, et polegi eraldi maininud lavastaja Tanel Jonase tööd. Ju siis on lavastaja surnud näitlejates. Võimalik, et teadlik enesetaandamine ongi Jonasele tunnuslik, ja seda ka näitlejana. Kasutan siinkohal juhust, et õiendada ära üks kiitmise võlg, mis hingel kripeldab. Nägin hiljuti Vanemuises Stop­pardi „Arkaadiat“ (lavastaja Ain Mäeots) ja tahan tunnustada nimelt Jonase rollilahendust. Tema Valentine Coverly on üks loetavama sisemaailmaga rolle „Arkaadia“ mõnevõrra konarlikus ansamblis. Tegelane on loodud nappide vahenditega ja peale tikkumata. Ometi paelub Jonase lavaelus see katkematu miski, mis paneb vaiksel häälel kõnelevat ja vaikse hoolimisega kaasinimesi vaatlevat, avaras mõttes müratundlikku, intelligentse huumoritajuga teadlast väga tähelepanelikult jälgima.

„Mäng on alanud“ kavalehelt saab lugeda lavastaja saatesõnu, millest õhkub sama kompromissitut ja nostalgilist teatriarmastust kui peategelase William Gillette’i kutsumusest. Mõrvamüsteeriumid haihtuvad, aga mängu ilu jääb.