Mõra poliitkorrektsuse aates

Oleme Euroopa ajaloo kõige pikema rahuaja jooksul õppinud peaaegu kõiki nähtusi nimetama valede nimetustega.

JÜRI REINVERE

Nähtustest õigete sõnadega rääkimine – mingi omanäoline robustne ausus – on muutunud luksuseks, mida vähesed oskavad, aga kõik tahavad. Selle taga ei ole alati poliitilised põhjused või poliitilise korrektsuse kõlisevad jalaketid, vaid ennekõike see, et oleme Euroopa ajaloo kõige pikema rahuaja jooksul õppinud peaaegu kõiki nähtusi nimetama valede nimetustega – igas vallas ja igas olukorras.

Massimeedia ja meelelahutus söödavad meile lakkamatult pilte ja mõttekuvandeid, mis keevad meie ajus vaikselt suhkruga kokku nagu üks suvine maasikamoos. Oleme selle pika aja vältel kaotanud nähtuste tegeliku olemuse, tausta ja omavahelised seosed. Nii on egoismist saanud oma huvide kaitsmine, hoolimatusest ja sõltuvusest vabadus ning – mis kõige totram – egoistlikku nartsissismi peetakse tänapäeval tihti armastuseks.

Rahuajal on lääne poliitiline eliit oma rahvast irdunud ja muutunud krüpto­korrumpeerunuks. Lääne korruptsioonivormid ei ole näiteks üldse Venemaa-sarnased, kuid salapärasel kombel on korruptsioon mõlemal pool täiesti olemas. Veel paarkümmend aastat tagasi hindas poliitiline eliit kõrgelt poliitilist professionaalsust, kuid tänapäeval ei ole see üldse nii enesestmõistetav ja seetõttu on lai väli kunagisest ühiskonna selgroost selle eliidi all lämbunud. Tegemist on keskklassiga, kelle sees igritseb juba ammu koeranael: neid ei kuulata, nende tundeid ei mõisteta, nende roll ühiskonnas on taandatud tarbimisele ja neil puudub võimalus tõeliselt kaasa rääkida. Tundub, et nii kaua, kui valitseb praegu kehtiv kord, ei saa seda ka eriti muuta. Vähemalt selline tunne on peaaegu kõigil.

Nagu kaassõltuvuses, kasutavad nii ärakasutajad kui ka ärakasutatavad tekkinud olukorda kavalalt ära – ärakasutajad korruptsiooniks ning ärakasutatavad süüdimatuseks ja endalt vastutuse maharaputamiseks. Meile, kõigile, kes tulevad Varssavi pakti riikidest, on see olukord tuttav, lääne inimestele mitte ilmtingimata. Teist kogemust ju ei ole: ka mitte seda, et ühiskond võib ühel päeval lihtsalt kokku variseda. Valimistele samuti ei minda, sest inimestele tundub, et kõik veereb kuidagi passiivselt kuhugi edasi – milleks siis enam üldse pingutada.

Me võime seda olukorda kritiseerida, analüüsida ja põhjendada, kuid asjaolu, et meie hulgas on piisavalt suured jõud, kes tahavad nähtustest rääkida nii, nagu need on – õigemini nii, nagu tunduvad –, ei saa praegu eriti muuta. Poliitilise korrektsuse aate sisse on tekkinud mõra ja mida nõrgemaks muutub valitsev poliitiline ladvik, seda rohkem tegudele orienteeritud poliitikalammutajad seda ära kasutada tahavad.

Modernse poliitkorrektsuse norm on rüütellikkuse järeltulija: segastel ja ettearvamatutel aegadel pidid militaarjõud saama omavahel kokkuleppele, kuidas olukordi lahendatakse ja milliseid õigusi kaitstakse. Keskaegsete rüütlite suhted olid omavahel väga täpselt kindlaks määratud. Rüütellikkuse ideaal väljendas täpselt, millise eetika ja moraalinormiga üks rüütel teist pidi kohtlema, ja millises olukorras mida võis lubada. Olukorda tõukas tagant omanäoline keskaegse romantika uduloor. Rüütlikirjandusest sai omaette žanr – selline puine ja melismidega ülepuistatud „Top Gun“ (USA märulifilm „Tippkutt“, 1986 – toim), kus nagu Hollywoodi filminduseski ei vasta ilusad aated reaalsusele. Ei keskaegsetes linnustes ega modernses Pentagoniski.

On teada, et tänapäeva Ameerika filmitööstus ägab USA sõjajõudude lobitöö ja rahastuse all, selleks et muuta militaartegevus rahvale ihaldatavaks ja meelepäraseks. Samamoodi mesiselt laulsid need keskaegsed laulikudki, kuni nad romantismiajastul tolmunud riiulitelt üles korjati, üles vuntsiti ja müstilise oreooliga ümbritseti. Nii näiteks õigustati Saksamaa kiiruga tehtud ülesehitustööd XIX sajandil. Kultuur imes selle endasse mõtlematult, ja miks siis mitte – keskaegsed laulikud olid ammu ohutuks muutunud. Probleem jäi aga sellest peale meie mõtlemisse: me ei taju enam, mis on ajalooliselt tõsi ja mis mitte. Rüütellikkuse aade on pigem kirjanduslik nähtus kui tõsi, ometigi ehitati sellele kogu modernse diplomaatia aade. Õigusega, sest kes oleks enam suutnud vallata kõiki neid tohutu kiirusega arenevaid probleeme ja rahvaid, kes neid tootsid. Rüütellikkusest sai džentelmenlikkuse aade, selle vahega, et kui rüütlil oli vähemalt õigus kohelda oma vaenlasi ebarüütellikult – maha lüüa, tappa ja oma teelt kõrvaldada –, siis džentelmen pidi kohtlema kõiki võrdselt, nii endasarnaseid kui ka oma vaenlasi.

Diplomaatia – see keeruline segu headest kommunikatsioonivõimetest, akrobaadi plastilisusest ja koputaja informeeritusest – garanteerib rahvusvahelises poliitikas võimaluse elada. Diplomaat pürgib ju alati olukorra poole, kus kommunikatsioon jätkub ning ei taandu vihaks ega vaikimiseks. Kui seda kunsti ei oleks, siis oleks riikidevaheline poliitika ja kooselu ammu anarhias.

Nagu iga kommunikatsioon, sõltub ka diplomaatia keelest. Diplomaatia sünnikeel ei ole aga saksa või inglise, vaid prantsuse keel – ja seda oletatavasti põhjusel, et prantsuse keeles saab iga mõtet väljendada niimoodi, et see mitte kedagi otseselt ei riiva. Saksa keeles ei ole see mõeldav, selleks on saksa keel liiga otsene, eesmärgikindel ja sihitistest painatud. Inglise keel on oma olemuselt ebatäpne, ebamäärane ja võimaldab liiga palju arusaamatusi. Samuti ei arene kõik keeled ühesuguse kiirusega – meenutatagu kas või eestlaste pahameelt sõna „neeger“ ebakorrektseks kuulutamise üle või soomlaste pahameelt, kui Fazer korrigeeris täpselt samal põhjusel oma maiustuste nimetusi.

Pahameel väljendas aga kogu oma keelelise universumi lahendamise raskust – fakti, et riigid ja kultuurid liiguvad lihtsalt eri tempos, kuid on ometi sunnitud kuidagi omavahel toime tulema. Vähenev huvi rahvusvahelise reaalsuse vastu on aga otseses seoses raha teeniva keskklassi lagunemisega: kui otsustamine muutub vaid elitaarse kildkonna huviks, siis kaob ülejäänutel tasapisi huvi seda ülal pidada. Samamoodi ei suuda riidlev perekond kunagi oma liikmeid tugevaks teha, aga rahumeelse perekonna liikmed jõuavad teostuseni.

Praegusel poliitilisel laval toimuva tuum on just selline: inimestel on üksteisest villand ja nad otsivad palavikuliselt viise, kuidas oma vihast jagu saada. Poliitilise korrektsuse probleem on aga selle ajaloos: ideaalis püütakse olla korrektne igas olukorras, vaenlasi hävitamata. Ometi on poliitiline olukord ammu muutunud selliseks, et poliitiliste perekondade huvi on üksteist areenilt kõrvaldada, justkui oleks maakeral koht, kuhu teisi kõrvaldada.

Küsimus ei ole üldsegi selles, et parajasti käristataks poliitilise korrektsuse dogmasid, et saavutada järjest suuremat tähelepanu ja õigustada igal pool vohavat etnotsentrismi ning selle vastaste hirmu, et korrektsuse lagunemisel, nagu narkomaanias, käivituks pidurdamatu doominoefekt, mille lõpus seisavad türannia, despotism ja genotsiid. Tegelikult on küsimus selles, et rahvastes on juba kaua kestnud rahulolematus poliitilise eliidi selgrootuse vastu, aga kellelgi ei ole vahendit, kuidas olukorda parandada. Nii nagu Rudolf Tobias valis oma „Joonase lähetamise“ algusse teksti piiblist: „See rahutu põlvkond otsib oma märki, aga talle ei anta muud märki …“ kui luuseri oma.