Küsib/Vastab

Aili Künstler: Eelmise aasta lõpus ilmus põhjalik teos „Eesti keele hääldus“,* kus kirjeldatud läänemeresoome lõunarühma keeltega samasse punti arvatud eesti keele häälduslikku eripära. See on ajalugu. Kas raamatus on aga fikseeritud ka viimase viie aastaga meedias üsna tugevalt ilmnenud intonatsioonimuutused (lause lõpp kihutab heledalt kõrgustesse jm inglise keelele iseloomulik), l-i senisest n-ö tumedam hääldus ja rõhutu e muutumine ä-ks (tulä, lähmä jms), samuti üleüldiselt peenenenud rääkimisviis, justkui n-ö titakeeles kõne, mida kohtab palju just näiteks 30 ringis naissoost saatejuhtide hulgas. Neil vähemasti kultuuriringkonnas (ka meedias, ka saatejuhtide kõnes) üsna levinud muutustel tundub olevat sotsiolingvistiline taust – või on midagi sellist ka murretest võtta? Ma kaldun küll arvama, et murded pole siin meediakeele osas põhimõjutaja rollis …

Karl Pajusalu, Tartu ülikooli eesti keele ajaloo ja murrete professor: Uues eesti keele häälduse raamatus antakse ülevaade tänapäeva eesti keele hääldusest, ainult sissejuhatav peatükk räägib eesti keele hääldusele iseloomulike joonte ajaloolisest taustast ning viimane uurimisloost. Mõnel määral on kirjeldatud ka eesti keele häälduse varieerumist, kuid eraldi sotsiofoneetika peatükki ei ole. Küsimustest on suur osa seotud aga just keelekasutusega, et kus millist hääldusviisi kasutada. Hääldus muutub alati kiiremini siis, kui ühiskond on muutumas. Ka siin nimetatud hääldusmuutustest on suur osa alanud juba 1990. aastatel ja seejärel võimendunud.

Paari aastakümnega on eestlaste keelekasutus mitmekesistunud ja ka avalikku keeleruumi jõuab rohkem hääldusregistreid ehk kõnestiile. Ühiskond on järjest tolerantsem ja igaüks räägib, kuidas aga parem tundub, ent on kasvanud teadlikkus sellestki, et on olemas ka eesti keele hea hääldustava. Neutraalse teadlase positsioonil lingvist peaks küll ütlema, et iga inimene räägib oma emakeelt õigesti ning kuna meil ei ole ka eesti keele hääldusstandardit, ei saa kellelegi etteheiteid teha. Nagu küsimustest nähtub, on aga midagi meile koolis ikkagi õpetatud, ning tõesti, kui meil ei ole eesti keele hääldusnormi, kuidas saame siis kedagi üldse eesti keelt rääkima õpetada. On üsna ilmne, et eesti kirjakeel on juba sedavõrd täiskasvanud, et on välja kujunenud kirjakeele nn suuline normgi. Kirjakeele standardile vastava hääldustava kõrval on aga hulk muid kõnestiile, millega saab olukorda või kõnelejat iseloomustavaid lisatähendusi edasi anda.

Titakeelse kõne all mõtlete nähtavasti hääldusregistrit, mida kasutatakse lastega rääkimisel. Kui raadiosaate juht kasutab sellist kõnestiili, siis annab ta ehk märku, et tal on oma saate kindla, võib-olla suhteliselt väikse kuulajaskonnaga lähedased suhted. Võib ka olla, et saatejuhil on kodus väiksed lapsed ning ta on harjunud niimoodi rääkima. Selles võib ehk näha ka ühiskondlike piiride lõhkumise taotlust, kui püüda asja ka positiivselt vaadata, aga vaevalt et see nii on. Täiskasvanutele muidugi enamasti ei meeldi, kui nendega räägitakse nagu lastega.

Teine asi on tajutavalt võõrkeelne hääldusviis, pahatihti kurdetakse jah inglisepärase tõusva intonatsiooni leviku üle. On ka arvatud, et eesti häälduse inglistumist nähakse sealgi, kus seda ei ole, ning eesti keele intonatsiooni mitmekesistumine on loomulik nähtus nn keskmiseks euroopa keeleks muutumise teel. Paraku on siiski ilmne, et inglise keele mõju on päris tugev; sellele, mille poolest eesti keele hääldus erineb inglise omast, tasub tähelepanu pöörata küll. Uute inglisepäraste hääldusnähtuste tulek hakkas kõrva juba paarkümmend aastat tagasi, parema keeleoskusega paraneb ehk ka oskus eesti ja inglise keele intonatsiooni eristada ja saada aru, mis on ikka oma.

Minul eesti keele häälduse piirkondlike erinevuste uurijana on huvitav jälgida, millise Eesti osa erijooned levivad, mis taandub. Lihtsustades võib väita, et praegu on eesti keele hääldus muutumas üha saarte- ja lääne-eestilikumaks. Rõhutu e lahtine ä-laadne hääldus on olnud läänelik joon, nagu ju mitmekesisem intoneeriminegi. Lääne-Eesti ja saared on olnud piirkond, kus on kõige rohkem germaani keeli rääkivate naabritega kokku puututud, eestirootslastega otseseimalt. Ometi nn tume l või ka konsonantide palatalisatsiooni tugevnemine, mida olete samuti levivate hääldusjoontena esile toonud, viitavad murrete seisukohalt pigem idapoolsele Eestile. Seal on pikemat aega kontaktkeeleks olnud vene keel, mille mõju on väidetud eesti teatud intonatsioonimallidelegi. Kuid soome l-gi on palju tugevam kui eesti oma. Mitmed praegu eesti ja soome keeles toimuvad muutused on siiski samasuunalised, neid saab päris hästi võrrelda.

Lõpuks tuleb ikkagi eesti keele hääldusstandardi juurde tagasi tulla. See on eesti kirjakeele arenedes järjest selgemini välja kujunenud ja seda võiks nimetada lihtsalt heaks eesti keele hääldamise tavaks. Ehk on tõesti aeg teha eesti keele nii-öelda hea häälduse praktiline kirjeldus? Mahukas „Eesti keele häälduse“ raamat annab selleks tugeva aluse.

*  Kuula ka https://arhiiv.err.ee/vaata/keelesaade-eesti-keele-haaldus