Meie aja Aisopos

Kõneleda nii, et tüli ei tõuseks, on võimatu. Parem siis vaikida või laulda.

KAAREL TARAND

Peisetairos: Minu vares ammugi juba kraaksub midagi üles.

Euelpides: Ja minu hakk samuti,

ta laiutab nokka üles, nagu midagi osutaks.

Seda olla küll ei saa, et seal pole lindusid.

Kui kära teeme, teada saame otsemaid.

Peisetairos: Kas tead mis tee? Löö jalaga kivihunnikut.

Euelpides: Aga sina löö peaga, et siis lärmi topelt saaks!

Peisetairos: Võta kivi ja põruta!1

Tänan Sind, Aristophanes, selle dialoogi eest, mis vähendab mu tänast kimbatust. Kui see ka muud ei näita, siis vähemasti seda, et eesti rahvakultuuri ühe moodsa tüvitegelase, Kreisiraadio kangelase kivipallur Jürto juured on antiigis ja kotka perspektiivist vaadates on tal maarahva identiteedipoliitikas Kalevi­pojaga võrdväärne koht väärikate juhmide reas juba kindlustatud. Ja üldse, kui kõnes on ette nähtud koht poeedi tsiteerimiseks, kas siis ei ole ükskõik, kellelt kannel laenata?

Kiirkommentaatorid on saanud tänaseks presidendi kõne kohta iseseisvuspäeval kõik südamelt ära öelda. On seinast seina arvamusi, palavast armastusest kirgliku hukkamõistuni. Nagu igal aastal. Kuigi presidendi põhiseaduslike ülesannete hulka ei ole kunagi kuulunud iseseisvuspäeval ühiskonna korraline lõhestamine, on kõik presidendid, kaasteelised Lennart, Arnold, Toomas ja Kersti selle töö ette võtnud ja rituaali ka meisterlikult läbi viinud. Ühtki aastat vahele jätmata.

Selleks hetkeks, kui sõnajärg presidendi kätte jõuab, on kõik ülejäänud, nii ametikandjad kui ka muidumehed, saanud riiklike ja kohalike sammaste juures, rahvamajades ja pidulaudades oma salmid ära öelda. Seda võib vaadelda kui spordivõistlust, kus põnevuse hoidmiseks jäetakse tähtsaim etteaste kõige lõppu, kuid presidendi kõnemeistritele on see paras kimbatus, sest iial ei saa kindel olla, et keskset kujundit voolides pole sa juhtumisi kindrali, riigikogu esimehe, peaministri või tiitlita rahvajuhi põhjakirjutajatega samal kaevul käinud. Looduse ja rahvapärimuse varasalv on küll põhjatu, kuid kujundeid kiputakse kiskuma ikka pindmisest kihist. Kui lähebki õnneks olla hetkel originaalne, ei muuda see siiski tagajärge. Publiku negatiivse eelhäälestusega osa saab ajendi hukkamõistuks mis tahes kujundist. Ainus viis vastaliste pahameele ärahoidmiseks oleks kõne pidamata jätta, kuid siis nihkuks kriitika lihtsalt teisele tasandile. Traditsionalistidel on ju õigustatud ootus, et iga-aastane usukinnitus aset leiab – pole kõnet, pole riiki.

Erinevalt rahvasaadikutest kuked pärast head kaklust koos kohvi jooma ei lähe. Linnuriigis võtab võitja kõik.

Rison Thumboor / Wikimedia Commons

Kui inimesel kord on bioloogi haridus, nagu praegune president on korduvalt enda puhul osutanud, siis tundub loodusest kujundite otsimine loogilise sammuna. Kuid seegi tee on libe, sest kogu elurikkuse miljonite liikide hulgast saab välja valida vaid üksikud. Tugevat kujundit iseloomustab kindel tagala: see peab mõjuma selge ja ühemõttelise vastusena, mitte tekitama uusi küsimusi või pakkuma vastandlikke tõlgendusvõimalusi. Presidendi sukeldumine loomariigi mitmekesisusse põhjustas just viimast ja ühtviisi segane on lugu imetajate, lindude ja selgrootutega.

Iga agar kirikuskäija peaks teadma, et kõik loomad on võrdsed. Või vähemasti olid siis, kui nad paarikaupa Noa laevale lubati. Lubati isegi maod, mis sest, et juba ammu enne veeuputust olid nood saatanaga mesti löönud ja palju kurja teinud. Noa ei kupatanud ühtki ussi reisiterminalist tagasi, vastasel korral oleks praegune maailm kobra-, mamba- ja rästikuvaba.

Teistele liikidele inimvaimu ja käitumise omistamine on kultuuris iidne komme. Kuid alles Aisopos põlistas õhtumaises kultuuriruumis loomade, sealhulgas selgrootute ebavõrdsuse: sipelgas hea, ritsikas halb, vähk loll, rebane tark. President märkis: „Riigina suhtume oma tulevikukatsumustesse ikka nagu rohutirts, kes talvevaru kogumise asemel muretult siristab.“ Eksitav koguni kahes plaanis. Esiteks on Euroopas raske leida riiki, kus oleks Eestiga võrreldava rangusega suhtutud riigieelarve tasakaalu, laenuvõtmisesse ja kaitsekuludesse, aga ka avaliku sektori töö tõhususse. Töötukassa reservidest ei vaata vastu muretu ritsikas. Teiseks, hiljemalt de la Fontaine’ist peale on mõistukõnelejad leidnud rohutirtsu tegevusele aina rohkem õigustust, temas kui ilutegijas on hakatud nägema pigem kunstnikku kui loodrit. Ja eks maksa Eesti riik koguni kunstniku- ja kirjanikupalka, sipelgad aga tunnevad end töökusest hoolimata nii ilmajäetuna, et peavad lausa tõrvikutega ringi marssima. Ükski töökas ühiskond ei kanna siiski välja liiga palju kunstnikke, nagu meile on tänavu korduvalt meenutatud uudistega Aafrika idaosa laastavatest rändrohutirtsude parvedest.

Parem pole lugu lindudega, kelle juurde kontsertetendusele president juhatas Oskar Looritsa sõnadega, mille kohaselt saame ja peame ühiskonnas sallivust arendades linnuriigist eeskuju võtma. Sõprust ja harmooniat linnuriigi igast nurgas paraku ei leia. On liike, kes löövad oma ökoloogiliste niššide pärast lahinguid, ja teisi, kes üksteisest väljagi ei tee. Munavargus on veel pisiasi, aga on koguni röövlinnud, kes väiksemaid sulelisi vendi oma toiduks peavad. Tallinna linnapildiski võib näha, kuidas merikajakas mõne kodutuvi pikemata maha murrab ja põske pistab.

Linnud, nagu neid iseseisvuspäeval meile Ugala lavalt esitleti, olid küll võrdsed, kuid lavastaja (või presidendi?) valik kandis tugevat regionaalpoliitilist sõnumit. Ebavõrdsuse joon jooksis nimetatute ja nimetamata jäänute vahelt. Mere- või veelinnud lavale ei pääsenud, mis sest, et tuttpütt on koguni aasta linnuks kuulutatud. Ju siis merelindude laul ikka metsa- ja nurmelindude omaga päris võrdväärne ei ole. Rannikulinnades ja maarandades elab üle poole Eesti elanikest, kuid tõsise sisemaa põllutöörahva „eluorkestrisse“ mängukõlbulikuks neid seekord ei arvatud.

Kõige segasemaks jäi mulle aga karude ja jäneste vahekord Eesti metsades. Minu teada karud jäneseid ei söö, sest hinna ja kvaliteedi suhe ehk kuluefektiivsus ei ole piisav. Samuti ei kujuta kõrrelisi ja liblikõielisi taimi põhitoiduna tarvitavad jänesed endast ohtu karude marjamaale ja meepottidele. Tõsisemalt võtavad jänes ja karu mõõtu ainult onu Remuse juttudes.

Ja lõpuks see Tammsaare, keda aina enam tarvitatakse, nagu vahva Robin Hood oma Swantholdi-taati, ja kelle kohta samuti Sherwoodi laane röövlijõugus tegutsenud vaga vend Vops märgib: „Kuulsid, mis meie pealik ütles? Kui tal iganes mõni armetu mõtteterakene pähe turgatab, ajab ta selle otsekohe tolle Swantholdi-taadi kaela – jumal ise küll teab, kes see sihuke on –, nii et too vaene mehike peab ringi rändama, kõik meie pealiku aru pudemed ja nipped-näpped turjal.“2

Kõik eelöeldu on mõistagi üks kiusu­jutt, kuid ainult ilmestamaks paratamatust, et iseseisvuspäeva tähistamine praeguses formaadis ei võimaldagi muud kui lõhestamist ja poolevalikut. Kohalolijad, kes naudivad kõnet ja etendust vahetult, on ülejäänutest eraldatud klaasseinaga ja kuni on olemas teleülekanne, jääb ka vastandumine.

Teadus- ja kultuuripreemiaid üle andes teatas president, et kriitika on ühiskonnas lubatud ainult seni, kuni see on konstruktiivne. Eeskätt pidas ta silmas veebikommentaariumi, aga ka selle siirdeid klassiruumi ja parlamendisaali. Meil olla olnud haigettegemise aasta. Selleks, et see ei jääkski korduma, on minu meelest vägagi konstruktiivne soovida, et iseseisvuspäeva riikliku tähistamise sündmusele hoopis teine kuub selga pandaks.

Kui on vaja pidada kõne olukorrast riigis, siis õige koht selleks on riigikogu. Võib ka suurema saali valida, kuid kohale peaks kutsuma ainult asjaosalised poliitikud ja ametnikud, keda tehtu ja tegemata jäetu eest asjalikult ning kujundivabalt hurjutada. Poliitilise aastakõne peab teistes riikides siiski tegeliku, mitte sümboolse võimuga riigijuht ja Eesti presidendil poliitikasse asja ei ole. Kui teha ainult pidu, mida ei ole põhjust telesaateks vormida, siis piisab ka lõbusast lauakõnest, kiidulaulust rahvale ja riigile. Veel parem oleks pidu üle maa hajutada, näiteks nii, et kõik parlamendi liikmed jt peavad osalema oma valimisringkonna peol. Poliitilised oponendid, nagu teada, on sedavõrd pahelised, et väljaspool ametiülesandeid üldse ei kakle, vaid joovad rõõmsalt koos kohvi.

Praegune peoformaat ei ole mingi põhiseaduslik antus. Kui see praegusel kujul ka ainult vähemuse meelepaha tekitab, on see piisav põhjus teistmoodi teha.

1 Aristophanes, Linnud. Mari Murdvee tõlge. – Akadeemia 2006, nr 12, lk 2688.

2 Howard Pyle, Kuulsa Robin Hoodi lustakad seiklused. Joel Sanga tõlge. Eesti Raamat, 1979, lk 320.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht