Ootamatult optimistlik november

On tunda, et nii esinejail kui ka publikul on vaja praegu rohkem turgutust kui tavaliselt. Kunst paneb unustama argiraskused ning lubab enesesse kaduda.

MARIELL AREN

Novembris kipuvad meeleseisundit dikteerima järjest pimedam päev ning nostalgiat või nukrust esile kutsuvad tähtpäevad. Kui lisada sellele üle pooleteise aasta kestnud koroonapandeemiast tingitud mured, võib kergesti tekkida lootusetuse tunne. Mõneti isegi ootamatult oli novembrikuine kontserdielu hoopis erakordselt elujaatav: kontserdisaalides hakkas silma publiku muretu olek, rõõm jällenägemisest ning üksteise maski varjust tuvastamisest.

Piirangute ajal on ühiskondlike sidemete katkemise ja kultuurielupausi tõttu sündinud mitmeid uusi teoseid, kus väljendub igatsus paremate aegade järele. Heliloojad on kavalehtedel tihtipeale maininud loomingulise tegevuse hoogustumist just isolatsiooniperioodil ning sel hooajal on hakatud tulemusi aegamööda publiku ette tooma.

Kammerkoori Head Ööd, Vend 6. novembri kontserdil Pärt Uusbergi uudisteostega polnud rõhuasetus ainult koroonaaja mõtisklustel. Isolatsiooniajal sai igaüks võimaluse oma mõtetega üksi olla ning küllap avastas nii mõnigi vaba aja tekkimisel enese suuremast stressist kui kunagi varem. Uusbergile on üksiolek tõenäoliselt mõjunud pigem inspireerivalt. Klaveriteosest „Unelund“ vaatab vastu stabiilne ja helge sisemaailm. Mõtisklus on intiimselt kirja pandud ning Jakob Teppo esitas selle nii, et kujutlusse kerkis kahekõne heliloojaga.

Samal kontserdil kõlas peale eelmainitu ja Giovanni Pierluigi da Palestrina „Missa brevise“ veel ühe Uusbergi teose esiettekanne – „Sina oled rahu rahusas“. Selles kompab helilooja teadlikult vaikuse muusikasse kirjutamisega nii publiku kui ka esitajate piire. Seda sai lugeda kavalehelt, aga ka kuulda pärast esitust helilooja enda suust, kergelt vabandavas vormis.

Kammerkooris Head Ööd, Vend kõlas eriti kõrvapaitavalt meesrühm, kelle toon oli pehme ja avar. Kõige paremini esitab HÖV loomulikult oma dirigendi loomingut. Oli tunda, et pikad pausid ja hiirvaiksed motiivid ei ole kogenud Uusbergi loomingu esitajaile mingi­sugune katsumus ega tekita pingeid. Kui jätta kõrvale publikust kostvad saginad, mõjus kontserdi nimiteos „Sina oled rahu rahusas“ meditatiivselt ning lootustandvalt nagu novembrikuule kohane.

Ühe energiast pakatavama kontserdi­elamuse sain 19. novembril Estonia kontserdisaalis, kui koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga astus lavale maailmakuulus Argentinast pärit tenor José Cura. Peale laulmise tegutseb ta dirigendi, lavastaja ja heliloojana. Kontserdi esimeses pooles demonstreeritigi tema mitmekülgsust. Argentina laule, mis olid Cura enda orkestreeritud, esitas ta ühtaegu laulja ja dirigendina, võttes muhedalt koha sisse saateorkestri keskel.

Esitusele tulnud Argentina laulud kõlasid detailitäpselt ja kirglikult. Kahjuks ei antud kuulajale võimalust täielikult kaasa mõelda, kuna tõlkega on kavalehel varustatud vaid pealkirjad. Cura elas tekstide sisu aga tohutult läbi ning seda enam oleks tahtnud tekstidesse ja sellesse muusikasse süveneda. Lootusrikkalt pöördus solist publiku poole küsimusega, et ega saalis ole juhuslikult kedagi, kes on Argentinast pärit. Võõrkeelne poeesia jäi seekord siiski tabamatuks. Laulud olid aga soojad ning oma kodumaa muusika esitamisest tundis solist kahtlemata suurt rõõmu.

Esimese poole lõpus oli publikul võimalus osa saada ka Cura loomingust: ettekandele tuli tema „Taasärkamiskontsert“. Kitarrikontsert sündis koroonapandeemia ajal lootusega, et elava muusika vaikelu lõpeb peagi. Teos ei tekitanud tormilisi emotsioone, kuid suure elamuse sain kitarrist Rovšan Mamedkulijevi mängust. Nii tundlikku, emotsionaalset ja täpset kitarrimängu pole ma elavas esituses varem sattunud kuulma. Solist pälvis pingsa tähelepanu nii oma olemuse, musitseerimise kui ka vapustava mängutehnikaga.

See, mis leidis aset kontserdi teises pooles, oli kui teisest maailmast. Nüüd võttis õhtu peategelane ooperilaulja rolli ning vaheldumisi Monika-Evelin Liivaga esitati numbreid Ruggiero Leoncavallo, Francesco Cilea ja Pietro Mascagni ooperitest. Cura esitusmaneer oli nii hingestatud, et isegi ooperi sisu teadmata oli tegelase seisund laval selgelt tajutav.

Lisaloo ajaks tõusis aga temperatuur saalis veelgi, kui Cura esitas populaarse aaria „Nessun dorma“ Puccini ooperist „Turandot“. Jõudsin hetkeks pettuda, et lisalooks oli valitud nii tuntud aaria. Ma ei olnud aga emotsionaalselt üldse valmis selleks, mis järgnes. Olin unustanud, et laval seisab maailmaklassi tenor. Kulminatsioonis, kohe pärast viimaseid lauluhelisid, juhtus midagi enneolematut. Kuulajad olid enne aaria lõppu saalis püsti tõusnud ning aplodeerisid ja hõiskasid andunult. Hakkasin kahtlema, kas viibin ikka Eestis, kuna enamasti siin nii tormilist reaktsiooni ei näe. Kuigi Curale on ovatsioonid osaks saanud sageli, arvan, et nii soe vastuvõtt võis talle siiski südamesse minna. Kontserdi esimeses pooles mainis ta korduvalt, kui väga ta on igatsenud elava publiku järele. Eks ole kontsert ju artistide ja publiku energiavahetus, internet seda ei võimalda.

Üks novembrikuu kontserdielu kõrgpunkte oli 25. novembril Estonia kontserdi­saalis antud kontsert, mille teises pooles tuli esitusele Jean Sibeliuse sümfoonia nr 2 D-duur op. 43. Laval oli rahvus­ooperi Estonia orkester, dirigeeris Arvo Volmer. Sibeliuse helikeel on põhjamaine, kuid romantiline. Selles ettekandes olid eriti nauditavalt üles ehitatud pikad kulminatsioonid, mis lõpuks saali täielikult vallutasid. Taas üks tundeist tulvil õhtu!

Kindlasti on väärt mainimist ka Beethoveni klaverikontsertide ettekanded Kalle Randalu ja Juha Kangase koostöös. Randalu repertuaaris on Beethoveni klaverikontserdid tähtsal kohal olnud kogu tema karjääri vältel ning ta on samalaadse järjestikuse klaverikontsertide esitamise ette võtnud nii mitmelgi korral. Korra olevat ta Karlsruhes korraldaja eksimuse tõttu esitanud isegi kõik viis Beethoveni klaverikontserti ühe õhtu jooksul.

Kuulasin kahest kontserdist esimest 11. novembril. Ettekandele tulid Beethoveni kolm esimest klaverikontserti. Õhtu suurimaks õnnestumiseks pean klaverikontserti nr 3 c-moll. Kui esimese ja teise kontserdi esituses võis tajuda mõningaid sisseelamisraskusi, siis kolmanda kontserdi ajaks jõudsid kõik osalised samale lainele. Nii mahukas ettevõtmine nagu kõikide kontsertide ettekandmine järjestikustel päevadel nõuab omajagu energiat nii esitajatelt kui ka publikult, kuid kõrgetasemeline kunstiline tulemus on kahtlemata pingutust väärt.

Huvi äratasid ka mitmed kammerkoosseisud. 12. ja 13. novembril oli Kesk-Eesti ja Saaremaa publikul võimalus nautida kammerorkestri ME103 tõlgendusi, kui kõlas Vivaldi ja Ewazeni muusika dirigent Valle-Rasmus Rootsi juhatusel. Solistina astus vibrafonil ja marimbal üles Heigo Rosin, kelle teatraalne ning tehniliselt vapustav sünge sisuga Paul Fowleri „Michiyuki – The Road to Death“ lausa jahmatas publikut. Seda tasakaalustasid Vivaldi kaunilt kulgevad imevaiksed fraasid ja Eric Ewazeni helgemapoolne kontsert marimbale ja keelpilliorkestrile.

Hoopis teistsuguse elamuse sai keelpillikvarteti M4GNET kontserdilt, kus esitati nii Mozarti, Beethoveni kui ka noore helilooja Alisson Kruusmaa muusikat. Esiettekandele toodi Kruusmaa teos „Day by Day, Towards Lightness“ ehk „Päev-päevalt, valguse poole“, mis viis paratamatult mõtted taas pandeemiale ja isolatsioonile. Siinkohal oli rõõm näha, et ka Kruusmaa näeb pigem lootuskiirt paistmas kui kustumas.

Võib öelda, et novembrikuu kontserdielus keskenduti elujaatavusele. On tunda, et nii esinejail kui ka publikul on vaja praegu rohkem turgutust kui tavaliselt. Kunst paneb unustama argiraskused ning lubab enesesse kaduda.

Mitmesuguseid kontserdikavasid kuulates on hea meel tõdeda, et valitseb mingi ühine arusaam: praegusel ajal vajatakse emotsionaalset tuge. Võib-olla kujutatakse tulevikus seda aega kunstis hoopis teisiti, kuid praegu kehtib justkui vaikiv kokkulepe, et meeleolu tuleb tõsta, mitte inimesi muserdada.