#1 Poeetiline pretensioon

SVETA GRIGORJEVA

Löön sellel aastal Sirbis kaasa ühe arvajana teiste seas ning mõtlesin, et seon sel puhul luule žurnalistikaga, arvates nii-öelda poeetilis-ajakirjanduslikult, sest viimasel ajal on mul tunne, et luule­list arvamist võiks maailmas rohkem olla. 13. jaanuaril korraldas Eesti teatri agentuur koostöös Eesti teatri­uurijate ja -kriitikute ühendusega teema­päeva „Teater ja ligipääsetavus“, mille ettekanded võtsid kindlasti nii mõnelgi kohapeal või Delfi vahendusel silma märjaks. Võtan siis mõtiskleda minagi hingelähedasel normaalse ja erilise teemal.

Mu enda tädi oli sunnitud olema pikka aega ratastoolis ning olen lähedalt näinud, mida linna puudulik taristu, kus pole arvestatud kõigi vajadustega, võib inimesega teha. Pealegi sai hiljuti lugeda, et ratastoolis inimest ei lastud Rakveres Anne Veski uusaasta­kontserdile, sest korraldajate arvates ei olnud ta üritusele vastavalt riides.* Mis ühiskond see küll selline on? Inimesel, kes saab lõpuks läbi raskuste kodust välja puudulikult korraldatud ja ehitatud infrastruktuuriga linna „seiklema“, ei lubata osaleda tema valitud sündmusel, sest ta ei näe piisavalt esinduslik välja?! Aga las ma ütlen teile, mis ühiskond see on …

Ühelt luuletajalt küsiti luulekogu esitlusel, kas ta loodab paradiisi pääsemisel teistsugust kehalist olemist. Ilmselgelt oli küsija ja vastaja näol tegemist jumalasse uskuvate inimestega. Ei, ütles looja, olen rahul endaga, nagu olen – luuletaja liigub aga rulaatori abil. See kogemus-vestlus, mida pealt kuulsin-nägin, jahmatas. Esiteks võib märgata tüüpilist ja suures plaanis elementaarse poliitilise mõtlemise puudumist. Seda mitte luuletaja, vaid küsija poole pealt, sest luuletaja-looja vastus paigutub-mängib nõtkelt erivajaduse kui sellise üle mõtlemise ümber. Selmet paigutada oma kehaline maailmas olemine probleemsesse kasti ja näha-tajuda seda millenagi, mille võiks näiteks paradiisis ületada, nihutas-venitas luuletaja küsimuseasetuse oma kehalt hoopis ühiskonda – mitte enda, vaid ühiskonna ja teatud inimeste probleemiks.

Puue ei ole niiviisi inimeses, vaid ühiskonnas, sest hoopis see tingib, näeb ja eristab, märgistab ja kategoriseerib ning teeb seda tihti just aeglasema tempo ja kulgemisega, tundlikuma olemisega inimeste arvel. Äkki ei ole vaja ületada liikumisraami ega ratastooli, vaid hoopiski ühiskonda, kus raami või ratastooliga normaalselt ringi liikuda ei saa? Äkki on hoopis linn sant, mitte inimene? Äkki on hoopis midagi viga mõtlemislaadil, mis tingib inimeste liigitamise, kui nood näiteks ei kõnni kahel jalal ja/või ei näe ja/või ei kuule, ebanormaalseteks ja/või eriliseks, osutades sellega nende puudulikkusele?

Mind jahmatas tol talveõhtul see küsimuseasetus: selmet nõuda parema, hoolivama ja kaasavama keskkonna näol ühiskonnalt päris lahendusi, suunati lahendust otsima hoopis religiooni vallast. Selles ei nähtud seega ühiskondlikult lahendatavat ja struktuurset, vaid hoopis teises ilmas ületatavat isiklikku probleemi. Nagu näiteks: „Okei, praegu on su elu kehalisest aspektist ja stigmatiseeritusest ja linna sita keskkonna tõttu nõme või lausa kohutav, aga pärast surma kalpsad ehk paradiisis ringi juba nagu meie.“ Holy Mother of God, tõesti …

Ehk aitab juba sellisest mõtlemisest ja osa inimeste eriliseks liigitamisest? Ise te olete parajad erilised, kes te arvate end normaalsed olevat! Hoopis ühiskond on meil eriline. Linnad on meil erilised. Sotsiaalhoolekanne on meil eriline. Bussijuhid, kes panevad uksed natuke aeglasema ja abituma olemisega inimese nina ees kinni, on erilised. Inimesed, kes teatud laadi kehalise-intellektuaalse oleku pärast teisi eriliseks peavad, on ise hoopis parajalt ja parajad erilised.

Noh, on hea tunne. Kas on hea tunne olla … eriline?

* Andres Tohver, Liikumispuudega meest ei lastud riietuse tõttu Anne Veski kontserdile. – Virumaa Teataja 15. I 2023.