Kohataju ja haugi mälu

Visuaalteatri üks suuremaid tugevusi on täielike maailmade loomine. Kujund peab kandma, keskkond endasse mässima.

URMAS LÜÜS

Rahvusvaheline visuaalteatrifestival „Tallinn Treff“ 25. – 28. V Tallinnas. Festival tõi Eestisse 17 lavastust ja visuaalteatri aktsiooni 10 riigist, kokku anti 32 etendust ning kohal viibis 60 teatriprofessionaali mitmelt poolt Euroopast.

Eesti Noorsooteatri eestvedamisel korraldati mai lõpul taas rahvusvaheline visuaalteatrifestival „Tallinn Treff“, järjekorras kolmeteistkümnes. Küsimusse, mis on visuaalteater, ma laskuma ei hakka. Niipalju, kui olen teatritegijatega rääkinud, ei kiputa tunnistama üht kindlat seletust. Parem ongi, sest iga definitsiooniga tuleb tõmmata kuskile piir. Piir ei saa olla liiga hägune. Ikka jääb keegi ühele, keegi teisele poole.

Märksa tulemuslikumalt saab otsuseid langetada treenitud kõhutundele tuginedes. Sedasi võis seekord vaadata nii klassikalisemat nukkudega sirmiteatrit, kujundikeskset objektiteatrit, füüsilist teatrit kui ka installatsiooni. Definitsiooni hägusus teeb edastamise keerulisemaks, kogemise magusamaks.

„Treffile“ jõudmine. Eellugu. Teatri vallas olen diletant. Õppisin disainiteaduskonnas sepaks, kuid kunst tõmbas. Eriti need kunstid, kus tuli lavale või niisama publiku ette minna. Õpingute ajal leidis omajagu rambivalgust tehnoloogiliseks teatriks nimetatu, mille üheks pesaks kujunes EKA etenduskunstide eriala (nüüdseks optimeerimiste käigus tasalülitatud).

Mind köitis teatri täielikkus, mida skulptuur, video või pilt ei saanud pakkuda. Ajalisus, kordumatus, lõhnad, helid, vibratsioonid, muutuv valgus, atmosfäär, sotsiaalsus, lava ees konjak, lava taga Vana Tallinn, eesruumide rituaalsus, tänuavaldustraditsioonid, emotsionaalne manipulatsioon, mis heas mõttes ümber sõrme keerab, väntsutab, loksutab, uperpallitab. Astudes suhtesse lavalise vormiga soovin kogeda domineerija jõudu, et ta hoiaks mind kütkes, suunaks mu pilku, emotsioone, arvamusi. Õigel hetkel tõmbaks vaiba alt, tõstaks püsti, äiutaks magama, ehmataks üles. Visuaalteatri üks suuremaid tugevusi on täielike maailmade loomine. Kujund peab kandma, keskkond endasse mässima.

Sõltumatu Tantsu Lava koristajana sisenesin teatrimaailma sõna otseses mõttes tagauksest. Sealt edasi tehnikuks. Nüüd teatri nõukogus. Kui klassikalise teatri austajad neavad psühholoogilise traditsiooni küütluse tuhmumist, siis mind on sõnakesksus pelutanud. Liiga puust ja punane. Läksin teatrisse ja sain midagi. Enda kaasavõetu jäi peolaual üle. Sedasi ei saanud nähtud lavastused „päris minu omaks“. Järasin võõrast moraali.

Tantsuteater mängis märksa abstraktsemate tasanditega. Sisenedes üle kümne aasta tagasi tantsumaailma, tajusin valdkondlikku eksistentsiaalset kriisi, millest siiani pole üle saadud. Õnneks. Kord ei tahetud tantsida, vaid laval lihtsalt räägiti. Siis ei tahetud enam rääkida, vaid väljenduti taas puhta kehalisusega. Sedasi saab eksistentsiaalne kriis esineda ka enese pideva ümber defineerimise sunnina. Paljud tantsuga tegelejad ei kutsunud end enam tantsijaks-koreograafiks, vaid etenduskunstnikuks. Ei tehtud tantsulavastusi, tehti etenduskunsti.

Miks räägin nii palju tantsust, kui peaksin kirjutama „Treffist“? Üks tantsu keskseid väljendusvorme on visuaalne kujund. Hea kujund peab toimima, ilma et seda liigsete sõnadeta puhverdataks. Sedasi oligi visuaalteater mulle märksa omasem, põnevam tõlgendada, stimuleerivalt manipuleerivam kui stanislavskilik pärand. Ka nukuteater on olnud eksistentsiaalsetes kriisides, mille üheks näiteks on üleminek Nukuteatrist Noorsooteatriks.

See oli minu esimene täispikkuses „Treff“. Varasemalt aastatel olen külastanud mõnda etendust, kuid seekord jäi nägemata vaid üks lootusetult välja müüdud lavastus.

Inimlikud asjad ja asjalikud inimesed. Kui üks üpris tähtis raamat algab ülestähendusega, et alguses oli sõna, siis mulle oli alguses disain. „Treffi“ avamiseks on see ülioluline. Minu haridus sai alguse inimese ja objekti suhte mõtestamisest. Sellega tegelen tänini. Ka siis, kui tegutsen lavaruumis. Kaks aastat täitsin Sirbi tagalehe autoriveergu „Olulised asjad“, mille pealisküsimuse sõnastasin „kuidas inimesed loovad asju ja asjad loovad inimesi?“. Mind huvitab inimeste ja asjade vastastikmõju. Ka enamiku „Treffi“ lavastuste puhul on keskseks töövahendiks asjade abil loo jutustamine, kõnekate kujundite loomine.

Kas mul on mõtet klassikalise teatrifestivali arvustuse stiilis hakata loetlema nähtud lavastusi, neid kirjeldada ja kirjelduste alusel teha üldistusi? Kindlasti mitte, eriti arvestades mu teatrialase sõnavara puudulikkust. Sedasi hakkasingi etenduste vahel märkmikku üles kribama põhjusi, miks peaks ühel visuaalteatri festivalil nähtu minusugusele kontseptuaaldisainerile korda minema. Ei võtnud ma sealt ju knihve-trikke omaenda teatrikeele arendamiseks (sest seda teatrikeelt ei ole) ega taotlenud täiendust visuaalteatrialasele ülevaatele, sest „Treff“ oli mu esimene põhjalikum sissevaade nukukunsti.

Olgu ka teistele minusugustele diletantidele kohe hoiatavalt öeldud, et see, mida nimetan nukukunstiks, ei tähenda ilmtingimata klassikalist nukku ega seda, et nuku abil peab looma kujundeid vääramatult ainult lastele. Lastele oli kavas vaid mõni lavastus, ülejäänud eakohasemad täiskasvanutele. Lisaks klassikalisele ettekujutusele nukuteatrist, kus sirmi taga taidleb antropo­morfne hampelmann, käsitlen siinkohal nukuna igasugust objekti, millega keegi laval mingit lugu või emotsiooni edasi annab – olgu selleks tavaline pappkarp, puuklots, riidetükk või keerleva ülekande­mehhanismi abil plekktahvlit taguv haamrike.

Riimveestumine. Kui rääkida esemetest heideggerliku teenivuse kaudu, siis on neil komme muutuda nähtamatuks. Hea asi teenib nagu ettevõtte IT-tehnik või koristaja, keda märgatakse alles siis, kui printer ei taha arvutile reageerida või eilne õunasüda vaatab prügikastist hommikul ikka veel vastu. Teenivaid asju märgatakse enamasti nende purunemise või tõrkumise korral.

Kunstiteosel puudub argieseme teenimisvõime. Ta ei osuta enda abil saavutatavale, vaid iseendale. Esimese näiteks seadme kasutusjuhend, pärast selle lugemist peaks seade ettenähtult teenima hakkama, ning teise näiteks luuletus, mille väärtus seisneb selle iseväärtuses. Klassikaliselt meeldib inimesele ennast asjadele vastandada, kuid oleme juba sajandeid küborgid. Vaatame silme ette läbi lihvitud klaaside, hoiame sooja katva kunstnahaga, asendame hambaid proteesidega jne. Meie suhe esemetega on märksa intiimsem ja sõltuvuslikum, kui tahame tunnistada. Vaimne ongi materiaalne ja vastupidi.

Õppisin teismelisena mõõgavõitlust, mille ühe filosoofiana käsitletakse mõõka käe kolmanda lülina. Mõõgatera eri osi tuli tunnetada nagu küünarvart või rannet. Saavutanud esemetund­likkuse, muutus see enda osaks. Sama filosoofia kandus üle sepatöösse. Hetkel, mil unustasin sepistades haamri, sain hakata sepistama. Nagu Martin Bristol kord „Ööülikooli“ loengus ütles – sai haamri asemel materjali mõtte jõul suunama hakata.

Sellesama äratundmisega kohtusin, kui vaatasin nukuga tegutsevat näitlejat. Piir eseme ehk nuku ja etendaja vahel kadus. Nukk sai näitlejaga võrdväärseks etendajaks. Kui nüüd pateetiliseks minna, siis näitleja hing läks nuku sisse, nukk näitleja sisse, laval nad riimveestusid. Käe kokkukasvamine küborgilikus ühenduses mõõga või vasaraga liidab eseme kasutaja närvisüsteemiga.

Vaadates laval Hollandi nukunäitlejat Duda Paivat, kes mängib oma soololavastuses loomade katselaborisse koristajana sattunud lõhestunud isiksusega endist drag queen’i, hämmastab kehastaja sujuv ühest rollist teise loksumine.¹ Skisofreenilise neliku moodustab mühkamist töömees Bruce, tema seksapiili pritsiv võrgutajast drag alter­ego Marie, telekineetilise ajusensoriga šimpans Muffin ning ööpäev läbi VR-prillidega tapamängude uimas lätrav buldog Dioginis. Ahv ja koer on Duda Paiva vasar ja mõõk, tema närvilõpmed on kasvanud sõrmeotstest juurtena läbi nukkude.

Mänguline sulaolek. Mäletan hästi esimest tõelise teatriime kogemist. Oli 2001. aasta lõpp, mina siis järelikult 14aastane. Tallinna linnahallis tuli lavale Georg Malviuse „Hüljatud“. Lavastuse teises pooles algab Prantsuse revolutsioon. Lava keskel kõrgunud raagus puu langes külili. Vaid paari sekundiga muutus klantspilt aguliromantikasse mähkunud linnast lahingutandriks. See silmapilk, kui ei tooda midagi juurde, vaid juba laval olev transformeerub barrikaadideks, tähendaski mulle teatriimet. Muidugi on teismelise mälestus ajaga idealiseerunud. Vaadates mäluvärskenduseks tollast muusikalist videoklippi, vangutan pead, kuidas miski nii läila sai mulle üldse mõju avaldada, aga see pole enam tähtis. Oluline on, et sedasama imet kogesin „Treffil“ üha uuesti ja uuesti.

Visuaalteatris on pidev tähenduslik sulaolek. Üks valge kalts võib etenduse jooksul olla kardin, mähitud tita, lõunamaale lahkuv linnuparv, videoekraan ja surilina. Visuaalsete kujunditega mängimine ja ühe objekti tähenduste pidev muutmine annab maailmas, kus olemise vormid taas kinnistuvad ja polariseeruvad, usku olemise sulaolekute võimalikkusse.

Iga asi on mingi asi, aga siis on see veel mingi asi ja veel mingi asi ja veel mingi. Sedasi muutus meister Gep­petto puuvasar tahutaval klotsil murdosa sekundiga Pinochhio pika ninaga peaks.² Järgmises stseenis aga hüppas pea klotsist kõhule, transformeerudes ringivuravaks tankiks. Disainerina mõtlen pidevalt, mis asjad on ja mis asjad veel olla võiksid.

Visuaalteatris kohtusin asjade pideva sulaolekuga, mis on omane lapseea pilgule, aga vanusega kasvab silmale kae. Vahest seetõttu peetakse nukuteatrit ennekõike lasteteatriks. Lapsed ju mängivad nukkudega, vaat seal teatris jutustatakse laste endi vahenditega neile lugusid, me vanematena lähme vaatame niikaua „Tõde ja õigust“. Mida enam aktsepteerime asjade tinglikkust, võimet muutuda, seda vähem kibestume, kui üks hetk pole kõik enam nii, nagu meile oli paistnud. Putru täis lusikast saab suhu maanduv lennuk, abielluda võivad ka samasoolised paarid, sõna „kohataju“ võib klassifitseeruda ühte metafooride rühma „haugi mäluga“ jne.

Põgenemisruum. Alustasin oma mõttekäiku väitega, et hea lavastus peab olema võimeline publikuga manipuleerima. Looma täielikke maailmu, mis su endasse mässiksid. Ma ei mõtle selle all wagnerlikku kõikehõlmavust, vaid võimet köita. Ka üks laud koos paari laua alla peidetud esemega võib endasse neelata nagu Jan Jedenaki „Seanss“³. Piisas ühest aeglaselt plinkivast valgustist ja ülitäpsetest asukohamuutustest iga kord, kui tuli taas põlema läks, ning aeg sai liigestest lahti löödud.

Samuti kasutati maailma loomiseks äärmiselt lihtsat, kuid viimseni viimistletud võtet Kumu auditooriumis etendunud „Paabelis“⁴. Ükshaaval asetati kaamerasilma ette ringjaid keerlevaid dioraame, millest avanevad vaated kuvati suurele ekraanile. Väliselt vormilt identsed, sees kliinilis-minimalistlik keskklassibaar, skvottiv pagulaslaager, lammutustööd, borgeselik raamatukogu … Noorsooteatri poole vanalinna tagasi jalutades kujutasin ette hoovides asuvaid mikromaailmu, kuhu mõnikord kiigata on olnud võimalik. Koju minnes kujutasin ette oma maja nagu Austraalia põlisrahvaste röntgenstiilis vaadet. Milline elu käib naaberkorterites? Üle koridori lõpetati just euroremont, korterit väisavad Airbnb öömajalised. Kõrvalt kostab läbi seina venekeelne tele-show ja vaimusilma ette kerkib paaril korral lahtise naabriukse vahelt nähtud täistopitud sektsioonkapp. „Paabel“ teeb, mida üks hea visuaalteatri lavastus teha saab. Paneb mind ümbrust uuel moel vaatama, teisiti kogema, seinu sulatama. Õhutab mõistma paralleelreaalsust. Loob põgenemisruume, aga mitte ruume, kust tahaksin põgeneda, vaid kuhu tahan põgeneda, et lahkudes värskema pilguga empaatiat harjutada.

1 „Bruce Marie“, autor, lavastaja ja esitaja Duda Paiva. Duda Paiva Company (Holland).

2 „Pinocchio“, autor ja lavastaja Matteo Spiazzi, esitaja Miha Bezeljak. Maribori Nukuteater (Sloveenia).

3 „Seanss“, autor, lavastaja ja esitaja Jan Jedenak. Jan Jedenak Theatre of Figural Forms (Saksamaa).

4 „Paabel“, autor, lavastaja ja esitaja Steve Salembier. LOD muziektheater (Belgia).