Kellele ei meeldi ehtekunstinäituste kõrk ilu, punased vaibad ja peen vein, peaks minema A-galeriisse vaatama rühmituse Urmas-Ott näitust. Galerii seifist vaatab teile vastu kile, paberi ja traadi hunnik, selle vahelt annab töid üles otsida. Taustaks on hinge õõnestav masinlik heli.
Nagu ka näitusel „Varjend 2415” nii toob rühmitus ka nüüd vaataja ette katastroofijärgse kõleda ja karmi tulevikumaailma. Inimkond on reostamisega jõudnud nii kaugele, et väärt asju on raske üles leida. Kui mõelda prügisaartele ookeanis, siis oleme juba praegu selle teeotsa peal. Ilu on kadunud. Ja veini avamisel ei pakutud: pidi krahmama krõpse mustast prügikotist ja lonksama peale jooki suvalisest sildita plastpudelist.
Näituse plakat meenutab grafitit ja töid valgustavad konservipurkidest lambid. Kõik on peensusteni läbi mõeldud ja stilistiliselt puhas. Kui teil õnnestub teosed prahi vahelt üles leida, siis olete sunnitud tõdema, et Lüüs ja Ojaste ei valmista ehteid kile ja paberit kokku kleepides. Kõik tööd on peenelt, puhtalt teostatud ning ühendatud on põnevalt masinajupid, militaarsed objektid, põdrasarv, rattakummid ja puit. Rühmituse looming mõjub värskelt, mänguliselt ja omanäoliselt, kuid lähtutud on vanadest väärtustest: oluline on detailide läbimõeldus ja tehniliselt kõrge tase. Nad on üheaegselt kahes maailmas: omavahel on segatud vana vaimne pärand ning tühi-tähi.
Näitusel põimuvad tulevik ja minevik. Õigemini, meie tulevik on näituse perspektiivist juba kauge minevik. Teoseid tutvustavad tekstid on kirjutatud arheoloogiliste, etnograafiliste tekstide võtmes ning sealt on lugeda, et eksponeeritud tööd on valminud XXII ja XXIII sajandil. Sellistele tekstidele iseloomulikud väga laiad ajadateeringu piirid ning oletused objektide otstarbe, ajaloolise tausta ning kandja sotsiaalse kuuluvuse kohta mõjuvad vaimukalt. Nalja heidetakse ka kunstiteaduslikes tekstides levinud väljendite üle. Näiteks leitakse kalastusvahenditega kaelaehtes viiteid Willendorfi Venusele ning põdrasarvest kammi peetakse väljapaneku selgeimaks näiteks funktsioonile allutatud vormist! Me räägime möödunust teatud viisil ning nii võibki ette kujutada, et sajandite pärast räägitakse meistki samamoodi, ja see tundub kummastavana. Veider on mõelda, et jätame oma elutegevusega maha arheoloogilist materjali ning oleme üks lüli tsivilisatsiooni pikas reas. Me pole enam loo jutustajad, vaid uurimisobjekt. Sama kummastav on mõelda, et kord ja tsiviliseeritus on tegelikult nii haprad. Rahumeelsel ajal tundub kõik barbaarne ja anarhiline kauge minevikuna, kuid kahjuks pole need nähtused meist kunagi nii kaugel, kui meile meeldiks mõelda.