Ado Lille nihestatud aktid

Ado Lille nihestatud aktid

Ado  Lille näitus „Alasti/Nude” Tallinna Kunstihoone galeriis kuni 18. VIII.

Ado Lille näitusel „Alasti ” on välja pandud kunstniku uusim looming: kümme aktimaali on valminud valdavalt sel aastal. Meeldetuletuseks olgu öeldud, et 2007. aastal toimus Tallinna Kunstihoones Harry Liivranna kureeritud näitus, kus eksponeeriti nn figuratiivset pööret Ado Lille loomingus.Nüüdseks on Lill juba kümmekond aastat identifitseerinud end aktimaalijana, kuigi enne seda oli ta tuntud peamiselt abstraktsionistina.

Tema loomingu iseloomulikuks tunnuseks on peetud omapärast värvikäsitlust, mis lubab teda vähemalt Eesti kunstiväljal teistest selgelt eristada. Ta kasutab erksaid toone, plastliiva värvi mahulisuse suurendamiseks ning kollaaži, kraapeid jms ekspressiivse faktuuri saavutamiseks.
Mõningaid näitusetöid saab vaadata pikema protsessi katkestusena. Nii on välja pandud maale, mida on eksponeeritud ka varasematel näitustel. Mõningatel juhtudel seisneb samasus ainult selles, et kunstnik on mind lõuendit ja sellel olevat maalikihti vähem või rohkem taaskasutanud. Vahel poleks justkui tegemist enam maalimise, vaid hoopis kujuritööga: värv on maalidelt maha meiseldatud ning saadud reljeef üle maalitud. Vahel on kunstnik pooleldi hävitatud maalipinnas hakanud nägema uue figuuri piirjooni ning need siis nähtavaks maalinud. Sageli on tulnud see „järjekordsele” tulemusele ainult kasuks. Minu arvates ongi kõige huvitavamad just need Lille maalid, kus loominguprotsessi kahtlused ja kõhklused on ladestunud kooruvat kiviseina meenutavasse maalipinda. Need kahtlused on tunnistuseks raugematust tahtest anda võimalikult ehedalt edasi oma kontseptsioon naisest tema kehalisuses. Seda mõistmata on kerge piirduda hukkamõistva hinnanguga, et Lille naisekehad on anatoomiliselt ebatäpsed. Lille joonistuse omapära tuleneb aastakümneid kestnud akti­stuudiumi praktikast, mille jooksul on loomulikult tekkinud teatavad kõrvalekalded.
Lille aktimaali käsitluses on teinegi taotluslik nihe. Nagu teada, on erootilist naisakti  feministlikus kunstikirjutuses peetud modernistlikuks ja fallotsentristlikuks žanriks, mille eesmärgiks on näidata naisekeha heteroseksuaalsete meeste imetlusobjektina ning teha sellest eksklusiivne luksustoode. Lille käsitlus on mitmes mõttes ebatraditsiooniline ja kujutatavad naised ei vasta kindlasti heteroseksuaalsete meeste keskmisele maitsele. Modellidena eelistab ta teismeliseeas neide, keda kujutab sageli lesbilises vahekorras. Kuuldavasti lähevad paremini kaubaks tagasihoidlikumad maalid, kus naine on kujutatud seljaga või külgvaates. Vähese müügiedu põhjuseks on nähtavasti aktimaali ostjaskonna konservatiivsus. Muidugi on omaette küsimus, kas Eestis mingist kunstiturust üldse on mõtet rääkida, saati siis veel analüüsida keskmise ostja maitset.

Sirp