Kontsert „Friede auf Erden“ 1. XII Arvo Pärdi keskuses. Arnold Schönbergi koor, dirigent Erwin Ortner. Kavas Johann Sebastian Bachi, Arvo Pärdi, Anton Bruckneri ja Arnold Schönbergi muusika.

Arvo Pärdi keskuse kontserte ootavad muusikaarmastajad alati pikisilmi. Keskuse sõbralik ja intiimne atmosfäär koos arhitektuuri ja loodusliku ümbruse sümbioosiga loob muusikalisteks elamusteks ainulaadse raamistiku. Juba Pärdi keskusse sõitmine on omamoodi puhastumine ja muusika lainele häälestumine ning pärastine kojusõit pakub aega ja ruumi kuuldut rahulikult läbi mõelda, enne kui argielu taas oma keerisesse tõmbab.

Esimesel advendil Pärdi keskuses antud kontsert oli pühendatud kahe klassikalise muusika suurkuju, Arnold Schönbergi 150. ja Anton Bruckneri 200. sünniaastapäevale. Publiku ette astus üks Austria mitmekülgsemaid ja nõutumaid vokaalkollektiive Arnold Schönbergi koor. Varem ei ole koor Eestis esinenud, ent kollektiivi renomee on sellegipoolest tuntud ka siinsete koorimuusika austajate seas. Koori kunstiline juht Erwin Ortner on seisnud koori ees alates selle loomisest 1972. aastal: see asjaolu tõestab Ortneri harukordset pühendumist ja lauljate usaldust oma dirigendi vastu. Muljetavaldav ja haruldane oli ka see, et maestro juhatas terve kontserdi peast – saavutus, mida isegi pika muusikakarjääriga kuulaja ei kohta sageli.

Arnold Schönbergi koor, mida hinnatakse nende täpsete ja kunstiliselt kõrgel tasemel tõlgenduste järgi, esitas sel õhtul mitmekülgse ja nõudliku, kuid selgelt läbi mõeldud kava. Kontserdi ülesehitus pakkus kontrastseid emotsioone ja samal ajal ka loogilisi üle­minekuid: nii kontserdi esimene kui ka teine pool algas Bachi motetiga, millele järgnes Arvo Pärdi teos. Esimese poole lõpetasid Bruckneri motetid, teise poole kulminatsiooniks kujunes Schönbergi mastaapne „Friede auf Erden“.

Peab tunnistama, et see kontsert oli mulle omapärane kogemus, sest suurem osa kavast oli mulle varasemast väga tuttav. Bachi motette oli raske kuulata mõttes kaasa laulmata, Bruckneri motetid ja Schönbergi „Friede auf Erden“ olid samuti hästi teada. Pärdi „Virgencita’t“ olen alates selle esmaettekandest Mehhikos 2012. aastal mitmeid kordi laulnud. Ainus üllatus oli Arvo Pärdi „Kleine Litanei“, mida ma oma hämmelduseks ei olnud varem ei kuulnud ega laulnud. Tuttav repertuaar lõi aga huvitava paradoksi: see muutis mind ootamatult nõudlikumaks kriitikuks, kui ehk oleksin soovinud.

Kontsert algas Bachi motetiga „Jesu, meine Freude“, mille esitus oli tõeline polüfoonilise laulmise meistriklass. Schönbergi koori vokaalne balanss ja ülimalt täpne fraseerimine tõid esile iga häälepartii individuaalsuse, säilitades samal ajal tervikliku ja kantileense kõlapildi. Lauljate saksa keel oli laitmatu – teisiti polekski seda ette kujutanud. Väga nauditav oli jälgida, kui detailselt oli muusikaline materjal läbi töötatud ja kui selgete nüanssidega edastati nii tekst kui ka muusika. Kohati tundsin siiski puudust sopranite pehmemast tämbrist (eriti kõrges registris) ja basside tummisemast kõlast. Kuna koori koosseisus oli naisi rohkem – kümme sopranit ja kümme alti võrreldes kuue tenori ja kuue bassiga –, oli balanss minu maitsele aeg-ajalt veidi paigast ära (ehkki „Jesu, meine Freude“ mõnes osas jagunevad naishääled kolme partii vahel: I sopran, II sopran ja alt). Samuti jäi tunne, et moteti intiimsemad osad – näiteks IV osa „Denn das Gesetz“, VIII osa „So aber Christus in euch ist“ ja IX osa „Gute Nacht, o Wesen“ – oleksid väiksema koosseisuga (või miks mitte ka solistidega) esitades lisanud teosesse õhku ja kontrasti.

Arvo Pärdi „Kleine Litanei“ kandis endas heliloojale omast meditatiivset ja spirituaalset kvaliteeti, mis sobis suurepäraselt Pärdi keskuse akustikasse. Koori homogeenne kõla ja dünaamiline tundlikkus tõid teosesse karguse ja sügavuse, mis on Pärdi muusika esitamisel hädavajalikud. Eriti lummasid Schönbergi koori piano’d – need olid tõepoolest maagilised. Samal ajal oleksin forte-kohtades oodanud suuremat sügavust ja mahukamat kõla. Mõistan, et Kesk-Euroopa kooridel on teistsugune kõlaideaal: kergem, täpsem, kirkam ja ühtlasem. Siiski eelistan meie põhjapoolset, soojemat kõla, mis on omane näiteks eesti ja läti professionaalsetele kooridele.

Bruckneri motetid olid Ortneri tõlgenduses suursugused ja kooril taas äärmiselt selge tekstiga edasi antud. Veidi kiiremad tempod ja sellest tulenev kõlapildi kergus olid mõneti ootamatud, kuna olen harjunud monumentaalsema lähenemisega. Kiiremad tempod võivad teha motettide esitamise küll lihtsamaks, ent vähendavad nende religioosset sügavust. Koori koosseis oli piisavalt suur, et võimaldada Bruckneri pikkadel muusikalistel liinidel mõjule pääseda, seetõttu pole ma kindel, kas nobedamad tempod olid õigustatud. Positiivsena väärib eraldi esiletõstmist Schönbergi koori tenorirühm: nende ühtlane ja puhas kõla oli tõeliselt muljetavaldav.

Kontserdi teine pool algas taas Bachi motetiga. Kahele koorile kirjutatud „Komm, Jesu, komm“ tõi esile Schönbergi koori erakordse oskuse esitada polüfoonilisi liine selgelt ja detailitäpselt. Lõik, mis algab sõnadega „Der saure Weg“, oli eriti nauditav: teema sujuv liikumine ühest häälest teise oli elegantselt välja joonistatud, pakkudes kuulajatele võimalust jälgida muusikalise materjali pidevat arengut ja dünaamikat. Tõlgendus demonstreeris koori oskust leida tasakaal keeruka faktuuri ja väljendusrikka musikaalsuse vahel. Siiski avaldus ka siin meeshäälte arvuline vähemus – kummaski kooris kolm tenorit ja kolm bassi kümne naishääle vastu. See tegi kõlapildi mõneti ebaühtlaseks.

Arvo Pärdi „Virgencita’t“ oli huvitav kuulata teise koori esituses. Schönbergi koori veidi hillitsetud kõla sobib ideaalselt Pärdi tintinnabuli-stiili õrnade harmoonia- ja rütminüansside esile toomiseks. Väidetavalt sündis Pärdi „Virgencita“ inspireerituna Mehhiko suursaadiku Agustín Gutiérrez Caneti kutsest osaleda koos Eesti Filharmoonia Kammerkoori, Tallinna Kammerorkestri ja Tõnu Kaljustega Mehhikos rahvusvahelisel Cervantino festivalil, mis on kogu Ladina-­Ameerika tähtsamaid kultuurisündmusi. Eelseisva reisi ootusärevus ja Guadeloupe’i neitsi nimi andsid Pärdile inspiratsiooni „Virgencita“ kirjutamiseks. On rõõm näha, et see lummav teos on leidnud oma koha mitme koori repertuaaris, tõstes esile Pärdi loomingu universaalsuse ja võime inimesi puudutada.

Kontserdi lõpetas Schönbergi „Friede auf Erden“, mille kromaatiline keerukus, tihedad harmooniad ja emotsionaalne intensiivsus seavad koorile kõrged nõudmised. Teos, mis kannab endas nii lootust kui ka rahutust, eeldab esitajatelt laitmatut intonatsiooni ja sügavat tunnetust, et teose humanistlik sõnum edasi anda. Schönbergi koor tõestas, et ta on oma nime vääriline. Dramaatiline pingestatus oli meisterlikult välja toodud, kuid lauljad suutsid kindluse ja tasakaalu säilitada ka kõige nõudlikumates lõikudes. Kuulajatele pakuti võimalust kogeda Schönbergi muusikat selle täielikus geniaalsuses.

Kogu õhtu oli justkui muusikaline palverännak, kus eri ajastute heliloojate looming oli põimitud kauniks ja mõtestatud tervikuks. See oli suurepärane algus vaiksele advendiajale. Schönbergi koori esitatud „Friede auf Erden“ saatis publiku koju sügavalt liigutatuna – „Rahu maa peal“ on ilmselt saabuvateks jõuludeks sobivaim sõnum.