Juhtumisi on praegu selline aeg, kui Eesti kunsti akadeemiline ruum on sõna otseses mõttes tükeldatud, fragmenteeritud: koolimaja on lammutatud ja õppetöö mitmetesse ruumidesse mööda linna laiali pillutatud. Üliõpilased vajavad aga pinda, kus oma tööd renti maksmata avalikkusele näidata. See pind peab olema kesklinnas, et avalikkus seda ka külastaks. Parema puudumisel on selline ruum praegu kunstiakadeemia galerii ehk EKA G – tilluke, aga see-eest stiilne, nelja jämeda postiga killustatud stalinistlik fuajee Estonia teatri vastas. Õnneks on praegu ka selline aeg, kui koolipingist tuleb järjest andekaid kunstnikke nagu Alina Orav. Maalinäitusel „Kõrvaltoas” oli kujutatud fragmenteeritud ruumi, mis ümbritseb tema pilte näitusel.
„Aeg ja ruum on minu arvates kõige olulisem, mis meil on. See, mida me oma ajaga teeme, määrab ära selle, kes me oleme,” on Alina Orav öelnud. „Teised olendid tajuvad sama ruumi samal ajal teisiti. Igaühel on oma seesmine aeg.”
Üks võti näituse mõistmiseks oli aknaraami fragment, mis oli kinnitatud samba külge, justkui turritas sealt nurkapidi välja. Selle kõrval oli maal, kus kujutatud kümneid ritta laotud aknaraame. Iseenesest lihtsakoeline kompositsioon, kuid igast aknast, igast raamist avaneb uus vaade ümbritsevale ruumile, kus toimuvad muutused ajas. Kaks järgmist kompositsiooni, kaugel lihtsakoelisusest, on justkui sellisest paljuaknalisest kaleidoskoobist läbi hekseldatud. Ruum on seal tükkideks võetud ja uueks tervikuks kokku pandud. On tunda kombineerivat, süsteemset mõtlemist, mida kiputakse omistama arhitekti või inseneri „mehelikule ajule”. Sellist maailmanägemist esindas eesti kunstis järjekindlalt Kaljo Põllu.
Rahvusvahelistel näitustel esinenud ning sealt auhindu korjanud Alina Orava varaküpsuse üheks põhjuseks võib pidada head haridust lapsepõlvest saati, kui ta Valeri ja Margarita Lauri käe all joonistamist ja maalimist õppis. „Asi pole minus,” kinnitab ta. „Maalimine kui distsipliin tekitab harjumuse vaadelda kõike enda ümber lapsesilmadega ning tunda kõige vastu ülisuurt huvi, püüdes mitte lisada nähtule tähendusi või funktsiooni, vältides esemetele nimetuse andmist, n-ö vaadates neid vastsündinu silmadega. Sellisel moel maailma kogedes avaneb täielikult teistsugune lõpmatu ruum. Maalimine aitab minu meelest läheneda asjade olemusele.” Tema näol ei ole tegemist ainuüksi maalimisele pühendunud fanaatikuga, sest „sedamoodi hakkab inimene otsima seletusi ka kirjandusele ja teiste inimeste loomingule”. Sellega väljub Alina Orav meie kaasaja ehk tänapäeva piirest ning tekib suhe kogu maailma, kogu ajalooga. „Antud näitusel käsitlesin ruumi ajas kui olendit, millel on oma mälu ning mis eksisteerib paralleelselt mitmes reaalsuses korraga. Käsitlesin tulevikku, minevikku ja olevikku samal ajal, kuid kaalutlesin ka muid ajatajumisviise, mis võisid toimuda mingil ajahetkel. Tänapäeva maailma võib võtta ühtse organismina, mis liigub mingis kindlas suunas.” See kindel suund on harali ja seikluslik.
