2024. aasta üks intrigeerivamaid dokumentaalfilme, härjavõitlust kujutav „Üksilduse pärastlõunad“¹, tuleb Albert Serralt – lavastajalt, kes pole seni teadaolevalt kunagi olnud huvitatud dokkide tegemisest, kuigi on oma filmides mänginud elulähedaste, tooreste elementidega alates oma debüüdist „Crespià, film, mitte küla“². Ja kuigi dokumentalistika on talle uus, on „Üksilduse pärastlõunad“ mitmeti väga serralik – sama pingeline ja dramaatiline nagu tema mängufilmid ja ta jätkab ebameeldiva, kõhedust tekitava tegelikkuse kujutamisega. Ta on jäänud kindlaks oma kombele reastada narratiivi voog montaažis ümber avastamaks uusi võimalusi ja saavutades pusletükke segi ajades selle, et asetab end autorina emotsionaalselt kaugemale oma tegelaskujudest. „Üksilduse pärastlõunates“ keskendub ta vaid kahele neist – härjale (või härgadele) ja nende vastasele, peruu toreadoorile Andrés Roca Reyle. Serra seab meelelahutuse ristküsitluse alla oma kainel, sekkumatul ja külmaverelisel moel. „Lavana“ toimivad nii härjavõitluse areen kui ka Rey lavatagune ruum. Mõlemat kujutatakse lähiplaanis, mis on suurem kui Roca Rey ego.

Katalaani meister Serra on Austria Viennale filmifestivali sagedane külaline ja Viinis me taas ka kohtusime, et arutada tema vastumeelsust dokumentaalfilmide tegemisele ja järsku meelemuutust. Eestis on „Üksilduse pärastlõunaid“ võimalik näha algava dokumentaalfilmide festivali „DocPoint Tallinn“ programmis.

Olete sageli öelnud, et „Üksilduse pärastlõunad“ on teie esimene ja viimane dokumentaalfilm. Kuidas see üldse sündis?

Noh, see oli tellimustöö. Mitte teema, aga idee poolest. Mu sõber tahtis minult tellida filmiprojekti, sest ta õpetab ülikoolis ja neil oli soov kaasata tuntud ja tundmatuid filmitegijaid tegema loovdokumentaale koos tudengitega. Ta käis mulle juba aastaid peale ja ma vastasin ikka, et ei-ei-ei. Põhiline asi oli jätkuvalt selles, et mul polnud teemat ega midagi huvitavat, mida dokumenteerida. Ma pole millestki huvitatud. Minu maailmas hakkab kõik juhtuma kaamerasilma ees. Kui ma filmi üles võtan, siis tulevad asjad lihtsalt eikuskilt ja materialiseeruvad kaamera ees otsekui tühjast õhust. Projektide puhul meeldib mulle, kui need on lihtsalt fantaasiad, mis mulle pähe on tulnud. Nii et mõte sellest, kuidas tegelikkuses on juba valmis kujul olemas midagi huvitavat, mis väärib dokumenteerimist, ei kõneta mind. Miski ei kõneta sellisel moel. Mängufilmides inspireerivad mind mu sõbrad, ümbritsevad inimesed, paljud tavalised asjad meie ümber.

Ma ei leidnud kõigi nende aastate jooksul dokiks sobilikku teemat, aga ühel päeval andsin alla ja ütlesin endale, et härjavõitlus on mulle ainus radikaalne, hull ja visuaalselt paeluv teema. Aga ma ei ole olnud fanaatik. Lapsena mulle härjavõitlus meeldis, sest mu isale meeldis see. Teisalt ei kogenud ma ise ühtki corrida’t enne kui alles kahekümnendate eluaastate lõpus. Hiljem, 2012. aastal, keelati see Kataloonias ka juba ära ja kõik areenid lammutati. Aga mälestused jäid. Ja siis, umbes 15 aastat tagasi, läksin paar korda vaatama üht kuulsat toreadoori, sest tema mänedžer oli mu sõber. Kõik mälestused tulid tagasi ja see avaldas mulle uuesti muljet.

Mul on alati oma töötamisviis, ka mängufilmide puhul. Kaamera on asetatud nii, et see paljastaks neid asju ja detaile, mida inimsilm tavaliselt ei näe või ei pane tähele. See on tehnika küsimus, aga mitte ainult. Inimsilmale meeldib millelegi fokuseerida. Teades, mida olin kogenud – mälestused lapsepõlve härjavõitlusareenidelt ja hiljem ka täiskasvanuelust –, oskasin hoiduda narrina teemasse hüppamisest, selleks et hakata kiirustades filmi tegema. Mõistsin seda paikkonda, kuhu olin minekul, ja lõpuks anti mulle ka ülesvõtmise luba. Tingimused olid head. Kui ma neile selgitasin, mida teha kavatsen, sai projekt heakskiidu. Ülikool saatis mulle alguses appi ainult mõned tudengid, aga projekt kasvas ja kasvas, kuni oli jõudnud areneda teistsuguseks ja suuremaks, 1,4 miljoni suuruse eelarvega filmiks. See polegi doki kohta nii halb.

Kindel see.

Nii et ühtäkki oli meil käsil üks ulatuslik projekt, millel ei olnud suurt väljavaadet midagi sisse tuua, sest filmimine võttis kaua aega ja kõik oli väga kallis. „Üksilduse pärastlõunad“ oli ka logistiliselt erakordselt keeruline. Kõigil areenidel oli kaamerate taga oma telemeeskond, kes tegi telekanalitesse otseülekannet. Nii et meil ei olnud häid asukohti, kuna kõik ideaalsed kaamera asukohad olid juba ära võetud. Pidime hakkama saama kõige halvemate võimalike võttenurkadega. Aga samal ajal mulle see ka meeldis. Ma kasutan alati ära selle, mida teised ei taha. Ma lähen allahindlusmüügile viimasel päeval ja ostan midagi sellist, mille kõik teised on ära põlanud. Kindlasti on seal veel midagi toredat alles. See kehtib ka inimeste kohta. Mulle meeldivad inimesed, kes kellelegi teisele ei meeldi. Ma sunnin end võtma seisukohta või vaatenurka, mida kellelgi teisel pole. „Üksilduse pärastlõunates“ näiteks kasutamegi kaameranurki, mis pole tavalised või normaalsed. Tegime protsessi käigus päris hullumeelseid avastusi.

Kaamerad on filmis keskendunud ainult kahele vastasele ja sellele, mis toimub tolmusel härjavõitlusareenil.

Osa kaadreid on võetud natuke ülespoole suunatud kaameranurgaga, nii et näha on vaid toreadoor, härg ja päike. Pole näha barjääri ega aedikuid. Kaadreid on palju. Loomulikult oli ka palju takistusi eespool nimetatud asjaolude tõttu, aga avastasime palju uusi võimalusi ka puhta juhuse läbi. Ja tulemus tuli palju pöörasem. Meie silma läbi nägi areen välja nagu kõrb või 2000 aastat vana. Sellised olukorrad panevad mind hindama ebamugavat lähenemisviisi. Ei tea, olen vist riskimisega harjunud.

Härjavõitlusareen mõjub justkui ooperilava, sest publikut pole näha. Tähelepanu püsib vaid sellel, mis toimub „kõrbetolmus“.

Film näitab tõesti corrida kunstipärast külge. Mulle meeldib härjavõitlus, sest see on rituaal, asi iseeneses. Me oleme lähemal sellele, milline on tegelikkus toreadoori vaatenurgast. Loomulikult kipub perspektiiv kaduma, kui ise ollakse vaatajate hulgas, sest kõik ümbritsev moonutab muljet – helid, inimesed, keegi jutustab täpselt sinu ees. Etendus on küll nähtav, aga midagi eluolulist läheb kaotsi – toreadoori keskendumine, tähelepanu tehnikal. Kuna ma olen talle lähemal, siis oskan seda näha ja filmida. Olen areenil talle lähemal kui ei keegi teine.

Filmis rabavad ka kõik stseenid väljaspool corrida’t, peaaegu nagu varjatud kaamerasse püütud hetked autos või Roca eravalduses.

Teadsin, et vestlused teiste tema tiimi liikmetega täidavad oma ülesande, sest nad kõik on füüsilise pinge all, lisanduvad katsumused ja riskid. Selle kõige tõttu pole neil mahti kaameratele tähelepanu pöörata. Umbes samamoodi nagu ei panda tugeva peavalu puhul tähele torget jalas. Tunnetusprotsess ei võta korraga kaht valu vastu. Nende aju ei olnud kaamera jaoks valmis siis, kui arutati äsja toimunut ja analüüsiti lõppenud võitlust. Jõudsin arusaamisele, et surve on filmile kasulik – tekitab pingeseisundi. Aitab tegelastel kaamera unustada, ja see on alati hea. Vahel ei tulnudki mul midagi erilist teha, kuna sündmused rullusid ise mu silme ees lahti.

Filmis on palju baroklikku: külluslikkus, värviküllus. Esinedes on Andrés Roca Rey poosid erakordsed oma teatraalsuses. Kostüümi selga pannes mõjub ta nagu Louis XIV, kes valmistub külalisi vastu võtma.

See on üks corrida atraktiivseid külgi. See on alati nii olnud ja rahvast, sealhulgas kunstnikke, läbi aegade alati paelunud. See on rituaali osa. Külastasin näiteks üht töötuba, kus tehakse kostüüme. See vääriks omaette dokfilmi, aga selle võiks teha Frederick Wiseman. Kõik see, mida näidata ei tahetud… Tema võiks sellele detailselt keskenduda.

On teada-tuntud tõsiasi, et te ei räägi oma näitlejatega, aga kuidas üldse suhtusid corrida osalised filmimisse ja projekti?

Kõik läks hästi. Roca Reyl oli ükskõik. Ta on iseseisev isiksus, kes võib areenil näida veidi ebakindel. Mitte seetõttu, et ta kardaks, vaid ebakindel, kas rahvale meeldib see, mida ta teeb. Härjavõitluse artistlik pool. Aga muu talle küll korda ei läinud. Lõppude lõpuks talle see film ei meeldinud. Tema arvates on see liiga vägivaldne, kuigi ta peabki oma ametis vägivaldne olema. Tema on selle vägivalla põhjustaja. Järeltöötluses ma midagi digitaalselt ei muutnud. Andrés Roca Rey arvas, et liigne vägivalla näitamine võib corrida mainele kahju teha. Ma ei olnud sellega nõus. Minu meelest on film tasakaalus ja just vägivald muudab corrida ebamaiseks. Vastasel juhul oleks see nagu Cirque du Soleil, aga seda ta ei ole. See on miski muu. Aga talle siiski ei meeldinud. Ta on täielikult haaratud oma esitusest, mitte kuvandist.

Ilmselt meeldib talle iseenda portree, mis on ausalt öelda väga hea. Aga tema kinnismõtteks on võitluse üksikasjad ja ta muretseb selle pärast, et mõned liigutused ei olnud täiuslikud. Sellele meie hinnangut ei anna, aga talle on see kõige tähtsam – mida arvavad corrida eksperdid ja supereksperdid. Sest need filmikaadrid jäävad ja äkki on mõnes pisiasi, mis pole lähiplaanis täiuslik. Teisalt olen veendunud, et kunagi hakkab ta seda filmi hindama.

Kahju, et te enam ei taha dokke teha, sest „Üksilduse pärastlõunad“ on üks parimaid.

Jah, praegu ei ole enam mind huvitavaid teemasid. Või pole mul julgust taas proovida.

Enne esilinastust San Sebastianis olid tänavatel ka loomaaktivistide korraldatud meeleavaldused.

Nojah, oli kaheksa inimest. Näib, et poliitkorrektsus hakkab oma aega ära elama. Viimased kaks aastat on olnud pisut lihtsamad, sest ka normaalsed inimesed väsivad sellest kõigest juba ära. Teate, mis juhtus? Paljud festivalide programmikoostajad on olnud vasakpoolsed, nagu ka igasugustes kultuuriosakondades töötajad. Enamik on vasakpoolsed, kuna peavad muid väärtusi rahast olulisemaks. Mõned neist olid ka poliitkorrektsuse eest väljas, teised jälle mitte. Osa seisis kindlalt kunstnikuvabaduse eest, aga paljud – võib-olla küll mitte need, kes kõige kõrgematel kohtadel – hakkasid piirama, mida peab või ei pea näitama. Filme neil tüüpilistel teemadel, mis olid paar aastat tagasi skandaalsed. Siis algas sõda Iisraelis ja Saksamaal näiteks keelavad mingid persoonid öelda ühtki toetussõna Palestiinale. Äkitselt saadi aru, et ei ole võimalik festivaliprogrammi lisada Iisraeli-vastaseid filme. See on vaid üks näide. Ma ei räägi ideoloogiast. Otsustajatel on sellest ükskõik. Ja siis äkki saadi aru, et seda, mida festivalid ise oma piirangutega teevad, võib edukalt võrrelda piirangutega, mida neile ülalt peale pannakse. Siis jõudis paljudele kohale, et tsenseerimine ei ole hea asi. Ja et kunst on tööriist.

Minu arvates on ka dokumentalistika väljamõeldis – just selle poolest, et see on samuti kunst. Isegi kui dokumentalistika põhineb tegelikkusel, on see nägemus. See pole reaalsus. See on reaalsuse peegeldus. Nii et juba sellest hetkest peale on see miski muu, mis ei kuulu tegelikkuse valda. Pildil pole samu õigusi nagu kodanikel. Pildil polegi mingeid õigusi. Nii et sellega võib teha mida iganes ja seda manipuleerida. See on sinu kui kunstniku probleem. Kunstniku tööle antakse hinnang, aga seda ei saa juba eos elimineerida. Mõistsin, et tsenseerimisest ollakse väsinud. Maailm läks nii igavaks. Tänapäeval ei soovi keegi, et teda iseloomustataks sõnaga woke, isegi kui ollakse läänest pärit. Isegi poliitiliselt väga korrektsetele see termin enam ei meeldi, sest see seostub nõrkuse ja ohvri staatusega ja saadakse vaikselt aru, et probleeme hädaldamisega ei lahenda. Ja nad ei taha, et neisse suhtutaks nagu lastesse.

„Üksilduse pärastlõunaid“ näidataksegi lõpuks kõikjal, sest sedalaadi rõhumine viib vaid enese allasurumiseni. Tsensuuri on veel mitmeski paigas, näiteks ülikoolides. Mulle on öeldud, et kunstiskeenel on see väga jõuline. Aga filmivaldkonnas või kirjanduses enam mitte.

Algselt tegite mitu filmi aastas, aga siis võtsite hoo maha ja liikusite mitmesse suunda, aga läbivalt sama stiili ja aluspõhimõttega.

Ma arvan, et kõige alus on see, et ma teen suure osa tööd üksi ära. Ma pole kunagi õppinud, kuidas tuleb teha. Filmikunsti ei ole ma õppinud. Nii et sellise ebaühtlase ja kihilise materjali monteerimine võtab mul palju aega. Ainuüksi montaažile kulub mu elust (ja mõne teise inimese elust ka) hea kaheksa-üheksa kuud. Oleme terve selle aja ühes ja samas kolme arvutiga ruumis ja kontrollime 1200 lehekülge märkmeid ja dialoogi. Sellise keerukuse astmega ei tee seda mitte keegi, sest kellelgi pole huvi veeta kaheksa kuud järjest seitse päeva nädalas ühe asja kallal töötades. Teistel režissööridel on pered. Kõigil filmilavastajatel on raha vaja. Paljud käivad puhkusereisidel. Ma pean silmas väikekodanlikke filmitegijaid. Teistel on lapsed, keda on vaja kooli viia, nendega pühapäeviti puhata ja restorani minna… Mul pole seda kõike tarvis.

Olete te kunagi mõelnud Lav Diazi³ filmi monteerida?

Naljakas, et teda mainid, sest ma olen tema uue filmi produtsent. Ta filmib Portugalis ja Hispaanias ja mina olen peatootja. Lav on väga andekas ja loob õhustikku nii nagu ei keegi teine. Ta meeldib mulle väga.

Teades teie rahutust olen kindel, et teie loomeköögis on juba midagi uut valmimas.

Tegemisel oleva filmi peateema on Venemaa ja USA igikestev rivaliteet. See tuleneb lihtsast küsimusest, millele pole lihtsat vastust: kas meile meeldib üks või teine, mõlemad või mitte kumbki? Sellest punktist hakkame neid vastuseid otsima. Mulle meeldivad väljakutsed ja sellest saab mu esimene ingliskeelne film, võimalik, et ka Hollywoodi näitlejatega.

Algul meeldis teile töötada mitteprofessionaalsete näitlejatega, aga siis imbusid teie filmidesse vaikselt elukutselised.

Jah, aga endiselt on nad mõlemad esindatud. Mulle meeldib oma kaasteelisi hoida.

Järgmise filmi juurde naastes: kes need Hollywoodi näitlejad siis oleks?

Kõik on veel lahti. Rääkisin Kristen Stewartiga koostöövõimalusest ja paistab, et ta teeb vist selle ära. Film on nüüd aastakese edasi lükkunud, nii et ma ei tea täpselt, mis seis on, aga võimalus on alles. Palju oleneb Hollywoodi inimeste kättesaadavusest kindlatel kuupäevadel, sest neile oleks see mingi väike projekt. Võtteperiood on planeeritud lühike ja see on hea. Kõik nad on oma karjäärile nii keskendunud, et neil on täiesti võimatu varakult öelda, kas nad on järgmisel suvel millalgi vabad või mitte. Filmima hakkame 2026. aasta suvel ja ilmselgelt ei filmi me Venemaal, vaid Lätis.

Mis kipub kriitikutel „Üksilduse pärastlõunate“ puhul kahe silma vahele jääma?

On kaks elementi, millest üldiselt ei märgata kõneleda pärast filmi vaatamist. Ja need on mind väga paeluvad momendid. Võib-olla seotud ka sellega, et ma saan hispaania keelest aru. Filmis on palju huumorit ja irooniat, eriti dialoogides, mis on kohati päris hullumeelsed. Meenutan üht neist eriti sooja tundega. Kui toreadoor ütleb pärast järjekordset võitlust, et „Oh, mul on õnne olnud“, siis puudutab ta mänedžer teda ja vastab: „Ja sul saab seda alati olema, sest sa oled seda väärt.“ See on sama, mis osta loto­pilet ja öelda, et oled seda väärt.

Veel üks väga oluline asi on inimlik aspekt. Paljud tõid välja selle, et toreadoori meeskond on nagu maskuliinne vennaskond, millega ma pole kategooriliselt nõus. Ei. Mitte see pole ekraanil nähtav. See on samuti karikatuur. Nende vahel on ühendus, lähedus, õrnus.

Ja isegi enamat kui õrnus. Seda ei hinda ega austa publik piisavalt. Minu arvates on see kaunis külg. Ma tean neid kõiki ja tean, et mul on õigus. Ja näen seda ka kaadrites. Aga filmis on kõik muu nii intensiivne, et sellele ei pöörata tähelepanu. Film eksisteerib reaalsuses ja on meeste omavahelisele ühendusele truu. Corrida tähendab neile midagi.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Tardes de Soledad“, Albert Serra, 2024.

2 „Crespià“, Albert Serra, 2003.

3 Filipiini režissöör, kes on tuntud oma erakordselt pikkade filmide poolest.