Ka perekonna ajalugu käsitlevat seeriat „Kaduvad” on saatnud publikuhuvi. Siin on fotosid ja kirju autori esivanematest, täiendatuna lugudega kujutatute kohta ning fotodega ajastutruudest tekstiilidest. Kuigi tegu on konkreetsete inimestega, on töös saavutatud positiivne anonüümsus, mis võimaldab paljudel end tegelastega samastada. Inimesed on ilusad ja lõpp on õnnelik – vanemad elavad siiamaani koos. Seega võib „Kaduvaid” käsitleda lootustandva muinasjutuna, meie rahva raske ajalugu jääb tagaplaanile ning võitjateks on tublid inimesed ise.

Variku puhul on ikka vaieldud, et kas tegu on feminismiga või mitte. Seda laadi vaidluste puhul tasub alati meeles pidada, feminismi on mitut sorti, seda jagub igaühele, ka neile, kes seda silti ise endale külge panna ei soovi. Varik suhtub feminismi neutraalselt, see pole tema peaeesmärk, kuid ta on siiski teinud ka otseselt selles võtmes töid. Sari „King Kong nukud” mängib suurendusel, tavapäraseid soorolle forsseerivad ja tsementeerivad mänguasjad on aetud üleelusuuruseks ja seega hirmutavateks.

„Naised ja roosid” (2008) esitab küsimuse, miks ei saa naistest tegevkunstnikke. Siin on portreed kunagistest kunstiõppuritest, fragmente nende praegusest elust ning juttu, kus nad räägivad oma kunstist loobumise põhjustest. Taustadel on kasutatud reisipilte, mis viitab sellele, et kunst on mõnes mõttes samasugune reaalsusest pagemise viis nagu turismgi. Töös ei anta hinnangut, kas see on hea või halb, et need naised kunsti ei tee. Pigem on see sotsioloogiline faktikogum, millest ühed võivad järeldada naiste ahistamist, teised inimpopulatsiooni kohastumist karmidele elutingimustele.

Näitusel on ka veidi graafikat, mis pole Variku põhimeedium (kuigi ta on seda õppinud) ja mis visuaalselt mõjub eklektilisena, kuigi mõned tööd annavad ülejäänule uue tähenduskihi. Meesakt „Vabadus” (linoollõige) ning sari „Appi, ema, ma kardan!” (monotüüpia) ilmutavad käekirjalt teatavat sarnastust pärismaalaste maskide ja tootemitega, mõistagi nihestatud ja äraspidise sõnumiga, mis annab alust tõlgendada kogu Variku fotoloomingut eneseiroonilise uusmütoloogiana.