Eesti Nüüdismuusika Keskus paikneb Mustpeade majas, mille ülakorrustel tegutseb Tallinna Filharmoonia. Hoone soklikorrusel, diskreetse sissepääsuga Pühavaimu tänavalt, toimetab juba neljandat aastat nüüdismuusika entusiastide kogukond. Praegu ühendab 2021. aastal loodud keskus seitset olulisemat Eesti nüüdismuusika organisatsiooni. Keskus pakub nüüdis- ja eksperimentaalmuusikutele tegutsemisruume, korraldab seminare, töötube ja kontserdisarju, vahendab meie nüüdismuusikat ja -muusikuid rahvusvahelisel kultuuriväljal ning on noori muusikuid toetav platvorm. Seal tegutseb ainulaadne entusiasmil ja kogemustel põhinev fanaatikutest tuumik, kes tunneb sisemist sundi meie nüüdismuusika võimalusi edendada. Vestluseks tulid kokku ühte keskuse ruumi, mida kutsutakse selle eklektilisuse tõttu Hullu Mehe toaks, keskuse tegevjuht, ansamblite U: ja EMA liige Taavi Kerikmäe, arendusjuht ja EKA doktorant Maria Hansar, ansambel U: ja EMA liige Tarmo Johannes ning stuudio Tallinn 1965 resident ja keskuse püsipublikusse kuuluv (heli)-kunstnik Raul Keller.

Raul Keller: Mustpeade maja ja nüüdismuusika keskuse kontrast on päris suur. See hoone on nii vana ja ajalooline, enamik seesuguseid keskusi asub betoonist või klaasist paviljonides, mingis moodsas keskkonnas. Siin tekib huvitav pinge või kerge segadus, et kus ma nüüd olen ja mis siin toimub. See ehk annab ka lisaimpulsi, mida ei saa mõõta, aga mis avab uue vaatepunkti.

Taavi Kerikmäe: Väga hea tähelepanek. Sageli põrkume sellega, et skeene või publik kuulub mingisse konteksti ja keskkonda, aga siin tehakse keskaegses keldrisaalis näiteks elektroakustilist avangardmuusikat. See tõesti vabastab traditsioonilisest kontekstist ja annab võimaluse läheneda asjadele teisiti.

Keller: Tänu sellele võivad siia sattuda ka inimesed, kes muidu käiksid põranda­aluses klubis. Neile on see hoopis loomulikum keskkond.

Iris Oja: Mäletan, kui siin siseõues toimusid rokk-kontserdid, sissepääsuga Pühavaimu tänava poolt. Ehkki kõik nägi toona küllalti teistsugune välja, on see vabaduse ja underground feel ikka samalaadne.

Kerikmäe: Eelmisel aastal käisid meie virtuaalreaalsuse kontserdil prouad, kes tahtsidki just taas seda paika näha. Mõned tulid sama kontserti hiljem veel kuulama, sest nad ei olnud midagi sellist varem kogenud. Nii et omad eelised on sellel asukohal ja ajalool, aga ka sellel kummalisel konteksti konfliktil.

Maria Hansar: Ma arvan, et see on mõjutanud ka seda, mida me teeme – või vastupidi. Näiteks Taavi varajase muusika hobi on viinud selleni, et kaks aastat tagasi korraldasime „Varajase ja hilise muusika konverentsi“, ja klavi­kordi­akorde on siin kõlanud hiljemgi.

Kerikmäe: Vahest see on olnud siin saalides tegutsedes meil üks läbivaid jooni, et tegeleme alateadlikult konteksti küsimusega tugevamalt kui mingis neutraalses galeriis või kontserdisaalis. Võimalik, et see annab keskusele ka rahvusvahelises plaanis omamoodi kummalise twist’i või värvingu, mis on kindlasti suur väärtus, sest just vaatenurka paljud otsivadki.

Siin me istume, kummaliselt davidlynchilikus ruumis, mille seinte kihid on värvitud eri ajastutel. Seda kõike ilmestavad Rauli tehtud mustvalged fotod, Uudo Kasemetsa mikrotonaalsed pillid, massiivsed punased kardinad ja see Poola restauraatorite viltu veetud joon, mille keskel troonib 1980ndate kabareeteatri stiilis lühter. See kummaline eklektiline segu on kõiksuguste seoste loomiseks viljakas pinnas. Omamoodi vabastav, eks ole?

Keller: Peale selle on võlvidega ruumis spetsiifiline akustika, mis tingib eri kohas istudes täiesti erineva kuulamiskogemuse. Eks see ole ju mõnes mõttes ka piirav: vahel tahaks, et kõik kogeksid ruumi võimalikult samamoodi, aga siin peab hoolikamalt mõtlema, kuhu midagi panna – see teeb ruumitundlikumaks.

Tarmo Johannes: On tõesti hästi oluline, et ruumil on iseloom, ja ka kõla poolest on keldrisaal väga eriilmeline. See on paelunud kõiki siin üles astunud artiste, kuna pakub nii palju võimalusi.

Oja: Ka siinne valgus ja tunnetus tekitab intiimse ja omanäolise underground-tunde: siin on madalad võlvid, aga meie kohal on hoopis teist masti Olavi saal ja kõrval eriti kontrastne suursugune valge saal.

Hansar: Rääkimata veel teise korruse Vennaste saalist ja fuajeedest. Siin majas saab palju nii akustika kui ka erisuguste ajalooliste keskkondade iseloomuga mängida. Iga koha sissetöötamiseks läheb aega: siin on nüüd nii kontserdisarju kui ka publikut. Meie publik on selle aastaga liialdamata vähemalt kahekordistunud.

Kerikmäe: Paljud kontserdikorraldajad püüavad publikut kasvatada ja eri publikut segada, et inimesed läheksid erinevatele üritustele ega jääks kinni kindlakskujunenud skeenesse. Ka siin oleme märganud, et ühte sarja tulevad kuulama ühed inimesed ja teist teised, aga tasapisi nad ka segunevad.

Oja: Kes on siinne tüüppublik?

Kerikmäe: Nüüdismuusika publik on päris suures jaos teiste kunstivaldkondade inimesed.

Hansar: Aga mitte ainult. Uued inimesed tulevad ikka niimoodi ükshaaval ja siis on võimalik nendega ka juttu ajada, tervitada ja tuttavaks saada. Näiteks olen viimase paari kuu jooksul kohanud kolme programmeerijat, täiesti uued näod.

Kerikmäe: Arhitekte käib päris mitmeid, tantsuinimesi ja visuaalkunstnikke järjest rohkem. Arvud kasvavad ja siin on olnud ka selliseid üritusi, kus ei olegi enam kuskile istuda, päriselt.

Hansar: Vaatamata sellele, et meie reklaami aastaeelarve on ülemise korruse orkestri ühe kontserdi reklaami eelarve.

Johannes: Mina olen kuulnud nii publikult kui ka siin mänginud inimestelt ning samuti ise tajunud, et siin on kuidagi eriliselt hea vibe, selline atmosfäär, et kõigil on hea olla, ideedel on kohta. Ja ka siin tavapärased järelarutelud on mõnusad ja annavad inimestele palju.

Oja: Ka mina olen tundnud sama nii esinedes kui ka publikus olles. Kontserdijärgne vestlus on tõesti oluline, igasugune suhtlus, muusikas ja sõnas, nii kontserdi ajal kui ka enne ja pärast, lähendab publikut ja esinejaid.

Hansar: See loob üritusele konteksti. Kunstiväljalt tulnud inimestele on harjumuspärane, et näitused on seotud raamatute, artiklite, albumite ja kataloogidega, mis kõik loovad teoste ja näituste ümber tiheda seosevõrgustiku. Nii algatasime Andrus Laansaluga keskuses mikroraamatukogude seeria, mis avab kontserdi ümber žanripiiranguteta seoste välja. Valime sobivatest raamatutest mõned lõigud, mis on tähistatud värviliste ribadega lehekülgede vahel. Raamatud on omavahel seostatavad, valitud lõigud seostuvad kõigi raamatute ja ka ürituse temaatikaga.

Kerikmäe: Aga kuidas on juhtunud, et meie kunsti- ja teatriväljal on palju mitmekesisem struktuur ja hulk eri algatusi, aga muusikaväljal selline mitmekesisus puudub? Kas meil on jäänud mingisugused otsused tegemata, võrreldes näiteks Põhjamaadega, mille hulka me nii meeleheitlikult tahame kuuluda? Kas see on olnud teadlik kultuuripoliitika või mis on selle tinginud?

Hansar: Meil on paljudes žanrides oma valdkonda arendavad keskused: pärimusmuusika keskus, jazzliit, kooriühing, interpreetide liit … Nüüdismuusikat on aastaid nähtud klassikalise muusika olulise osana ja see, et midagi on siin liikumises justkui pidurdunud, ei ole lihtsalt silma torganud. Pärast seda, kui NYYD-festival 2015. aastal tegevuse lõpetas, jäi see publikki ju mõneks ajaks justkui ripakile. Nii et see väli on teatud väljasuremisfaasis juba mõnda aega, sest ei ole saanud ei tähelepanu ega toetust. Meie kaks nüüdismuusikale pühendunud ansamblit tegutsevad tingimustes, kus nende aastane rahastus on võrreldav teiste maade ansamblite ühe kontserdi rahastusega. Seega ei ole põhjust arvata, et senine muusika­poliitika oleks seda valdkonda kuigivõrd toetanud. Muusika on oma rada läinud mõnda aega, aga teatavasti tuleb uus peavool äärealadelt ja just sellepärast on niššide toetamine teadliku kultuuri­poliitika puhul väga oluline, et sealt tuleb innovatsioon.

Oja: Ehk on tegemata jätmine tulenenud pigem teadmatusest? Mul on olnud õnne teha palju koostööd väga erinevate väliskollektiivide ja nende juhtidega. Võin julgelt kinnitada, et Eesti nüüdis­muusika ja heliloojad, ka noorema põlvkonna omad, on välismaistes muusikaringkondades väga austatud. Aga võib-olla ei ole see info jõudnud meie kultuuripoliitika üle otsustajate kõrvu. Vahel paistab, et eestlased oma tagasihoidlikkuses ei oska oma kultuuri alati väärtustada või tunnustada. Saan aru, et kaitsekulutusi on vaja tõsta – aga mida me kaitseme, kui me ei panusta oma kultuuri elujõudu? Eesti muusikaajalugu on nii lühike, et just praegu sündivad teosed määravad meie tuleviku kultuuri­kihi.

Kerikmäe: Siin on mitu probleemi puntras koos. Võib-olla olemegi harjunud nüüdismuusika väljast mõtlema nii, et seda peaksid kujundama heliloojad, ja siis on kusagil interpreedid ja publik – aga tegelik pilt on palju kirjum. On muusikaloojad, kelle positsioon on kusagil helilooja ja interpreedi vahepeal, on ansamblid, mis ei klassifitseeru ühegi kaanoni alla, on multimeediaprojekte, interdistsiplinaarseid ja transdistsiplinaarseid asju. Oleks selle pildi vaesestamine lähtuda ainult sellest, kui palju ühe või teise helilooja teoseid mängitakse. Me räägime, kui edukad on meie muusikud rahvusvaheliselt, aga kui vaadata näiteks kümne nüüdismuusika tippfestivali statistikat, siis Eesti muusikuid ei ole seal eriti näha. See ei ole loomulikult ainus kriteerium, millega žanri edukust mõõta, aga me ei ole selles võrgustikus üldse nii tihedalt sees, kui tahaksime. Selleks on vaja teha väga palju tööd. Kuidas riigi arvates seda tööd peaks tehtama? Milline on see meede või organisatsioon, kes peab nüüdismuusikat süstemaatiliselt arendama?

Hansar: See on väga spetsiifiliselt toimiv n-ö ökosüsteem, kus kõik need elemendid ei ole jadas, vaid oma­vahelises interaktsioonis ja sõltuvuses: publik, koht, helilooja, esitaja, haridus ja veel palju tegureid. Selleks et meie interpreedid ja muusika kõlaks väljaspool, peab ka Euroopa selle aja muusika kõlama siin. Meil ei ole nüüdismuusika sarja korraldavat institutsiooni ega ka rahastusmeetmeid selle jaoks. Seda tööd on teinud üksikud inimesed omast entusiasmist. Küsimus pole selles, et meie muusikud või kunstnikud ei ole võimekad, vaid nende nähtavaks tegemine ja rahvusvaheline suhtlus on töö, mida kõigis teistes valdkondades teevad mänedžerid ja arendusorganisatsioonid. Siin ei ole midagi võimatut: lihtsalt on vaja neile näidata, kellega siin on võimalik sel teemal suhelda, sest uksed Põhjamaadel ja Euroopas järjest avanevad, kui nende peale koputada.

Moduleerides nüüd tagasi mažoori, saame kinnitada, et meil on õnnestunud pika töö tulemusena allkirjastada aastateks 2025–2027 leping maailmakuulsa Huddersfieldi muusikafestivaliga, mis on üks nüüdismuusika põhifestivale väga laias skaalas. Eesti muusika esiletõstmine seal tähendab, et oleme automaatselt ka rahvusvahelises pildis ja kaasproduktsioonides.

Kerikmäe: Oluline on märkida, et Huddersfield ei ole finiš, vaid superstardipakk, mille peame maksimaalselt ära kasutama. Ei ole nii, et nüüd läheme ja näitame parimat Eesti nüüdismuusikat, vaid see on pigem poodium, et mõelda, mida me tahame, milliseid projekte me tahame teha koostöös rahvusvaheliste organisatsioonide, ansamblite, artistide ja heliloojatega.

Kultuuriministeeriumis on heliloomingu tellimise fond, mis on tõesti suure­pärane asi – sealt saab küsida toetust siinse heliloomingu tellimiseks. Paraku puudub meil täiesti võimalus kaas­rahastada rahvusvahelisi heli­loomingu tellimusi. Kindlasti ei peaks need võimalused tulema siinse heli­loomingu arvelt, aga rahvusvahelistumise raames võrgustatakse järjest rohkem.

Mõtlemine, et peab viima oma produkti kuhugi tähtsasse kohta esinema, on eilne päev. Tegelikult tuleb kõike vaadata kogu aeg koostöö ja järgmise rahvusvahelise projekti valguses, see toob automaatselt kaasa ka ekspordi. Kui tahame olla selles võrgustikus, siis peab meil olema ka võimalus rahvusvahelisi projekte võõrustada, koostööprojekte rahastada ja arendada. See ei ole ühe projekti küsimus – just sellega me oma tõsiseltvõetavust süstemaatiliselt ja jätku­suutlikult tõestame. Muidugi toimub üht-teist ka praegu, aga koostöö eeldab, et meil on midagi vastu pakkuda, ja see ei ole alati vorst vorsti vastu, see on ka laiem koosloometingimuste küsimus. Nii et meil on residentuurid, harjutus­ruumid, toetav tugistruktuur, infra ja rahastusvõimalused, et see kõik tekitada. Tegu on palju suurema nähtusega, kui et tippinterpreet esineb tipp­festivalil. See on samuti oluline, aga süsteemi see ei arenda.

Hansar: Tegelikult räägime mis tahes koostöö kaasproduktsioonist, mis teistes kultuurivaldkondades niimoodi töötabki. Huddersfieldi puhul ei ole tegemist koostööga, vaid investeeringuga: rahvusvaheline festival, kus saame nähtavuse, panustab sellesse ka raha, ja mitte väikese summa. Samasugused arutelud käivad meil ka mitme Põhja­maade festivaliga – ja just nii, et see oleks jätkusuutlik.

Kui oleme uhked oma liigirikkuse üle, siis oma käpalisi tutvustades peame arvestama, et need kasvavad ainult meie pinnases. Ja liigirikkus sõltub sellest, missuguse konsistentsiga, kuivõrd huumusrikas ja terve on meie mullastik. Me kujutame ette, et vibrant culture life ja cutting edge ja liveliness on hästi värviline, aga tegelikult on see mullakarva – ja kui sa selle maatüki peal mulda kinni ei hoia, siis ei kasva siin enam midagi.

Selle ökosüsteemi metafoori mõte on, et väärtus tuleb keskkonnast. Tuleb luua võimalikult head kasvutingimused ja hoida seda kohapeal, arvestades ühtlasi ka üleilmsete kliimatingimustega, sest piir ei hoia neid muutusi kinni. Ei ole mingit Eesti nüüdismuusikat – see on väga tihedalt seotud lääne muusikakultuuriga. Teatavast ajalookatkestusest saab küll virtuaalselt üle hüpata, aga päriselt mõjutab see meid ikka veel. See on meie eripära, aga andkem endale aru, et kohati leiutame jalgratast alal, kus ülejäänud maailm on sõitnud 70 aastat.

Kerikmäe: Võib-olla need kultuuri- ja kitsamalt muusikavälja struktuuride erisused ongi selle kultuurikatkestuse pärand – inertsist teatavate struktuuride jätkumine – ja on tõsine oht, et kui sellega ei tegeleta, siis ei saagi sellest üle. Peame analüüsima, mida see kultuurikatkestus on meiega teinud: milline oli kultuuri roll Nõukogude ühiskonnas, kuidas me sellest aru saime, ja milline on tänapäevane, ühiskondlikult läbipõimunum lääne arusaam kultuuri rollist. Kui ignoreerida vahelejäänud diskursusi, siis ei ole me diskussioonis sees ja meil on raske end rahvusvahelistes võrgustikes arusaadavaks teha. Seda on vaja analüüsida väga põhjalikult, et suudaksime ennast arusaadavaks teha ka oma võimalikele partneritele – kõigi oma eripäradega.

Näiteks üks suur erisus Põhjamaadega võrreldes on, et vaade kolmanda sektori kultuuriväljale ja tegevusele on Eestis endiselt sageli põhjendamatult üleolev, justkui sealt ei saaks tulla kõrgkultuuri. Aga Vox Clamantis tõi meile ju MTÜna Grammy.

Hansar: Siin on see koht, kus riik näitab oma suhtumist ja poliitilist tahet. Kultuuri arengukavas aastani 2030 [Lisa 1. Helikunst – toim] on käsitletud kõiki kollektiive peale kuue orkestri ja viie koori harrastajatena. See ei ole juhuslikult ühe poliitikadokumendi sisse sattunud sõna: vabakutselise muusiku staatus on taunimisväärne ja riigi tugi marginaalne. Muudes kultuurivaldkondades toetab riiklik poliitika mitmekesisust ja ajas muutumist, muusikas on säilitatud Nõukogude-aegne struktuur.

Kerikmäe: Sellele ökosüsteemile oleks väga tervistav, kui hakkaksime neid piire vedama organisatoorse liigi või süsteemi asemel kultuurianalüüsi abil. Minu nägemuses genereerib seda meie huumust just kolmas sektor ehk vabakutselised, mis on ka suurtele süsteemidele oluline pinnas. Ka seal on palju segmente, aga see on tippkultuuri täisväärtuslik ja kohati päris tõsiselt käivitav osa. On aeg, et riik hakkaks palju rohkem väärtustama kolmanda sektori panust tippkultuuri.

Oja: Mida tõstate nüüdismuusika keskuse senisest tegutsemisest esile?

Kerikmäe: Alustasime juttu omamoodi akustikast ja ajaloolisest keskkonnast. Soovime, et keskusel oleks tõesti oma eristuv nägu, mis teeks sellest midagi Eesti inimestele inspireerivat ja rahvusvaheliselt nähtavat. Üks panus on olnud stuudio Tallinn 1965, omal moel kon­tseptuaalne ettevõtmine. Tekitasime 1960ndate stiilis ja tehnikaga loomeruumi, mida meil päriselt pole kunagi olnud. See on omamoodi mõttemäng, millel on ka praktiline eesmärk. Oleme sinna kogunud hulga unustatud või mõnel moel eksperimentaalset tehnoloogiat, mis annab võimaluse avastada selle masinavärgi potentsiaali tänapäeva kontekstis.

Hansar: See anakronistlik stuudio on täiesti vaimustav ettevõtmine. Niisugune ajaloo ümberkirjutamine või n-ö kasutamata võimaluste vabastamine on üks intellektuaalselt ja muusikaliselt põnev asi.

Kerikmäe: Nelja senise tegutsemisaasta jooksul on õnnelike inimeste hulk keskuses tublisti kasvanud. Muidugi on olnud ka vähema publikuga üritusi, aga on kontserte, kus ei mahugi istuma. Publiku arv tasapisi kasvab ja kasvab ka nende inimeste arv, kes võtavad meiega ühendust sooviga siin midagi teha, olgu see siis kontsert, õpituba, loeng või seminar. Ilmselge vajadus selle koha järele hoiab meiegi entusiasmi veel üleval, ja me ei räägi vaid kontsertidest, vaid ka töö-, arendus- ja residentuurikeskkonnast. See huvi ei ole kunstlikult tekitatud: iga nädal tuleb kirju, päris paljudele pean kahjuks ütlema ei, sest meie tasuta töövõimel on ka mingi lagi, ehkki entusiasm emotsionaalselt toidab.

Johannes: Konverentsid on olnud hästi olulised: need on keskuse enda kureeritud ja tõesti ka keskuse nägu. Igal konverentsil on spetsiifiline teema. Näiteks ajaloolise ja tänapäevase muusika konverentsil tulid kokku kahe valdkonna inimesed, peeti väga huvitavaid ettekandeid ja keskustelusid ning oli vanamuusika ja uuema muusika kollektiivide ühine kontsert. See oli minu meelest hästi hea energiaga ja suurepärast potentsiaali kandev sündmus.

Oja: Minule meeldis väga John Cage’i konverents. Ega meil olegi eriti olnud avalikkusele avatud vestlusi või arutelu muusika teemadel. Võib-olla sellepärast paljud inimesed tunnevadki end muusikakaugena: ei saagi aru saada sellest, millest me ei ole rääkinud.

Keller: Nõus. Konverentsil on vaja kohal olla ja keskenduda, kuulata kõik loengud ära ja osaleda vestluses. Ja need ettekanded ei ole sugugi ainult erialaspetsiifilised. Kuraatori töö on panna kokku vestlused või ettekanded, kus teema on küll sama, aga see avatakse eri valdkondade kaudu, tuuakse sisse filosoofia, kirjandus, ajalugu jne. Väga oluline on ehitada sildu eri rühmade või ettevõtmiste vahele, mis muidu jäävad siseringi. Mina olen kõigil kohal käinud ja paar asja andsid mulle nii korraliku impulsi, et läksin ja uurisin pärast teemat edasi.

Oja: Eesti on nii väike, et väga lihtne on kutsuda asjatundjad oma kogemusi jagama. Keskuse pisike saal on ka konverentsiruumina väga sümpaatne: see lõhub akadeemilise barjääri, võimaldab parema kontakti ning esineja ja kuulaja vabama suhtluse.

Keller: Just, tänu sellele tekib hoopis omamoodi õhkkond. Nüüdiskultuuris on vähe n-ö foorumeid, kus inimeste vahel tekib risomaatiline suhtlus. Üks siinsetest sarjadest on ka nüüd juba 20aastane „Improtest“, mis varem toimus Kanuti gildi saalis. Improvisatsiooniline muusika on kogu aeg olnud nišivärk, seda on palju marginaliseeritud, aga see on ikkagi elus, justkui umbrohi, mis ei häiri ka väga. Kanuti suur saal andis hoopis teistsuguse esituskogemuse: seal oli seda n-ö lavaaugu hirmutavat tühjust, siin on rohkem lähedust ja intiimsust. Aga peale selle saab siin pärast kontserti inimesega rääkida ja just seesugune kommunikatsioon on mõõtmatult oluline. On vaja inimesed kokku tuua, et nad saaksid tunda ennast vabana sellest painest, et kus ma asun selles kultuuris või hierarhias. Selleks ongi neid ruume vaja, muidu võiks ju kõike kogeda virtuaalselt.

Johannes: Selline kokkupuutumine on tõesti väga vajalik. Siit tulid välja niisugused tähtsad märksõnad nagu „lähedus“, „kontakt“ ja „usaldus“. Need on inimese põhivajadused ja siin on need olemas.

Oja: See on viljakas pinnas, kust saab võrsuda hästi võimsaid asju. Muusikud, kunstnikud, tantsijad, enamik mingi kunstiga tegelevaid inimesi on ju ka hästi tundlikud. Kui me ei satu ühte ruumi kokku, siis jääb hästi suur osa saamata – võib-olla rohkemgi, kui ette kujutame. Palju ideid ja kunsti sünnib just sünergiast.

Kerikmäe: Õnneks inimeste hulk, kes tahab siin asju teha ja teebki, on mitmekesistumas: Tarmo teeb oma duode sarja ja toob siia mitmeid koostööpartnereid, Kristjan Kannukene tegi esimest aastat oma festivali, Aivar Tõnso teeb oma festivali ja toob siia teisi üritusi sisse, Schönbergi ühing on aktiveerunud.

Hansar: Meil on ka avalikud residentuurid. See pole sissepoole pööratud tegevus – kogu keskuse fookus on vahendamisel. Selle keskkonna vastu tunnevad huvi ka paljud performance’i-kunstnikud, tantsijad jt. Väga tore on tudengite ja noorte algatus, nad tulevad aprillis ja mais siia oma kontserte tegema.

Kerikmäe: Pärimusmuusika keskus võttis meiega ühendust, järgmisel hooajal tuleb koostöö Eesti muusika päevadega. Loomulikult pean oluliseks konverentse. Meil on praeguse seisuga siin aastas üle 40 avaliku ürituse, mis on meie võimalusi arvestades tohutu hulk. Ka rahvusvaheline huvi kasvab pidevalt. Oja: Kuidas võiks keskus ideaalsete olude korral edasi areneda?

Johannes: Mulle meeldib siinne suhtumine, et usaldada tuleb kunstnikku. Kuni inimestel ideid on ja teha tahetakse, sünnib siin kindlasti häid asju, mida tuleb siia kogema tulla.

Keller: Mulle on kõige olulisem veeta siin inimestega koos aega ja arutleda eri teemadel: mis on heli, kus on heli, kuidas seda tehakse, kes seda teeb? Kõik see on nii põnev. Ja mitte ainult! Kunst on põnev, filosoofia on põnev, elu on põnev. Mõne inimesega tahaksin tõesti pikemalt rääkida ja see võimalus on minu meelest kultuurikatkestuse ületamise juures ülioluline. Siin kohtuvad kõik need kihid: lapsed jooksevad ringi, noored avastavad mingeid asju, saab rääkida inimestega, kellega oled ühel lainel, ja vanadega, kes veel mäletavad asju. Kõik see on tugevalt seotud ka füüsilise ruumiga, kus ollakse.

Inimestel on praegu keeruline. Hästi palju on ebakindlust ja kergesti võib tekkida käegalöömine, et milleks seda kõike üldse vaja. Kui maailmas on nii suured probleemid, siis usun, et paljudel tekivad küsimused, kuidas minu tegemised sellega suhestuvad, kas need on olulised, kas see annab mulle ja maailmale midagi, kas see lahendab midagi. Üks osa nende küsimustega tegelemisest on suhtlemine. Igaühel on omad huvid ja koos tekitavad need mingeid komplekte, mis võib-olla lahendavad mingi probleemi või annavad vähemalt mõnele küsimusele ajutiselt vastuse. Mulle tundub, et see ongi kultuur, eluskultuur, nüüdiskultuur.

Oja: Mida keerulisemad ajad, seda rohkem on vaja nii kunstis end väljendada kui ka seda kogeda. Muusika tekitab inimestes tihtipeale eelarvamuse, et äkki nad ei saa sellest aru. Ma arvan, et alati ei pea seisukohta võtma, võib lihtsalt vabalt kogeda. Filmi või teatrietendust vaadates ollakse harjunud tunnetama, kas meeldis või ei meeldinud, muusikasse võiks suhtuda samamoodi. Ja kõik ei peagi meeldima, küsimuste kerkimine on samuti hea märk.

Keller: Muusikas, aga ka muudes asjades võiks olla nii, et kõigest ei pea alati midagi arvama, võib lihtsalt kogeda. Võib-olla puudub arusaamiseks informatsioon. Tuleb aktsepteerida, et kõigest ei olegi võimalik aru saada.

Johannes: Üks sümpaatne koosolemise näide oli viimane „Üle heli“ festival, mida korraldab Aivar Tõnso. Siin olid Lokaalraadio, heliinstallatsioonid ja kohvik, inimesed said kõige selle sees olla. Aga selliste asjade korraldamine nõuab väga head planeerimist ja vaeva ning et kõik praktilised asjad ilusti tiksuksid, on vaja vahendeid. Igasuguse arengu, ka kunstiloome jaoks on vaja kolme asja: peab olema koht, inimesed ja raha. Aga olukord on palju­lubav, sest nagu Huddersfieldi näitel võib täheldada, on nüüdismuusika keskus võtnud selle vahendaja ja koondaja rolli.

Kerikmäe: Ideaalmaailmas võiks keskus veidi laieneda. Praegu kannab keskus päris mitut ülesannet: olles mitme professionaalse ansambli ja muusiku tegevkeskkond, on ta ühtlasi ka rahvus­vaheline arenduskeskus, samuti on palju mõtteid haridusliku külje kohta ning loomulikult on meil huvi teha oma produktsioone, mis ei ole praegu olnud üldse prioriteet. Siin on koos seitse organisatsiooni, meiega liitumiseks on näidanud üles huvi veel mitmed ja meilgi on mõtteid, keda võiks kutsuda liituma. Kuid seda kõike piirab see kolmas element, mida Tarmo nimetas: meil on ruumid ja inimesed, aga on vaja raha. Lisaks on meil hästi palju ideid ja inimesi, kes tulevad oma ideedega.

Hansar: Minul on hästi suured ootused seoses noorte interpreetide kohtumisega, et see ellu astuv muusik leiab siin keskkonnas koha, kus teha midagi niisugust, mida varem ei ole olnud. Kool on ju isiksust formaati paigutav koht, ent just siin on ruum, kus oma asja ajada – sellele tahaks toeks olla. Arvan, et meie põlvkond ei peaks ainult mõtlema, kuidas iseennast või esindatavat institutsiooni igavikustada, vaid vajadusel tuleb institutsioon, mis takistab millelgi uuel tekkimast, lammutada, et pakkuda viljakas pinnas just noortele, et nad saaksid teha seda, mis neid edasi viib.

Oja: Olen mitmelt noorelt muusikult kuulnud, et nad tõesti igatsevad mõttevahetust teiste omasugustega. Õpingute ajal ei pruugi nüüdismuusikahuvilised omavahel kokku puutudagi, vaid tunnevad end küllalt üksi, ning see võib sobiva toetuse ja suunamise puudumisel mõjutada üldse sellest huvist loobuma.

Johannes: Siinne pinnas on tõesti soodne ja noored käivad nii Mubast kui ka EMTAst, samuti lapsed, kui vanemad on nad kaasa võtnud. Ollakse väga vaimustunud mõnest neile üllatavast või lahedast asjast. Usun, et siin on hea kasvu­potentsiaal.

Kerikmäe: Me ei taha piirata seda hulka inimesi, kes tahavad siia sisse astuda. Nüüdismuusika keskuses ei pea koos käima eksklusiivne klubi veidrikke, kes on valinud kummalise turutõrkega muusika esitamise tee, vaid siin võiks olla avatud loomekeskkond, mis võib siis, kui meie siin korraldustöö lõpetame, areneda suunas, mida ei oska praegu isegi ette näha. Ma tõesti loodan, et asjaolude kokkusattumisel sündinud keskuse potentsiaal, millel juba idu väljas, raisku ei lähe. See on unikaalne võimalus ja meile on ka mitmest kanalist öeldud, et sellist võimalust ei tule enam kunagi.